Gran Canaria 4-11 november 2011

Kuus päeva jagunesid siis nii:
1. Sisseelamine, infotund, bassein ja ookeani ääres pikk jalutuskäik ning kohalike düünidega tutvumine.

2. Ekskursioon bussiga üle Gran Canaria saare selle põhjaossa, vaatekohad mäenukkidel, mandlipähklite ja mägimännikäbide korjamised. Kõrgemal oli täitsa koduselt ainult 10 kraadi sooja ja täielik pilve sees olek, s.t. kavandatud kõrgusvaated jäid ära. Oli ka viinamarja- ja puuviljaistanduse külastamine ning veini proovimine.

Õhtul käisime taskulabi valgel prussakaid pildistamas. Neid pidi siin olema kahte liiki. Vist emased ja isased.
3. Sõit liinibussiga naaberlinna 5 km ja sealt kanjonisse Gran Canaria Via Ferrata La primera Luna rajale.

See tähendab kindlasti ronimisvarustusega turnimist, kus julgestuseks on pandud trossid-ketid ja konksud. Võimalikult ohututuks tehtud rada, aga mitte algajatele ning osa ronimisi oli vertikaalsetes lõhedes ja koobastes, osa avatud kaljuservi mööda. Arvasin, et küllap kenas kohas on teisigi ronijaid, aga olin täitsa üksi. Tiiu saatis mu teele ja läks ise ringiga mööda normaalset tõusurada, tipus saime jälle kokku, SMS-dega pidasime sidet. Ronides meenus loomulikult film "127 tundi" - sidet ju pidevalt ei olnud ning sarnasus ekraniseeritud looga oli täitsa olemas, ehkki väiksemas skaalas.

Omapoolse emotsiooni ja pingutusega jäin väga rahule, oli Itaalia radadega võrreldes lühike, aga tõesti äkiline. Nägime samas veehoidlat, milles on vihmaperioodil tammi taga vett rohkem kui mahub (leidus üks selline youTube video), praegu oli aga tilgatumaks kuiv. Tagasiteel jäime napilt jalgu vast pooletuhandelisele kitsekarjale, mida aeti (ajajat tegelikul ei näinud) veehoidla all olevasse orgu, kus natuke rohelist veel paistis - muidu on taimestik talviselt kuivanud. Kitsed panid seda vähest rohtu kahe suupoolega.

4. Rendiautoga (nigelavõitu Renault Clio 1.2, signaal kah ei töötanud) mägedesse samale teele, kus olime bussiga. Seekord aga saime ära teha tiputõusu Pico de Las Nieves peale 1949 m - suurepärane ilm ja nägime naabersaart Tenerifet, mida ehib meile seni kättesaamatuks jäänud 3718 m kõrgune El Pico del Teide vulkaan. Teine (tegelikult enne tipuskäiku) visiit oli eriliste kaljurahnude Roque Nublo juurde, mis nagu üksikud pilvelõhkujad tipuplatool seisavad. Põlisasukate püha paik ja kunagise vulkaanilise tegevuse imelised jäänukid. Õhtul ookean. Kokku matkamist vast 10 km jagu, aga seda ikkagi saare parimates mägedes, 250m tõusu-langust. Fotol peast kohe vasakul del Teide ja Roque Nublo.

5. Puhkepäev. Ookean, kaubanduskeskuste külastamine (Cita oli parem kui Yumbo), kus ei ostnud eriti midagi. Värviline värk, aga mitte meie kliima jaoks. Sõitsime liinibussiga u 40 km kaugusele jahi- ja kalasadamasse (Puerto Mogan). Ilus sadam, kahelt poolt piiravad lahte kõrged kaljud. On hotellid, rand, merelõbustused kusjuures võimalus merepõhja vaatlusreisile laskumiseks kollase suurte illuminaatoritega allveelaevaga. Aga needsamad rohkem ja vähem värvilised kalad ujusid sadamas kalda ääres ja küsisid saia.
6. 20 km matk koduhotelli (Green Field) juurest, s.t sisuliselt ookeani tasemelt 435m kõrgusele. Valitud rada (TABLERO-ALTOS DEL LOMO DE MASPALOMAS) peale sai mindud mitte selle Google Earth märgitud alguspunktist vaid oma hotelli jaoks otstarbekamast kohast Urbanización Lomo de Maspalomas, Calle de Zuloaga tänavalt maanteelt GC-60. Sai seda kaktustega ehitud Marsimaastikku südamest nähtud. Muidugi oli palav, aga õnneks oli päike osaliselt hägus, kõrgemal oli ka pisut tuult ning vesi ja õlugi olid ju seljakotis kaasas. Tipupunktis korralikud tuurid, mida sai ka pisut edasi ehitatud. 

