Vilafor (Tenerife) ja kuumaastik (Paisaje Lunar)

Läksime kuumaastikku otsima, sest 13. aprillil 2010 planeeritud Teide tiputõus jäi tormi tõttu ära. See oli isegi ette teada, juba mõnda aega jälgisime murega veebist ilmaolu tipus ja prognoos püsis paha.

See oligi ikka täitsa lootusetu - tõstuk loomulikult seisis ja pidi nii jääma ka järgnevateks päevadeks, alumises tõstukijaamas viskas külma vihma, nähtavust polnud ollagi ja öeldi, et tipus möllab lumetorm kuni 100km/h. Võib vaid ette kujutada, mis jääks järgi matkajast keset lendavaid jääpurikaid.

Ilus tipuluba oli, Pico Viejo 1km tõusu aklimati kontides ja see pidi olema vaimustav Hispaania tipuhetk, aga anti ... hispaania saabast.

Mõnevõrra lohutust pakkus tormavate pilvede ja päikese võitluse jälgimine Roques Garcia (kunagiste vulkaanilõõride jäänused, mille ümber erosioon on muu pinnase ära kandnud) ümbruses - Teide hiidkaldeera jäänustel, maailma suurimal marsimaastikul.

Kuid tagasiteel rendiautoga Los Americanas poole rahutus lihastes jäi - vorm oli ju super ning otsustasime otsida üles Tenerife kuumaastiku (Paisaje Lunar).

Varasemast oli teada, et rada sinna läheb paar kilomeetrit Vilafori külast edasi Teide poole ning seda rada oli veebis (trip.ee?) kirjeldatud isegi kui osaliselt autoga sõidetavat. Raja alguse leidmine polnud probleem - see oli ühe 360 kraadise kurvi otsas, varustatud plakatitega ja ... tõkkepuuga. Edasi oli võimalik minna ainult jala. Ruumi autodele oli napilt ja ehkki leidsime peatumisvõimaluse, otsustasime sõita edasi (allapoole) Vilafori, sest plakat soovitas just sealt algavat ja hästi kordatehtud matkarada.

Paraku Vilaforis ei näinud ühtegi viita ja hea õnne peale sõitsime peateelt vasakule alla, jõudes kirikuplatsi serva. Seal oli kohe kaks kirikut, aga jällegi häda - mingid suletud (turu)putkad olid, aga matkaraja kohta mitte piiksugi. Püüdsin kinni paar kohalikku ja alustasin hispaaniakeelset vestlust nelja märksõnaga - Hola, sendero, paisaje, lunar. Järgnevast jutuvalingust suutsin vajalikud märksõnad isegi üles korjata, sest 3/4 infot tuli žestidest :-) Ja siis tabas teine kohalik, et ma valdan äkki inglise keelt ning andis sama edasi juba täiesti mõistetavalt.

Rajale minek oligi õige just kiriku kõrvalt, intuitsioon polnud petnud.  Soovitati hiljem millalgi paremale hoida, aga selle mõttest ei saanud kohe aru.

Niisiis käimiskepid kätte ja kiriku kõrvalt alla. Kena asfalteeritud külatänav, mis viis orgu veeresrvuaarideni ... ja jälle, ei mingit selget soovitust tõelise kuumaastiku matkaraja kasuks, kuigi teisel pool orgu oli mingeid radasid aimata. Pärast edasi-tagasi tammumist üks viit siiski tähelpanu äratas ja valisime Guajara (kõrgeim kaldeera serv, mis suurema kaardi järgi on kuumaastikuga umbes samal joonel) suuna.

Ning tõepoolest, pärast orgu ilmus nähtavale post juba matkarajalikuma tähisega. Ning samas oli ka rajalt ootamatu paremalepööre, mida ilmselt peetigi nõu andmisel silmas.
Edasine matk juba sujus kuivõrd-sedavõrd. Ilm oli tuuline, vahel viskas vihma, mis järgmisel hetkel asendus päikesega. Rada oli tähistatud km-postidega ja numbrid pidid ilmselt näitama distantsi edasi-tagasi. Aga siiski, andis jalutada ja tõusta (laskusime ju Vilafori tulles mitusada meetrit ja see tuli nüüd jalgadega tagasi teha) enne kui esimest Paisaje Lunar silti nägime.

Ühes väiksemas orus nägime kohalikke vaimustavaid ussikeeli-rebasesabasid Tajinaste rojo või Teide bugloss (echium wildpretii). Eelmisel Tenerife käigul novembris olid need kuivanud - kahemeetrised kalasabaherbaariumid. Nüüd olid sabad just õide puhkemas.

Ja lõpuks tuli ka kuumaastik. Ligi hästi ei saanud, tähistatud rada oli ühel pool ja kuumaastik teisel pool järsku orgu.

Andnuks turnida küll, kuid mulje polnud nii tugev, et olnuks kindel kutse. Vilafori kuumaastikuks on tuulest erodeeritud liivakivinõlv, milles kõvem liivafraktsioon püsib eriskummaliste tornidena. Üht pidi nagu Ahja ürgorg ja teisalt - kui meil uuristab liiva voolav vesi, siis seal ilmselt ilm - ühesuunaline tuul koos vihmaga.

Oodanuks enamat, aga mõistetav - vulkaanilisel saarel, kus isegi rannad on mustast tuhaliivast, on valge mereliiv imetlusväärne nähtus. See ei saanud ju tulla vulkaanist, vaid peaks olema pärit kergitatud-plahvatatud merepõhjast. Muideks, lisatud pildi järelvaatlus näitas, et mõned teised matkajad olid allalaskumise vaevaks võtnud.

Lõunavõilevad ja tagasiteele. Kuna matkarada tegi silmuse, siis pakkus rada veel mõnda aega uusi looduspilte kuni (nüüd) tuttavale Vilafori rajale tagasi jõudsime. Vahepeal kastis horisontaalne vihm esipoole läbimärjaks ja tund hiljem võttis päike kogu veel jälle tagasi.

Matka kogupikkuseks kulus GPS järgi 17 km. Oletaks vähemat, ka km postide järgi pidanuks rada olema 14 km, kuid ebaühtlasel kaljupinnasel matkamine võttis energiat enamgi kui 17km eest Eesti oludes. Kõrguste vaheks kujunes 500m (alates 1400m Vilafori orus põhjast).
Auto juurde jõudnult oskasime seekord märgata neidsamu looduslikke ussikeeli kasvamas täiesti kultuuristatult kiriku ees muruplatsil.

GPS koordinaadid:
Raja algus, h=1415m:
N 28 09'33,5''
W016 38'05.1''

Kuumaastiku vaatekoht, h=1916m:
N 28 11'24.1''
W016 36'18.0''

Matkaraja hargnemiskoht (silmus), h=1701m:
N 28 10'17.0''
W016 37'08.8''