Jõulud Fuerteventural 2015
I päev
Hommikune varajane
ärkamine ja prooviks võetud Saksa takso lennujaama. Saksa takso kiisu helistab ette ja teatab, et tuleb
mingi musta värvi eritunnusteta rendimasin. Nii oligi. Juht oli öises tühjas liikluses pisut
ülbevõitu, aga kohale saime. Jootraha osutus vist ebapiisavaks, sest
lennujaamas juht enam jalgu alla ei võtnud.
Tallinna armas
lennujaam. Kadri Voorand laulab: "Plõnn-plinn. This is a security announcement.
Never leave your wife unattended. Unattended wives will be removed by airport
authorities. Plinn-plõnn."
Helsinkis tuli 4
tundi surnuks lüüa. Siis veel pool tundi, sest pealeminek hilines. Lisaks
teatas kapten, et lendame vastutuult ja reis kestab kauem. Kohale jõudsimegi
hämaras, mis siinses laiuskraadis asendub imesiva pimedusega. Hotell Alameda de Jandía osutus
lennujaamast 91 km kaugusel olevaks ja andis teeloldud ajale veel mõnusalt
tagumikutunde juurde.
Kuna sattusime oma
hotelli vastuvõtulaua taha grupist esimestena, siis anti meile hotelli perimeetrias olev äärmine
tuba, mille juurde jõudmine nõudis kahe lifi kasutamist ja nagu hiljem
mõõtsime, oma 250 sammu pikki koridore.
Tuul kratsis
põõsaga kummituslikult toa välisseina.
Hotellist väljas oli
nii loogiline veelkord kusagile maha istuda ja midagi maiset süüa. Otsustasime
La Sirena kohviku ja pastatoitude kasuks. Algul toodi lauale saia, mida ka aplalt nosisime, aga kui
saabus makaron, siis napsati pooleliolev saiatükk eest nii kiiresti, et ei
jäänud kahtlust, et ega otsapidi suus hoidmine poleks seda päästnud. Oober, kes
meenutas üht tegelast maffioosode filmist, klassifitseeris meid soomlasteks ja lõi õlle 'kippis'-ga lauale.
Tegime õhtuse jalutuskäigu
laavaliivast kõrgemale tõstetud ja piiritletud laudteed mööda hiiglasliku
majaka juurde. Kuulsime lähedal mere kohinat, aga ei saanud aimu on see vastu
rannakaljusid või hämaruses aimatavaid hallist betoonist kunsttõkkeid.
II päev
Morro Jable avastamise päev.
Esmast avastasime, et
hotelli aknast paistab ilus silmapiirini ulatuv liivarand. Ööpimeduses nähtud hallid tõkked olid
toigastele tõmmatud poolläbipaistvast tekstiilist tuiskliivavari.
Hommikusöök oli
hotelli hinna sees ja sinna jõudmiseks tuli teha nimetatud 250 sammu ja võtta kaks lifti.
Avastasime tasapisi võimalused liftidest loobumiseks, variante oli mitmeid ja loomulikult
oli kõikidel juhtudel ainulahendiks treppide kasutamine.
Iga pood ja lett rannatänaval pakub aaloetooteid. Kõik nagu ühe vitsaga löödud ja silmnähtavalt odavalt
rahaks tehtud haip.
Aurinko giidi väitel on meie hotelli lähedal kaks korda nädalas turg, kus saab võltse Michael Korsi nahktooteid ja muud sarnast nänni. Soovitus oli kaubelda. Ning sattumegi turule ning nagu kiuste jääb Tiiule üks kott näppu. Kaupleme vapralt, laiutame käsi ja must müüja püüab muudkui mind patsutada, arvates, et küllap rahakoti rauad on seal. Aga tühja nad on. Lõpuks saab 30€-ga rahu maa peale ning Tiiu saab MK-ga Tallinna peale laiama minna.
