2017 Tenerife jõulupäikesereis

Tenerife. Neljandat korda.

Tõepoolest, kas maailmas on vähe kohti, et minna ühele saarele neljandat korda? Aga on põhjust ja käigu lõpus tuli ka tõdemus, et kui vähegi jõuab, on veel ruumi viienda, kuuenda, ... külastuse jaoks. Tõsi, päikeserand võib end ruttu ammendada, del Teide vulkaani vaade samuti ning on see Los Americanos või Los Cristianos, polegi vahet. Kuid Kanaari saarte võlu on tema hunnitutes matkaradades ning neid seal jätkub, kui ainult viitsib ujumis- ja päevitusriiete kõrval pisut matkavarustust kaasa vedada.
Algne kodukootud plaan nägi päikeseresil ette nelja matka- ja kaht puhkepäeva. Lisaks oli lend reisikorraldajatel seekord hästi ajastatud, mis võimaldas ka saabumise ja äralennu päevi nautida ning leevendasid muidu nüri 6-tunnilist kükitamist kitsaste istmevahedega SmartLynx lennukis.
Enne tulekut sai pisut Google Earth pealt matkaradu otsitud (Wikiloc vaates) ning enamus valitutest läks ka käiku. Mitte küll päris kavandatud järjestuses, mitte ka kõik ning kohapeal tuli teha ka üks spontaanne täiesti ettevalmistamata valik, aga seegi õigustas end ning seepärast võib öelda, et reis õnnestus terviklikult.
Niisiis - päevakava:

• 22.12 - saabumine, hotelli avastamine ja ringivaatamine
• 23.12 - Igueste de Candelaria matkarada
• 24.12 - puhkepäev (jõulud!)
• 25.12 - Vera de Erques - Tijoco Alto matkarada
• 26.12 - puhkepäev (La Caleta)
• 27.12 - Altos de la Fortaleza matkarada del Teide kaldeeral
• 28.12 - Igueste de San Andrés matkarada
• 29.12 - hommikune ookeanisuplus ja kojulend

 Detsember ja jõuluaeg on selgelt talveaeg ka Kanaaridel, aga ookeanivesi oli ülemõõtmisel 21 kraadi, õhutemperatuur umbes samas kandis (õhtuti ikka jahedam ja fliis on abiks riideese) ja reeglina kuiv ning päikeseline. Päev palju pikem kui Eestis ja päikest valgusereisi jaoks täiesti piisavalt!
Oleme oma kõikidel kordadel sattunud elama eri hotellidesse. Seekordne oli säästukas Zentral Center, nime järgi kenasti kõige keskel (asukoha üle ei kurtnud), mis üllatas aga mõttetult avara ruumi ja vannitoaga. Selle asemel rõõmustanuks väikegi kööginurkki, aga hotelli poolt olid vaid plasttopsid. Mis aga osutus päeva lõpuks probleemiks oli erakordselt säästlik valgustus. Suures toas oli vaid kolm lambivarju ja neis ehk napilt 5W säästupirnid. Tahvelarvuti jaoks pole valguse olemasolu mingi probleem, aga olid kaasas mõned päris raamatud ja selline peeruvalgus... Otsustasime investeerida vähemalt ühte valgusjõulisemasse pirni, et valgusereis ka õhtul jätkuda saaks.


Nüüd aga konkreetsemalt matkadest.

Igueste de Candelaria

Kanaaridel oleme üldiselt ka autot rentinud ning selle saamisega pole kunagi probleeme olnud. Saartel on pigem autode uputus ja rendiautode ülepakkumine. Siiski, hoidmaks kulusid all,  kavatsesime eraldiseisvatele päevadele planeeritud matkad teha ära ühistranspordiga. Esimeseks matkaks oli tegelikult planeeritud Güimari juures leitud 18-km rada, aga bussijaamas selgus, et Güimari otsebussi ei lähe - tulnuks sõita bussiga kiirteel pealinna (u 80km) ja sealt võtta järgmine harvakäiv buss, mille pühade aegne graafik paistis eriti hõre. Vaat sellel hetkel sündiski spontaanne otsus asendada Güimar, mis jääb kiirteest enam kui 3 km kaugusele, Igueste de Candelaria pisilinnaga, mis tähendas küll paar peatust pikemat bussisõitu kiirteel, aga see-eest võimaldas pääseda tuimast tampimisest asfaltteedel, kuna linnake algas vahetult kiirtee äärest ning lisaks näitas kiire pilk GPS topoloogilisele kaardile, et miski matkarada seal ka on.
Bussiots osutus üsna kalliks - edasi-tagasi kahe peale kulus 30€. Mõnest kohast võib sama raha eest ka autokökatsi rentida. Bono-kaardi, mis võimaldab kuni 50% hinnasoodust, avastasime alles järgmiseks matkapäevaks.
Muidugi ei pääsenud me asfaldist - matkarajani jõudmiseks tuli esmalt Iguestes tõusta linna serva, s.t. mägede alguseni, mis tähendas ikka väga järsult tõusvat teed. Mõte liikus vanemate linnaelanike peale, kelle jalad enam 45-kraadiseid tõuse ja laskumisi ei luba - ilma autota on nende liikumine kitsendatud majas ühele korrusele ja heal juhul vahetult üle tee naabriteni.