Leidsime plastpudeli ühe(!) sakslaste jäetud kirjaga aastast 2010, nüüd on seal meie nimekaardid lisaks. Naha sai kohati punaseks küll, kuigi päikesekreem oli peal. Kuivade klibuküngaste vahelt leidsime ühes orus veenirekese ja lopsaka elu ümber selle - konnad, kiilid, liblikad, liblikaröövikud ning mitmed kõrged kirevate õitega taimed.

Kodus veel korra ookeani, poest T-särgid ja kotte pakkima. Saarel on tohutult veel käia ja avastada, läheks esimesel võimalusel uuesti.

Ahjaa, El Hierro saare juures käis vilgas veealune vulkaaniline tegevus, evakueeritud inimesed ja pidev maavärina foon. Aga siiski mitte midagi eluohtlikku, parim amatöörvulkanoloogide info jooksis siit. 

Dolomiidid 14-28 juuli 2011

Olev, Liidia, Meelis, Tiiu, Kalle

14. juuli Tallinn-Milano Bergamo otselend Ryanairiga, edasi nelja rongiga Calalzo di Cadoresse, oma kuuetunnine ots. Maksis viie peale oma 200€, üks rong oli ka kiirrong. Muljet avaldas Calalzo orus üle ning kõrvu raudteega vonklev magistraal hiiglaslikel betoonsammastel. Helistasin hotelli (Albergo Alpina) ette ja tõesti, tuldi raudteejaama kahe autoga vastu - pimeduses tundmatus linnas 150 m ülesmäge oma 20-25 kg seljakottidega oleks olnud ränk pusimine. Hotellis saime ühe kolmese ja ühe kahese toa.

15. juuli puhke- ja varustuse hankimise päev Calalzos.Väielinn, oru põhjas paisjärv ning linn mööda ühte külge üles. Paar selveri tüüpi kauplust (Koperativa), spordipood. Hotelli lähedal oli ka midagi väljakusarnast üksikute baaridega ja ausambaga kohalikule I maailmasõja sangarile.

Tegime luuret ka järgmise päeva teekonnale ja rada Pieve di Cadore suunas algas otse hotelli juurest ülesmäge.

16. juuli hommikul vara algas minek. Mõtlesime küll hotellist hommikut võtta, aga hotelliproua ei nõustunud enne kella 7:30-t kohvi pakkuma. Hommikusöök muideks koosneski vaid pakimahlast, kohvist, croissant-st ja kuivikutest, millele sai minipakenditest moosi peale määrida. Niisiis loobusime, riputasime võtmed varna ja tegime hommikusöögi eelmise päeva luureandmetele toetudes mäenõlval, kus oli just meiesarnastele mõeldud laud ja pingid olemas. Muideks pingi seljatoele oli kratsitud :"ENEL LADRI MA ONESTI". Krüpteeritud sõnum eestlastelt eestlastele?

Ja möödus ka Cadore ning jõudsime probleemideta (loomulikult higistena) põhiliselt metsaradu ja teid matkates esimesse mägimotelli - Rifugio Antelao 1796m. Paigutati ühte suurde kambrisse naridega, oli seal mitmesugust rahvast.

17. juuli teele udus sihiks Rifugio Galassi, millelt olnuks mugav tõusta Altalaole. Ja udu kestis ning kestis ning tõus läks üle 2500m.