Eksploreerisime pikka
randa lainepiiril, leidsime Aloe Factory ametliku shop-i ja sellest pisut
intelligentsemaid tooteid kampri ja teiste raviomadustega komponentidega. Müüja
oli sakslanna ja meie rõõmuks oli kamper eesti keelde saksa keelest tulnud või oli see vastupidi. Täielik teineteisemõistmine! Aga
kõige teravam seljavalu vastane segu on müüja väitel hoopis piparmündilõhnaline. Proovides tõesti tuntava
külma-kuuma aistinguga ja Tiiu saab segu kotti.
Lisaks tegime kergemat sorti tõusu Morro Jable lähisküngastele. Nendeni jõudmiseks tuli mööduda mingitest tööstusobjektidest, mida valvasid eriti tigedad koerad. Õnneks korraliku tara taga. Kui neist mööda saime, üllatati meid korraliku haisuga - olime jõudnud asula reopuhastusjaama territooriumile. Tõepoolest - ei sobi ju reovett solgutada rannas, mis toob sisse turisti raha. Tuleb see pisut kõrgemal pumbata, kuhu tavaturist ei satu. Solgutada seal ja niristada märkamatult kusagile laavakivide vahele või kaugemal ookeani.
Edasi läks aga olukord paremaks, millest andis märku tee lõppemine. Olime sellele kergele tõusule läinud ilma matkakeppideta ja sandaalides, nüüd tuli selle varustusega järsk nõlv ära teha. Kõrgemal aga läks vaade oodatult avaramaks ning harjad on siinsetel küngastel lauged.
Kõrgemates punktides olid teadagi ainult kõrgepinge- ja antennimastid, aga ümbritsevast juba pildi sai. Lisaks osutus allatulek lihtsamaks kuna mastide juurde tuli hooldustee ja seda kaudu jõudis peaaegu samasse välja kuskohast startisime.
Hotellis võtsin 3 päeva WiFi paketi (10€). Töötas kah, aga väga vilets rakendus, mis nõudis iPad-l iga vähegi pikema pausi järel uut sisselogimist võimaldamata kasutajanime ja parooli säilitada. Eks muidugi meie äärmine asukoht hotelli perimeetrias andis ka tunda, talutavalt hea levikoht oli rõdul. WiFi võrke oli palju, aga kõik lukus. Siiski, paljudes söögikohtades (Free WiFi sildiga) anti küsimise peale parool ning see aitas andmeside nälga kustutada. Peab kiitma ka EU ülest mobillandmeside poliitikat, mis hinnad alla lõi - Tiiu lülitas oma moblal andmeside sisse, kasutas üsna usinalt ja sai jaanuaris täitsa normaalse alla 8€ arve.
Hotellis võtsin 3 päeva WiFi paketi (10€). Töötas kah, aga väga vilets rakendus, mis nõudis iPad-l iga vähegi pikema pausi järel uut sisselogimist võimaldamata kasutajanime ja parooli säilitada. Eks muidugi meie äärmine asukoht hotelli perimeetrias andis ka tunda, talutavalt hea levikoht oli rõdul. WiFi võrke oli palju, aga kõik lukus. Siiski, paljudes söögikohtades (Free WiFi sildiga) anti küsimise peale parool ning see aitas andmeside nälga kustutada. Peab kiitma ka EU ülest mobillandmeside poliitikat, mis hinnad alla lõi - Tiiu lülitas oma moblal andmeside sisse, kasutas üsna usinalt ja sai jaanuaris täitsa normaalse alla 8€ arve.
III päev
Fuerteventura kõrgeim punkt - 807m kõrgune Pico de la Zarza.
Rada sinna algas hotellist "kiviga visata" umbes 3 km kaugusel, ei hakanud end kohaliku ühistranspordiga vaevamagi.
Enne matka tuletasime
meelde mägedes kasutatavaid viipeid. Kui üks käsi püsti, siis häbi ei ole, kui
kaks kätt, siis on häbi väga suur.
Rada oli olemas nii Google Earth-s kui ka Garmini GPS-i kaardil.
Aitasime Zarza rajale
ka sakslastest paari väikese rendiautoga, kes ei leidnud kuidagi õiget teeotsa üles. Meie
GPS-l oli seevastu kõik olemas ja samm kindel. Kui tipus taas kohtusime, siis oli selge, et abi jõudis pärale.