Nagu selgus, polnud matkarada eriti tähistatud kuid algus oli tänu GPS kaardile siiski leitav - see järgis osaliselt kunagisi veekanaleid, mis olid omal ajal ilmselt intensiivses kasutuses. Erinevalt Madeiras nähtud toimivatest avatud peaaegu horisontaalsetest kanalitest (levadad), olid Igueste omad suletud, mis võimaldas ka järsumaid kaldenurki. Tuleb rõhutada sõna 'olid', sest praeguseks on kogu see süsteem maha kantud, lagunenud, osadel juhtudel asendatud trassi sisse viidud plasttorudega.

Rada oli ootuspärane, tõus mitmekesisel vulkaanilisel kivil, vaated alla linnakesele ja ookeanile mõnusalt mastaapsed. Muideks, imeilusad 20-sentimeetriste pehmete okastega mägimännid. Küll aga tekkis pärast kolmetunnist tõusu kahtlus, et kas suudame kogu raja enne pimedat ära teha ning seepärast valisime GPS-kaardil märgitud otsetee eri ribidel paikneva tõusu- ja laskumisraja vahel. See tähendas laskumist üsna metsiku taimestikuga (kaktused, kuivanud akaatsiasarnased põõsad ning muu mudru) nõlvadevahelisse orgu, kus niigi vaevumärgatav rada hoopis kadus. Saime korralikult kraapida, Tiiu korjas kõhule 100 peenemat sorti kaktuseokast, aga ära tegime.

Allaminek pakkus uusi vaateid (Pico Arguama vaatepunkt) ning veelgi järsemat rada, aga matkasaapad ja matkakepid tegid oma tööd hästi.

Puhkepausil sündis uus lauluke:

::Alt Kaseküla Kase Mihkel::
::oli kekim mees::
::Jalas olid tal matkapüksid::
::Goretexist keep::

::Nubuknahk ja Vibram-tallad::
::Vaskneedid sees::
::Master kepid ja Pezel rihmad::
::Hing laulab sees::

Igueste keskväljak oli ehitud nööridel lipuridadega ning loomulikult oli seal väike kirik kenasti ka veerandtunde lööva kellatorniga. Mis aga lõua lahti vajutas, oli kohaliku Romen restorani õllehind 60 senti pokaal! Ja nii oligi! Ainult, et pokaal oli 250ml, pärast matka kulus neid päris mitu :-)

Ja bussiga tagasi Los Cristianosessse. Puhkama.

I puhkepäev

No ei ole kusagil elektripirne müügil. No milleks need Supermerkadod küll mõeldud on?