Kuru juures tuli vastu paarikümnene noorte grupp koos mitmete juhendajatega, keda kõiki ka kriitilistel lõikudel köiega julgustati. Köis võeti muidugi ära kui omakorda meie ülespoole hakkasime pürgima ning seljakottidega oli nii mõnigi koht tülikalt tasakaalu piiril, osa tõusu tuli teha sulavee poolt lihvitud nõgu mööda, kus matkasaapa pidamine viimase serva peal oli. Haakisin ühe käega end kaljuprakku ja aitasin Tiiul ja Olevil jõnksust üle saada.  Ja olimegi kusagil kurul täielikus udus. Rajamärgised kadunud. Otsisime lahendust üksteisest kuuldekauguses - nähtavus kadus 20m peal täielikult, aga Olev sai tuuride abil rajaotsa kätte. Viiskümmend meetrit tuli astuda mööda mingit harja - kuna midagi ei näinud, siis midagi ka ei kartnud - hei, aga tegevus toimus 2500m peal! Ning seejärel vertikaalne laskumine via-ferratal. See oli paljudele meist paras ehmatus, Tiiule esmakordne ja ferrata kvaliteet oli ka nigel - vahel tuli pugeda kaljuprakku, toetuseks vaid üksikud teravad raudorad. Meil läks vist tunde selle paarisajameetrise allatulekuga ja Tiiu libisenud jalg sai korralikult räsada.
Ilm ei paranenud ja rada polnud ka all mitte. Tänud GPS-dele ja kellegi Chipman poolt Garmini GPS-le häkitud Itaalia matkakaardile püüdsime järgida teoreetilist rada ning võtta udus nii mõistlikke riske kui suutsime. Ning abi oli - jõudsime musta plasttoruni, mida mööda mingitel aegadel lastakse kõrgemalt refugiosse jääsulamisevett. Sellest ka värske idee, et järgmiseks korraks on vaja leiutada laskumiseks voolikupidur.



Rifugio Galassi, endine mitmekorruseline sõjaväekasarmu,  juurde jõudsime koos vihmaga, viimastel meetritel sadas kui oavarrest. Tuba leidus (laut paarikümnele inimesele), sai riideid kuivatada, õlut ning uskumatult hea seakoodilõigu das schweinekottlet pähe.

18. juuli ilm hukas. Antalao vihmas-lumes ja pilvedes. Otsustasime laskuda, jättes ära teise reserveeritud öö Galassis ning sellele järgneva öö Rifugio San Marco-s. Jätsime vihma ja udu selja taha ning tegime pika laskumise San Vito di Cadoresse, kasutades alumisel lõigul ka tõstukit. Cadorest sai kohe bussi peale, mis viis meid Cortinasse - 1956 a taliolümpialinna. Tuttav koht Liidiale-Meelisele-Olevile, kes olid seal kunagi lasteekskursiooni käigus automotellis peatunud. Muidugi oli Cortinas i-punkt, kus küsisime ühe- ja kahetärnihotelle. Muu hulgas nimetati kesklinnas olevat Hotel Montanat ning kuna see ainult nurga taga oligi, siis käisime uurimas. Mis õnnestumine - pakuti omavahel ühendatud kahest ja kolmest tuba rõduga kirikuplatsile ainult 160€ öö + hommikusöök. Võtsime kohe kaheks ööks. Vannitoas oli retroraadio. Imestasime kuivõrd suur võib olla kahetärnihotellide skaala - ühes otsas Calalzos kogetud kahvatu Alpina ja teises otsas lausa luksuslik Montana.
Lõunat tegime gaasipõletil eikellegiasimaal, vaatega Cortinale ja mägedele.
Õhtuses vihmatibas astusime baari ning küsisime grappat. Pits valget Nonino-t päevale punkti panemiseks.

19. juuli - Olevi alternatiivettepaneku realiseerimine - Cristallo via-ferrata.