Matkaparadoks X - ükskõik kus
punktist tagasi pöörata, on ikka pool teed minna. Seepärast, ehkki ihu saatis
vahepeal kahtlevaid noote missiooni otstarbe osas, otsustasime jätkata teed
seatud kaugeimasse sihtpunkti, sest vahet ju polnud.
Tipuraja pikkus oli u 8 km,
tõus pigem aeglane ja ainult pisut vahelduv. Tee lubas neljarattaveolisi ning oli
korralikult käidavaks sõidetud.
Algne ülikuiv Marsi
maastik muutus kõrgemal pisut niiskemaks, millest andsid tunnistust lopsakad
rohelised puhmad ja isegi puuhakatised. Ning suureks üllatuseks kubises üks puhmas erkrohelistest suruliblika röövikutest. Ja mitte kusagil mujal. Seda rohelust vaadates pakkusin, et 200 aasta pärast on siin
loorberidžungel nagu Madeiral.
Alles viimased 250m
tõusu oli tõsine mägimatkarada. Tipp oli aga ümbritsetud kõrge traataiaga,
millesse pääses läbi korraliku suletava raudvärava. Oli ka selge juhis, et värav tuleb
enda järel sulgeda. Lisaks oli aedikus kaks suuremat reklaamitahvli sarnast
ekraani, mis lähemal vaatlemisel osutusid niiskusekogumissüsteemideks - ekraani
alla tilkuv vesi jooksis torudesse, sealt paaki, aga kuhu edasi? Mingi
kitsede eest kaitstud tudengiprojekt?
Zarza teine pool osutus peaaegu vertikaalselt äralõigatuks (ehk siis läbimatuks). Kaljude ahelik lõppes järsult ja asendus liivase pinnasega, mille omakorda lõpetas kahes suunas silmapiiri taha kaduv rand. All hakkasid silma ainul paar väga hõredat asulat, millest sai aimu ainult max zoom-i kasutades. Kaardi järgi võis oletada Cofete asulat.
GPS valetas pugejalikult Pico de la Zarza
pisut kõrgemaks kui ametlikult lubatud - 823m.
All nägime haigrut, kes napsas mahakukkunud üliküpseid palmivilju - kangesti datlite moodi.
Ei teagi, mis päeva
point oli - kas värvikirevad suruliblikaröövikud või mastaapi omav vaade Zarza
mäe tipust.
Koju jõudnuna sai jõulupostkaartide kirjutamine ette võetud ning pistetud need hotelli kontrolli all olevasse postkasti. Oli veel meeles negatiivne kogemus Hispaania postiga Lanzarote saarel, kus punane "International" postkast me kaardid küll paljulubava kolksuga vastu võttis, aga edasine teenus ootab tänaseni täitmist. Unistada ju võib.
Koju jõudnuna sai jõulupostkaartide kirjutamine ette võetud ning pistetud need hotelli kontrolli all olevasse postkasti. Oli veel meeles negatiivne kogemus Hispaania postiga Lanzarote saarel, kus punane "International" postkast me kaardid küll paljulubava kolksuga vastu võttis, aga edasine teenus ootab tänaseni täitmist. Unistada ju võib.
Tiiu võttis õhtul hilja veel kord
jalad alla, et hiigelpikas hotelli poolavatud koridoris 42000 sammust puuduolevad 200
ära teha. Selle peale andis tal üks varbaküüs otsad.
Jah, rihmaks matkamine
on sama mis palverännak. On vaevasid ja piinlemist, aga vaim võidutseb.
IV päev
Autopäev. Auto on
Herz-ist võetud Hundai i20 (sest kohalik Cicar oli autodest tühi). Lumivalge, pestud seest
ja väljast ning nähtamatud kriimud kõik lepingus kirjas.
Tõstame autosse ka
matkasaapad, just for case, aga loodame sel päeval küüntele puhkust anda. Esimene sihtpunkt - saare lõunatipp.
Asfalt lõppes umbes km
pärast linna ja asendus tolmava kivisse raiutud teega, täis vibroastmeid ning
auke. Tolm sadenes läikimalöödud armatuurlauale.