Vera de Erques - Tijoco Alto matkarada

Seekord olime juba targemad ja küsisime Costa Adeje bussijaamast (hotellist oma 2 km kaugusel) 15€ Bono kaardi. Bussides on piletimasinad, mis kaardi sisse kerivad, juht sisestab omakorda küsitud lõpp-peatuse nime ja masin trükib kaardile vastav reisirea koos jääkraha hulgaga. Ja pole probleemi sama kaardi kasutamisel mitme reisija pealemöllimiseks.
Paraku oli Vera de Erquesse jõudmisel sama probleem, mis Güimariga - tulnuks sõita kaugemasse linna (Guía de Isorast), võtta sealt kohalik buss, mille graafik hõre ja sedagi ainult tööpäevadel. Ehk siis jõululaupäeval polnud mingit varianti. Regulaarbussid aga peamaanteelt eriti kõrvale ei käinud. Mis siis ikka - peatuses jalad selga ja ülespoole kõmpima. Eriti kaugele ei jõudnudki kui esimesele tagant tulevale autole hääletades see peatus ja ka sihtpunkt klappis. Jutuajamises selgus, et juht oli endine piloot, kes olla korduvalt teinud Baltikumi otsi, sh Tallinna. Tõsi küll - tema maaleminek piirdus vaid lennujaamaga ja Eesti ainult kõrgvaatega. Nüüd elab pensioneerununa kenas valges majas (osutas kusagile taamale, aga kõik majad on ju Tenerifel valged) ja oli just sõitmas Vera de Erquesse sõbra juurde kohvi jooma. Bingo! Praktiliselt raja algusesse. Piloot pidas vajalikuks hoiatada, et mäed on ohtlikud ja pea iga päev kuuleb lugusid õnnetustesse sattunud turistidest. Kinnitasime, et meil on nii kogemusi kui ka GPS ja kuulnud, et ka varupatareid on kaasas, lubas meil lahkesti teele minna :-)

Tõus oli sadu meeetreid, aga üsna lihtne - oli näha, et sisse töötatud rada ning selle kinnituseks oli kõige kõrgemas punktis mahajäetud mitmeruumiline taluelamu, kohati veel pidav katus ja ümmargune kividest laotud koerakuut.

Sellest punktist edasi läks tee horisontaalseks ning mõne aja pärast pidanuks jõudma teisele ribile, kus saab laskuda Tijoco Altosse ja soovi korral tagasi Vera de Erquesse. Heietasime juba mõtteid õhtusest ookeanis ujumisest. Paraku asendus horisontaalne liikumine üles-alla rajaga ribidel, kus nägime ka kolmepealist (või pigem kolmetagumikulist) kaljukitsede rühma, ning kui olime väikesi ribilõhesid 5-6 juba ära lapanud, seisime tõelise kuristiku ees. Kuristiku põhjas taimestiku taustal liugles parv valged linde. Väga pikk kaja. Oli üsna selgelt aimatav vastasküljel paremale üles kulgev diagonaalne tõusurada, aga allaminek jäi silma eest varjatuks ning rajajälg kividel pea olematu. Laskusime läks aina umbsemaks, kus tuli meetriste kaldastemete, põlenud puurisu ja tihedate okaspõõsaste vahel allapoole pugeda. Ei olnud eriti meeldiv ette kujutada, et mõni kivimürakas võib nõlval liikuma hakata. Otsisin rägus teed, Tiiu ukerdas järgi ja karjatas aegajalt kui järjekordne oksarisu sääri veristas.

Aga innukus maksis, alla me saime kuid tõusudiagonaali koha juurde jõudnuna selgus, et olime ära teinud mingi kitseraja. Täitsa normaalne laskumine oli peitunud kaljueendi taga ja algas eendist paremalt, me liikusime aga intuitiivsest loogikast lähtudes kohe vasakule.
Teise samaväärse lõhe läbikäimine läks juba kergemalt, sest seal rada ei petnud, ning allatulek Tijoco Altosse võis alata.
Kõrgust oli meil merepinnast üle 1600m ja paistsid silma ning jäid ühepäevamatkaks liiga kaugele del Teide kaldeera servamäed.
Laskumine oli ribiharjal, kus orupõhjadeni oli pikk maa ... kukkuda. Laskumisrada oli korralikult sisse tallatud ega eksitanud kordagi, samas sel päeval ühtki teist matkajat ei näinud.

Torkas silma, et vähemalt korra on radasid läbitud mootorratastega. Mõnevõrra üllatav, kas see on legaalne kuivõrd mootorratas on ikka tõsine pinnaselõhkuja. Ilmselt see konkreetne matkarada ei kuulunud rahvuspargi piiridesse. Kunagisi maastikupõlenguid tõestasid ka kõrbenud plast-veetorud teel.

Nagu esimeselgi päeval, ülehindasime raja läbimiseks kuluvat aega ning Vera de Erquesse tagasimineku asemel piirdusime Tijoco Alto külaga, kus tuli peamaanteele jõudmiseks veel 3km mööd asfaldit laskuda. No ei olnud lihased-kõõlused veel matkavormi saanud ja see viimane ots oli ikka päris valuline toiming, ühtki pensionil pilooti ka mööda ei lennanud...
Ühistransport aga toimis plaanipäraselt ning Bono kaardiga sai täitsa hotelli külje alla tagasi.
Käed olid mustad söestunud puudega maadlemisest ja Tiiu sammulugeja näit oli üle 40000.