Ilm oli paljulubav ja ehkki idapoolsete mägede kohal ujus ebamäärast lima, oli ilmaprognoos lubav ning teele me asusime. Ferrata varustus ainult meestel, naised olid valmis meid tõstuki ülemisse jaama (üle 2900m) saatma. Alustasime tõusu bussiga, esimene kaasaegne tõstuk lisas 400m. Teine tõstuk oli ürgne - mingid kahesed pütid-gondlid, milles tuli püsti seista, toetades kotti kusagil vahepealses kõrguses põlvedele. Aken oli avatav ning nii saime pikalt osa tõusust vahelduva uduga Cristallo kaljude vahel.
Järsk tõus (Cortina oli ju ainult 1200 m peal) andis tunda, Tiiu vajas tipus tooli enesekogumiseks.

Ja teele need mehed läksid, veel pikalt nägime rajal tagasi vaadates tipujaama ja kahe käega lehvitavaid Liidiat-Tiiut. Kaks kätt  püsiti = HELP! alpinistide keeles. Polnud neil häda midagi.

Cristallo tipurada me ei teinud, aga Ivano Dibona via ferrata viis üle väiksema 3008m tippu (Cristallino d'Ampezzo). Suupistepausi tulid ilmestama kaljurästad. Mitte küll nii julged kui Zugspitze peal nähtud, aga Meelise näpu vahelt kuivikut ikka nokkisid. Lõpuks oli neid seal oma 6-7 kohal.

Rada oli pikk, ühes kohas kaotasime ferrata käest ja läbisime alternatiivse "ekspertide lõigu" julgestuseta. Kaljudes oli poollagunenud I maailmasõja aegseid valvepostide jäänuseid - puit mägedes ei lagune, betoonist rääkimata - ainult erosioon sööb.

Rada oli pikk ning meeleolukas, ilm pidas suurepäraselt ja laskumisel sai end kuluaarides alla samm-libistada. Jõudsime peale poolt viit esimese tõstuki jaama (tõstuki tööaeg oli kella 5-ni) ning sealt bussiga Cortinasse tagasi. Naised muidugi ammu kodus ja Liidia lagedal maal kukkumisest sinikaid täis.




20. juuli Montana hotelli mugavuse tipp -  tellisime suurema takso (€60), mis meid Rifugio Dibona juurde viiks (~2040m). Aga tõesti - alternatiivina tulnuks kasutada tõstukeid, mis läinuks märksa kallimaks. Dibonalt tõusime mööda märga palkidega tugevadatud rada Rifugio Pomedesesse. Üks ehmatus ka raja algul kui kuluaarist üks suuremat sorti kivirahn tulema hakkas. Mõned meist jooksid kõikeunustavalt :-) Aga kivi koos kaasneva pinnasega keeras õnneks ohutult kõrvale.

Rifugio Pomedes - 2255m, maalilise vaatega Cortinale. Kahjuks linna keskkosale - kirikule ja hotellile Montana jäi siiski üks kalju ette. Oldi pisut pettunud, et me tahtsime ainult öömaja (oli nii e-kirjaga kokku lepitud!) ja parandasime suhteid siis õlle ja omletiga. Aga jah, omad soojad söögid tegime kaljudel varjulisemas kohas. Väidetavalt esimesed eestlased seal!? Leedukaid olevat nähtud.

Õhtuse luure käigus leidsin edelweissi.Veider, et ei teadnudki, et see mõneti halli kassikäpa sarnane moodustis see kuulus lill on, aga ta oli piisavalt iseäralik, et pilti teha. Meelis arvas teadvat ning tõepoolest, hiljem nägime lille laialt kogu regiooni sümboolikas.



21. juuli Via Ferrata Tofana di Rozes 3225m tippu. Naised loobusid, meestel Cristallo põhi all ning polnud mingit küsimust - pealegi oli see Olevil korra lastega läbi tehtud. Laskusime kõik koos Dibona rifugio juurde (nägime kivil istuvat ja huikavat ümisejat - täitsa linnu hääl), seal läksid me teed lahku.