Tipumajakat oli
eurorahadega tublisti luftitatud ja selle tunnuseks oli ka km jagu asfalti enne neeme tippu. Nagu
paneks see unustama 15 km Rooma Impeeriumi aegu väärivat kaljuteed. Tuletorni maja oli
kinni, aga lainete vaatemäng ümber neeme tipu oli küll nauditav. Mingi
veealuste mäestike mõjul tegid lained järele Sõrmuste isanda haldja Arvyni
poolt väljakutsutud mäsleva jõevee vahuhobuseid.
Kuna Fuerteventura
lõunapoolsel osal on kaks haru, külastasime ka teist ning püüdsime kiviklibusse
sõidetud radasid mööda üht kõrgemat punkti tabada. Pärast üsna lühikest otsa
laavapuistes pidasime arukamaks Hundaid pigem Impeeriumiaegsete teede jaoks säästa. Leidsime
küll rannakaljus huvitava astmelise käigu veepiirile, mille otstarve jäi
ähmaseks. Ujumis- ega randumisvõimalust ei paistnud. Kalamehe jaoks paistis
käik olevat üliluksuslik kui just tegu polnud siiski looduse juhusliku
loominguga.
Sättisime siis suuna
Cofete asula ja ranna poole, mida olime eelmisel päeval Zarza tipust näinud. Selleks tuli
ületada kuru omade kaljuste serpentiinidega. Ei midagi ohtlikku - tee oli
piisavalt lai ning ohtralt sopistusi vastutulija möödalaskmiseks. Aga samamoodi
kivisse raiutud korralikult põrutav laavakivipurune teepõhi.
Cofete-s oligi baar
ning ehkki cappucinot ei leidunud, tehti täitsa korralikku piimavahuga
oakohvi. Baari õueala oli rahvast üsna pungil. Oli näljaseid matkajaid, kes
ilmselgelt olid Cofete-sse jõudnud üle kuru omil jalul ja ka meiesarnaseid
autoga mugavusmatkajaid.
Rand oli autodest
pungil - küllap seal kõik need Cicari rendiautod olidki. Aga rand ise -
murdlaine nagu vahusein. Viis km vasakule ja veel rohkem paremale. Muidugi
üritasime proovida ja lainele vastupanu osutada, aga kus sa sellega. Vahumass
tuli ja kandis või pööras nagu tahtis. Ei mingit ujumist, aga lõbu laialt. Vesi
tundus soojem kui koduhotelli rannas, aga ju tuli see pigem erutusest.
Pärast kaldal leidis
kes pükstest ja kes trikoost väikese düüni jagu liiva.
Kojuteel põikasime veel üht "kivi" (Roque del Moro) vaatama. See oli peateelt kõrvale ookeani suunas. Teelõik oli eriti kitsas, kivine ning suundus-langes lõhesse ning jätsime hullemat kartes auto ühte soppi ootama. Nagu selgus, ega väga hulluks läinudki, oli lihtsalt vilets rada aga mitte üle km. Siis oli meri vastas. "Kivi" oli aga paar km eemal rannakaljust lahkulöönud mürakas, mille lähedale jalutamine oligi ehk kõige vahvam. Lauge liivarand, mida uhtus ookean. Lõpus solberdasime kivide vahel mööda liivast põhja kuid aina mastaapsemaks muutuvast Morost jäime ikka soliidsesse kaugusesse. Paras pildistamiseks kuid püüdmatu - selle eest seisis hea läbistamatu kivirägu ja ookeanilainete koostöö.
Hundai vedas kenasti
koduni, aga saime ka aru, miks autorent 50€ päev on - vähemalt sellel päeval
kulus masinat enamagi eest.
Õhtuks oli hotell
korraldanud hiinapärase söömingu, milleks olime hankinud 10€ voutšerid juba
eelmisel päeval. Hiina kööki meenutas ehk ainult kevadrull ja hiina kapsaga
kanaliharibad. Süldimuusikat andis Abba ja enam sobivat oligi raske leida - oli
ju tegu rootsi lauaga!