II puhkepäev

Elektripirni otsingud viisid meid looduskaunisse Caletasse, kus sai kaljudelt redeliga põhjatusse sinisesse vette laskuda. Pisikestes laavaaukudes mõõnast paljastunud kaljudes elasid 5mm krabihakatised, kes vahel välja päikest nautima supsasid. Aga elektripirne ei müüda ka äärelinnas, kuskohast küll kohalik rahvas valguse tuppa saab? Tellivad internetist?

Altos de la Fortaleza matkarada del Teide kaldeeral

Ühistransport  kaldeerale on võimalik, aga hõre ning väga vabadust kitsendav, seepärast sai hotellist rendiauto küsitud. Fiant Panda, päris kena disainiga ja punase armatuurlauaga väikeauto, päeva rendihind 42€. Meil on juba traditsiooniline tööjaotus - Tiiu sõidab ja mina sahmin kaartide ja GPS-dega.
Tee kaldeerale Guía de Isora kaudu on lausa lust - lai laugete kurvidega tee, suurepärane nähtavus. Mitte võrreldav kunagise Villafor tõusualternatiiviga, kus pimedates kitsates kurvides tuli ikka signaali lasta ja teravat tähelepanu hoida, et mitte jamadesse sattuda.
Loomulikult ei saanud vaatepunktidest-miradoridest peatumata mööda sõita ning loomulikult tuli üle vaadata tõstukijaam, mille juures oli ootel väikese laulupeo jagu rahvast. Auto tuli jätta kaugemasse parklasse, sest kõikvõimalikud lähemad kohad ja tõusutee oli viimseni kinni pargitud. Kuna ei olnud seegi kord ei tiputõusuluba ega eelostetud tõstukipileteid, siis piirdusime üldise meeleolu nentimisega.

Teel Portillo poole kaldeera kaugemasse serva tuli veel teha peatus nautimaks Minas de San José valgeid välju, väidetavalt kergemast peeneteralisest ollusest, mida vulkaan koos gaasipurskega kõrgele õhku paiskab. Ei saa lahti tundest, et oleme kusagil Marsil.

 
Jätsime auto enne Portillot (kolme tee ristmik) restorani La Bambi juurde parklasse kuskohast algas kenasti tähistatud rada Fortaleza kõrgendiku poole. Temperatuur oli küll vähe üle 10 kraadi, aga tuulefaktor tagasihoidlik ning päikesefaktor tuntavalt positiivne, mistõttu valis Tiiu lühikese matkavormi, mis osutus sama sobivaks kui minu seekordne pikkade pükste vorm. Fortaleza tee on kerge, paljukäidud, kividega ääristatud ja igas varustuses rahvamatkajale sobiv.

Alles vahetu tõus Fortalezale (järsult eralduv kaljukõrgendik muidu pigem tasasel-laugel kaldeeral) oli pisut nõudlikum, aga preemiaks oli oma 200m kõrgem vaade kaldeerale ja Teidele tema kogu hiilguses. Peab tunnistama, et ookeanipinnalt tulnuna andis summaarne 2200m kõrgus pisut isegi tunda, aga mitte vaevusi põhjustavalt.

Fortaleza nõlval on väike kabel (Capilla Christiana de la Fortaleza) kahe vana mägimänniga, kena koht peatuseks. Üllatas mitmete soliidsete kändude nägemine sealsamas ümbruses, seda ju mägimändide kasvuala ülempiiril. Võimalik, et kunagi oli rahvuspark väiksem (Fortalenza on rahvuspargi piiril) ning need puud olid kunagisele maaomanikule liiga suureks ahvatluseks.