V päev
Vulkaani külastuse päev - Caldera de Gairía.
Selleks tuli tubli 50 km saare keskpaiga poole sõita, aga kaardid (rada leitud Google Eart-st) klappisid ning auto sai igati rahulikku kohta jätta.
Rada oli nõrgavõitu, aga kraater sarnanes sedavõrd Lanzarote peal külastatud Corona vulkaaniga, et eesseisva teekonna äraarvamisega raskusi polnud. Üleolek sai ka kohe karistatud - koospildi tegemiseks sättisin kõhuli röötsakli üle kaljunuki kaamerat kui jala all kivi murdus ja siis jäin selle peale rippuma. Altläinud kandvale jalale murdekoht aga ei
halastanud - sain korraliku luuni võtva obaduse, muhk kerkis nagu kartul ja
veri voolas säärt mööda alla. Ei midagi hullu, igaks juhuks kaasa
võetud side ja plaaster läksid kohe käiku ning rõhksidemega sai kõik pidama.
Nagu öeldud, nägi kraater välja
nagu Corona Lanzaroti saarel, tubli teine koht. Vaated ümbruskonnale head,
lihtsalt pisut madalam ning kraatri läbimõõt väiksem. Ka põhi polnud nii sügaval (Corona kraatri põhja läks väga järsk liivane rada, mis jäigi meil proovimata).Kraatri põhjas oli justkui viinamarjakarvatust püütud aretada - kivivallid ja müürihakatised. Aga peale arglike maaoravate ja kitse luukere polnud seal midagi.
Kui ring peal ja all tagasi, siis tundus, et mitteautojuht vääriks õlut ja kuna auto seisis õue ees, mille väravas ilutses baarimõnusid lubav silt, siis läksime lähemalt vaatama. Leidsime küll koha, aga mitte teenust. Ainult jahimehed, kes samas püsse proovisid ja kelle käest väga pikalt polnud mõtet õlut nuiata.
Kuna kraatril turnides torkasid mäe ümber silma veel veidrad voored ja koopad, siis tegime väikese uuringu ka nende osas. Sügavamasse koopaauku oli visatud kitsekorjuseid ja ilmselt juba pikemat aega, sest samas oli ka puhtaid valgekspleekinud skelette ja sarvedega pealuid. Loomulikult see kõik lehkas. Meenus, et kraatri nõlval märkasime paari padrunit ja ka hulkuvaid kitsi. Võimalik, et saare regulatsioonid näevad ette kitsede arvukuse piiramist (efektiivsed rohelise hävitajad) ja söögikõlblikuks seda saaki ei peeta.
Voored ja koopad osutusid erosiooni tekitatuteks. Pudedamat sorti materjal, mis arvatavasti varises tasapisi sügavamal olevatesse õõnsustesse.
Järgmine peatuspunkt oli asula nimega Pajara - nimi kõlab väga
hispaaniapäraselt, aga oli üks üsna elutu koht keset kuiva saart.
Kirik, mis oli
seest kottpime ja justkui remondis, aga samas kõrval olid mõned igati kenad hooned.
Inimjõuga ringiaetav puust hammasratastega vesiratas kaevust niisutusvee
poolteise meetri kõrgusele kergitamiseks, kust see niisutuskanalisse voolas.
Paraku amortiseerunud ja ringiajamise vars kinni seotud, et kellelgi hullu
mõtet ei tuleks. Tiiul korraks tuli, läkski ohutustamist vaja.
Olid mõned tänavaäärsed
baarid kus paari laua jagu inimesi lahjasid jooke libistas. Tiiu sai Fantat ja
mina õlut. Astusime sisse pisikesse suveniirpoodi - ses mahajäetud linnas oli
imelik, et selline asi seal üldse olemas oli ja töötas. Aga Tiiu leidis
poest kenad rohekad klaaskõrvaehted ja summa suurendamiseks võtsime juurde purgi Mojo Verdet, mis pidi
lahkelt 2017 aastani kestma. Pärast meie lahkumist pandi seegi pood kärmelt kinni.
Ees seisis veel peatus kõrgemal vaatepunktis, mis
üritas turistile astronoomiat õpetada. Selgus, et Maa käib ümber päikese ja
elliptiliselt, mida olid juba ürgaegsed maailmavaatlejad tähele pannud. Ja
leidnud, et posti päeva pikema varju tipphetk käib aasta lõikes mööda kummalist
lõpmatuse märgi sarnast trajektoori pidi, mida kutsutakse analemmaks. Aga vaated künklikule marsimaastikule
olid head, tekitades uudishimu, et kuidas küll voolav magma
selliseid hiidkuhjatisi tekitas - vulkaani moodi mägesid ju silmapiiril polnud.
Kalju kuivemas osas piidles maaoravate perekond turiste, eriti vilkad loomad ja kui maha istuda, tegi kogu seltskond ükshaaval tiiru su külje alla, et ehk kukub mõni pähkel või midagi muud kõlblikku.
Morro Jables
külastasime apteeki ja küsisime kõige suuremat plaastrit ja puhastusainet. Anti
päris professionaalsed tooted operatsioonijärgseks haavatöötluseks. Hind oli ka
tubli.
Esmalt töötlesin
haava ookeaniveega, siis dušiga ja kui peale desinfitseerimist läbipaistev plaaster ihuga nakkus, sai
päris kena.
Ning tuttavas La
Sirena baaris anti Tiiule parti ja Kallele mõõkkala. Jõulud tulgu.
VI päev
Selgus, et olime
jõudnud lollidemaale. Hotellitoa all kasvas rahapõõsas. Detsembrisaak olid küll
ahtake, ainult üks kuiv ja luitunud 5€-ne.
See oli kolmas ja
viimane autorendipäev ning vastavalt õhtusele plaanile oli kavas pealinna
Santa Rosario ning tagasiteel kahe võimaliku matka-mägiraja ülevaatus.
Saar on ikka suur ja
Porto Rosario ligi 100km kaugusel. Ehkki tee oli hea, kohati ilus kiirtee, siis ega rohkem ei tahtnud
nüri sõidu peale aega kulutada.
Jõlupüha tähendas
muidugi, et kogu äritegevus oli seiskunud. Sadamas nägime üht ja linna keskosas
hiljem teist avatud baari. Show käis kirikus. Jõudsime sinna arvatavasti
issameie lugemise ajaks kuna rahvas pobises usinalt kaasa. Seejärel asus kogu seltskond
järjekorda, et esivaimuliku juurest, kes üht puust beebit süles hoidis, läbi
astuda. Paar tütarlast esipingil saatsid seda kitarrimuusikaga ja lauljal oli
tõesti kenasti kõlav hääl. Refrääni püüdsid kõik kaasa laulda. Pidulik ja
meeleolukas, aga preestri kätel olev puust beebikuju nägi välja nagu
suvaline puuslik. Ega siis kõik peagi täiuslik olema.
Saanud vajaliku
emotsionaalse stardilaengu ja teinud veel mõned pildid laste mänguväljakul
asusime teele esimese väljavalitud matkaraja poole La Ampuyentas.
Matkarada oli jälle pärit
Google Maakeralt - Montaña del Campo - Ampuyenta. Tekkis väike esmatõrge kuna raja algusse viiv tee oli remondi tõttu
blokeeritud. Nagu hiljem tuvastasime, oli valatud betoonist teealuseid, millest
aegajalt ilmuv vesi pidi üle voolama - võimalik, et truup polegi allavoolava rusu
tõttu parim lahend. Aga mäeahelik ise paistis aus ning jätsime siis auto kaugemale peatee
kõrvale ootama.
Edasi saime liikuda
individuaalmajade vahel sirget kruusateed mööda, mille kasutusmäär langes
järk-järgult nulli kuni lõhedest läbistatud jäärakuni. Polnud ühtki märki, et
kusagil samas oleks kunagi teisi matkajaid olnud. Samas avanes tervikvaade U-kujulisele
ahelikuni (ehk ka mingi eriti vana ja suure kraatri jäänus), mille harjale pidanuks kuidagi jõudma. Selleks tuli aga laskuda
tasandikule ja alustada võimalikult laugest tõusukohast. Kivipuistelisel
tasandikul leidus ohtralt kuivanud ojakeste sänge ning kogu seda
Marsimaastikku vaadates nentisime, et kunagi eoonide taga on sellel planeedil vesi
voolanud. Aga üht-teist oli ometi õnnestunud veehoidlatesse koguda.