Fortalenza kõrgemasse tippu viiv ja kaljuserva rada oli kohaliku infotahvli järgi tupiktee. Google Earth väitel saanuks siiski ka kaugemast servast alla, aga kui tipus vastu tulnud noormehed kinnitasid, et edasi on 'dead end', siis ei hakanud ekstra end proovile panema. 5 meetrit 6 millimeetrist abiköit, 2 karabiini ja üks sling pole piisav varustus kui laskumine köiejulgestust peaks vajama. Pealegi oli nagunii hulk teed veel ees kuna kavatsesime kõmpida ümber del Teide suunas jääva ja hästi eralduva musta (Montaña Negra) künka. Tulime kabeli juurest alla tagasi ja kõndisime Fortalenza teise otsa mööda ohutut liivarada. Musta künka rada oli märgitud easy-medium ja eks ta nii oligi, aga jälle oma 10 km, mis ei lähe ka easy-medium matkateel väga kiiresti. Montaña Negra ei pakkunud tegelikult oodatud vaateid, rada kulges künkast eemal ning ega mingeid erilisi pinnavorme sellel silma ei torganud. Lihtsalt tumedamast vulkaanilisest materjalist küngas. Poolel teel mustalt mäelt parkla poole vajus päike Teide tipu taha, värvides talvise kaldeera tontlikult sinakasse tonaalsusse.

Kuna Teide tipuosa on omaette kitsam koonus, siis jõudis päike vahepeal veel end näidata enne kui lõplikult ja kindlalt mäe põhinõlva taha peitu läks. Kaldeeral oli tuntavalt niiskust, osades kohtades rajal võis märjas liivas pladistada. Päikese äravajudes langes temperatuur kiirelt ning seesama märg liiv hakkas jalge all krõbisema - jäätumistemperatuur oligi käes.
Jõudsime La Bambi juurde paar minutit peale kella kuut ja ehkki neelud käisid hea kohvi järele, siis veel toimetavad restoranipidajad keeldusid kenasti vabandades meid teenindamast, masinad juba välja lülitatud ja kell 6 olla sulgemisaeg ka teiste Teide kohvikute jaoks. Ehk ühe erandina Parador tõstukijaama suhtelises läheduses võivat töötada. Ei hakanud seda ehku varianti uurima, pimenes kiiresti ja tugevalt üle tunni sõitu ees.
Tagasiteel pidin Tiiul paluma suuremat pikivahet hoida, sest korduvalt lendas midagi plõksuga auto vastu. Aga paar plõksu käis ka nii, et ühtki masinat selles süüdistada ei saanud. Mingid hiiglaslikud Kanaaride öömardikad? Selgus tuli hotelli lähedal parklas - 1,5 liitrine tühjaks joodud veepudel avatud kindalaekas oli õhurõhu poolt korralikult kokku plõksutatud.
Seekord võtsime suure erandina õhtusöögi hotelli restorani rootsi lauas ning kühveldasime kumbki sisse 3 taldrikutäit head ja toitvamat.
Tiiu loendurid näitasid päeva tulemiks üle 37000 sammu.

Igueste de San Andrés matkarada

See oli vaat et veel kõige parem! Alustasime sõitu vara, sest valitud matkarada oli pealinnast Santa Cruzist veel edasi Igueste de San Andrés külas, viies Google Earth radasid uurides sealt üle mägede Playa de Antequera rannaribale. Pealinna viib kiirtee, 120km/h ja see oli tõesti ühtlaselt nobe minek. Ka Santa Cruzist läbisõit pole nutitelefoni kaardi juhendamisel mingi probleem. Pealegi, nagunii toimub põhiline transport rannajoone läheduses, vältides mägesid, millest poleks pääsu vähegi sisemaa poole minnes.
Santa Cruz on eelkõige administratiiv-, tööstus- ja sadamalinn. Imelist valget randa nägime pealinnast 10 km edasi San Andrés-i linnakeses. Selle juures suured parkimisalad ja ime küll - täitsa tühi. Linnarahval pole jõulude ajal mingit huvi valgel rannal peesitamiseks. See oli nii meelitav, et kavatsesime juhul kui matkast aega üle jääb, tagasiteel seal korraliku peatuse teha. Aga unistuseks see jäi.

Igueste küla oli surutud kitsasse orgu, kitsas tee, üsna autosid täis pargitud, joonistas ühelt nõlvalt teisele liikudes U-tähe. U-tähe tagumises harus hargnes üks asfaldiriba ülespoole ning see sobis ka matkaraja alguseks (leidsime hiljem U-teelt 100 m edasi kiriku juurest tähistatud alguse).
Siiski, ametlik tee (osaliselt betoontrepp) viis vaid vaatepunktini (semafor!) kaljunukil, mis polnud meie matkapäeva põhieesmärk ja jäi seepärast külastamata.