Niisiis harjale ja
endiselt mitte ühtegi inimjälge. Leidus kitsepabulaid ja need loomad paistsid
olevad ainsad aheliku tegijad (nägimegi neid hiljem). Tõus ning kogu harjaretk
olid suht ohutud kui ikka matkasaabas on korralik ja kepid käes. Aga tuult
võimendas U-ahelik võimsalt, pigem võis karta ärapuhumist. Vaated nelja
ilmakaarde vägevad, ainult et oli tekkinud hägu, mis kaugemad künkad
taevavõlviga ühte sulandas.
Harjal oli ka märke
maaoravate tegevusest ning siis leidus üks täitsa korralik kivimüüriring, mis
kunagi kellegi jaoks (ringi sees madala toika küljes oli ajahambast kustunud
portreepilt) varjupaika oli pakkunud. Valvur? Karjane? Tema legend oli vist
turistide jaoks nõrgavõitu.
Lootsime leida U-aheliku lõpust normaalsemat rada allatulekuks, aga ka selles osas jäime esmaavastajateks, tuli lihtsalt mööda nõlva alla traversseerida. Kivine pinnas pidas aga hästi. Ja tehtud - kokku pisut üle 3 tunni. Väärt ringkäik, mis on teenimatult vähe tähelepanu saanud.
Aga see tähendas, et
lühikese päeva tõttu teist samaväärset enam valguseaega ei mahtunud. Otsustasime
siiski Carting küla lähistel 691m-se mäe matkaraja alguse üle vaadata, sest
Garmini GPS-s oli see rada ilusti olemas.
Selgus, et selle mäe
legendiga oli kõik korras. Kunagi olla keegi seal veekraavi kaevates pühakut
end ilmutamas näinud ja seejärel sai mäest palverännakute koht, mida iga aasta
pidulikuma protsessiooniga tähistatakse. Tipu suunas läks lai puhastatud rada, ühe
suuna aeg tund ja 5 minutit. Paraku just nii palju vaget aega oligi jäänud ning
seepärast piirdusime vaid 100m pikkuse sissejuhatusega.
Hämardudes koju duši alla.
Õhtul läksime linna
kaugemas servas mereäärsesse restorani, millest eelmine kord hea mulje jäi.
Paraku seekord oli palju muutunud - sama praad erines eelmisest nagu päev ja
öö. Ainult kala oli äratuntav. Mojot lauale ei toodud, taldrikus polnud ühtki
rohelist lehekest - garneerinuks olid ainult siinse maastiku värvi
koorega kartulid. Kas jäi mingi võlusõna ütlemata? Arve toodi küll traditsioonilise napsu ja kommitaldrikuga, aga niipea kui väikese tipiga
arve makstud sai (kaardimakse), viidi lupsti ka kommikausike minema. Ainult hetk vaatamisrõõmu.
Hiljem selgus, et samas on veel hulgim ja kenamaid söögikohti, ei maksa
harjumuste ohvriks langeda.
VII päev
Jumal puhkas ka
nädalas korra ja jõulu teiseks pühaks mägimatka ei kavandanud. Hing küll
kripeldas Cofete ülekuru külastuse järele, aga samas koht oma võludega oli juba nähtud
ja teised mägederetked olid olnud metsikumad. Ookean oli tuulisem kui
tavaliselt ning rannas lehvisid punased lipud.
See ei takistanud
sugugi rannas jalutamist ning seda ka tegime - 4,5km kuni loss-hotellini, mis
paistis olevat ehitatud eurorahade eest. St selline mõttetu rahamatmine kohta,
mida tegelikult ei võeta omaks. Aga projekt paistis hea olevat ja viga võis olla lihtsalt hääbuvas hooajas.