Mägedesse tõusu alguskoht oli siiski äratuntav ja osutus hiljem ka korralikult kaljusse rajatud päris laiaks tõusuteeks, mida mööda võinuks kohati isegi vankriga liikuda. Järsk kaldenurk ja järsud pöörded tegid selle siiski küsitavaks ning kõige viimane lõik oli juba klassikaline kitsas nõlvarada, mis pakkus juba täispinget.

Mäe tipus oli jällegi mingi talumajakene, mis paistis olevat küll kellegi kontrolli all, aga talvel inimesteta. Teap' mis seal suvelgi teha, sest mille iganes üles-alla vedamine on võimalik vaid kalli kondimootoriga.
Tipu kõrgus merest oli 426m, ehk siis matkast 1/4 kuivõrd oodatav rand oli teisel pool teatavasti mere tasemel ning tagasiteel tuli sama küngas uuesti võtta. Loogiline! :-)

Just allminek osutus nauditavaks mägimatkaks - järsk rada, kogu aeg muutuvad olud, liikumine ühelt nõlvalt teisele üle kuiva orujõe kaldakivide. Ja see rada oli kohati üsna nõrgalt aimatav ehkki liikumise suuna osas alternatiive palju polnud. Saime ka matkakaaslased - üks prantslastest paar, kellel paistis olevat küll palju tahtmist, aga mitte nii põhjalikku ettevalmistust, järgis meie teekonda tähelepanelikult ja ka pisut murelikult nagu me tagasiteel mõistsime. Paar sõna vahetasime, aga üldiselt hoidsid nad meist respektitundlikkusse kaugusesse. Aga kannul nad püsisid.

Märkasime ka kohta, kus rada hargnes, ülemine oleks viinud ilmselt kaugemasse randa ja poolsaar-kaljunibu (Roque de Antequera) matkale, aga aega hinnates pidasime otstarbekamaks jääda "oma" oru ja jõe juurde. Ehkki jõkke nõlvadelt midagi imbumas polnud, oli allpool kaljusängides päris arvestatavaid tiike. Pilti rikkus oletatavasti jahemehe tabatud kaljukitse sisikond, mille ärakoristamiseks saarel teisi kiskjaid ei paistnud leiduvat, nii et see ootas vihmahooaega, et vesi järgijäänud bioloogia ookeani kannaks. Õnneks puudus lehk.

Ja avaneski vaade ookeanile... kümnekonna meetri kõrguselt. Esimene ehmatusoletus oligi see, et ongi kõik - jõgi langeb ookeani kosena ja meie valitud rada midagi enamat ei lubagi. Aga siiski - hoides kalju lähedale oli võimalik vasakult jõuda laugemale nõlvale ning sealt taimepuhmade vahelt külgliikumisega alla jõuda. Milline rand!

Kogu see tulek meenutas mõneti Masca küla matka. Seal oli küll jõesäng püstloodsete kaljude vahel, aga see ahhaa-efekt ookeani juurde jõudes oli autentselt sama.

Pärast pikemat nõlvaponnistust said alla ka prantslased (neil polnud ka matkakeppe) ja sättisid end pisut eemale. Lõunapaus mõlemal paaril. Me piirdusime ainult rannaliival jalutamisega (laine oli tugev ja vesi musta-liivane), muretsesime ujumisega kaasneva lisaajakulu pärast, aeg oli juba pigem hiline. Prantsuse mees tegi siiski kiire supluse ära.

Ja tagasi sama teed. See läks oluliselt kiiremini, sest rada oli selge ning mingil ajal läksid prantslased meist mööda (olid ka kergemate kontidega). Nende muremärkidest saime aimu värskelt laotud minituuride järgi - algul meid kaugelt järgides polnud neil aimu, et kuhu me suundume ja kas üldse sama teed tagasi tuleme, ju polnud ka GPS-i ja igaks petteks pandi oma "leivapuru" rajale.

Iguestes vaatasime veel kiriku väljastpoolt üle (suletud), leidsime infotahvlid ja oli ka ülim aeg tagasiteele asuda. Odomeeter näitas kogu matka pikkuseks vaid 10km. Mis seal imestada, horisontaalset rada seekord polnud.

Loomulikult oli hilja mistahes liivaranna külastuseks tagasiteel, tuli loobuda ka Santa Cruzi hästivarustatud kaubandusvõrgu läbikammimisest elektripirni leidmiseks ja hotelli jõudsime nii nagu eelmiselgi päeval sügavas pimeduses...
Mõtlesime heldimusega, et kodus on meil õhtuti palju valgem...