Päeva vaatamsväärsuseks olid ranna lähedal maaoravate pesakonnad
- mikrokolooniad. Vilkad loomakesed, tühja nad hoolivad su külje all
poseerimisest. Kaugemal kivi peal küll. Kõik turisti pähklite peale maiad ning
instinktiivselt ületoitmise eest kaitstud - kui kõht täis, kaabitakse maasse auk, pähkel sisse,
liiv peale ning uue järgi.
Rannas vedelesid kummalised
hiigelsuured ja paksud soomused, mõned käelabastki pikemad. Vaalalise omad?
Õhtu poole tuul pisut
vaibus, punane lipp asendati kollasega kuni päästjate tööpäeva lõpuni kell 5.
Siis saabus ka meie ujumise aeg. Aga ujumisest oli asi kaugel, lained raksatasid
endiselt ja kui korraks ka tundus, et sai murdlainest välja ning paar tõmmetki
teha, tuli järgmine seeria ning avastasid end allpool põlvi veest.
Laine oli rannast
kõvasti liiva ära viinud - vee äärde tuli laskuda meetrisest teravast
astangust. Ning pükstega tuli jälle kaasa väikese düüni jagu liiva.
VIII päev
Otsustasime teha veel
jalutuskäigu (tippvorm nõuab!) ranna parempoolsesse otsa, mis on pisut lühem - nii
kolmekilomeetrine. Rannavalvurite tööpäev pole veel alanud, paistab nii, et
kell 10. Aga meri on endiselt rahutu, öösel on arvatavasti kerkinud ja osa
astangust sujuvamaks limpsinud ning hommikuks jälle taandunud.
Leiame eriti uhke ja
terve soomuse ja hetkel lepime hüpoteesiga, et tegemist on hoopis hiiglasliku merekilpkonna
küünega loiva otsas. Jummal, sellest saab teha mitu nähtamatuks tegevat
kübarat! Muidugi võtame kaasa.
[Lahendus kodus käes tänu matkasõber Johannesele - tegemist on seepia siseluuga, pärand kunagisest molluskite ajastust, moondunud karp, mis on arenenud ujuvust tagavaks poorseks elundiks. Sellest saab heal juhul teha pulbrit hammaste poleerimiseks :-) ]
Lõpuks ometi meenus ka ookeanitemperatuuri mõõtmine. Professionaalne Metermani termomeeter annab välja 20,5 kraadi. Täitsa kenasti detsembrikuine.
Lõpuks ometi meenus ka ookeanitemperatuuri mõõtmine. Professionaalne Metermani termomeeter annab välja 20,5 kraadi. Täitsa kenasti detsembrikuine.
Jõuame ranna
parempoolsesse serva täpselt kell 10 kui betoon-kellatorn sellest ka märku
annab. Kellatorn oligi veel külastamata. Selle all paistab tegutsevat mingi
modernne kogudus, aga muidu uksed kinni.
Tagasiteel teeme
reisi viimase supluse muidugi ära. Vahepeal on kerkinud kollane lipp ja tõsi ka seekord - ei
mingit ujumist kui paari sümboolset tõmmet selleks mitte lugeda. Põhiliselt
ikka floppi ja haugi.
Hotelli juures astume
läbi trikoopoest ja Tiiu ostab endale lõpuks ometi korralikud ujumisriided selga. Proovin ka
mõningaid lühikesi pükse, aga lõpuks on ikka nii, et minu ainukeseks ostuks Fuerteventural jääb
kitsepildiga T-särk.
Kui kohver ja
seljakotid saavad lõpuks punni pressitud, ongi kell täpselt 12:00.
Fuajees on soomlased end juba saksa täpsusega keskpäevatunniks välja reganud,
meile antakse 7 minutit hilinemist kenasti andeks. Ikkagi hotelli kaugeim
punkt! Lõpetuseks limpsime ühed vihmavarjukaunistustega sangriad.
Lennujaamas tuvastatakse pagasi ülekaal ning pean ikka suvekingad matkasaabaste vastu vahetama. See aitab. Kohver saab küll kleepsu "Heavy 23kg", aga lindile ta läheb ja lõpuks koju ka jõuab.