Tofana ferrata on päris kurnav, aga populaarne. Üsna pea jäime ühe suurema tšehhi gruppi järele ning kitsastes oludes ettetrügimine näis mõttetu, kohati oli tõus vertikaalne, kohati polnud jalge all muud kui üksikud kaljunukid. Aga siis oli kõrval pidav tross. Kostis ühtlane ümbertõstetavate karabiinide klõbin. Teel oli ka oma 500 meetrine I maailmasõjast pärit tõusev tunnel järsemates lõikudes sisseehitatud metalltrepiga. Selgus, et Meelisel-Olevil olid pealambid maha jäänud, aga et minul oli õnneks kaasas ning Olevi mobiilil oli taskulambi funktsioon, siis jänni ei jäänud.

Ja siis millalgi hakkas kostma eestikeelset juttu. 2 noormeest ja üks neiu. Ei kiivrit, et via ferrata varustust. Kappasid niisama mööda kaljusid ja teistest mööda. Neil olla saalironimise kogemust ja üldse meeldib neil mägedes vabalt käia. Nagu meilegi, eks ole. Meelis nimetas, et tal on siiski teatud vanemlik vastutus ja seepärast ta liigseid riske ei või endale lubada. Õppivat nad kusagil Madriidi ülikoolis (vahetustudengid?) ja kuuldavasti käidud ka Triglavi otsas Sloveenias. Ja nii nad edasi kappasid. Eesoleva tšehhi seltskonna lõpetas nende kogenum grupijuht, kes küsis, et kuskohast meie oleme. Eestist. Aga nemad? Noh, tegelikult ka Eestist... Parajalt piinlik oli, sest arusaadavalt on sellised vabakappajad teistele ohuks. Kui eksitakse korra või tuleb kivi, siis via ferrata julgestus piirab kukkumist - halvemal juhul võib vahetu tagatulija pihta saada kui ta läbematult samas trossivahes on. Vabaronija on ka vabakukkuja ning ohustab kõiki, kes temaga sama vertikaaljoone peal on. Iseendast rääkimata. Jäi küsimata, mis ülikoolist nad Eestis on. Piinlik sõltumata vastusest. Rada oli tõsine, kohati jäätunud ja lahtisulavaid jäätükke sadas pidevalt - ka kiiver täitis oma rolli.
Jõudsime tipurajale ja ilm pööras mustaks ja korralikuks lumesajuks. Mingil hetkel pöörasid eeskõndijad otsa ümber ja tulid alla öeldes, et elektrilahendus. Siis tabasin ära - hetk tagasi olin kuulnud sisisevat häält selja taga justkui tõmbaks joogiveepudel korgi vahelt õhku sisse. Vaatasin üle õla seljakoti poole, aga ei saanud sotti, kuspoolt küljekotist see sisin täpselt pärines. Ka Meelis oli kogenud sama ja ilmselgelt samal hetkel kõik nõlval olijad. Jäime ka kõhklevalt seisma - äikest ju ei olnud, see pidi olema staatiline kuivast lumest tingitud elektrilaeng ja lahendus. 10 minuti pärast hakkas lumesadu hõrenema ning väheste allesjäänud ronijatega jätkasime teed tipu suunas.


Tipus oli suur raudrist, sõrestik kividega täidetud. Pildid ja suveniirkivikild Dolomiitidest. Allatulek oli pikk ja üsna järsk, kohati astmeline, kuid juba ilma ferrata toeta. Möödusime Rifugio Giussanist (~2561m), mida nagu hiljem selgus olid ka Tiiu-Liidia külastanud.

Tagasiteel "lõikasime" teed horisontaalse via ferrata lõiguga otse Rifugio Pomedesesse (laskumata alla Rifugio Dibonasse). Väga kerge lõik, eri värvi savikihtidega ilustatud kaljude vahel.
 
22. juuli lühem Punta Anna via ferrata.

Iseloomustatud kui väga avatud ja järsk rada ning nii see ka oli. Üksikud lõigud olid negatiivse tõusuga ning eesolevad austerlased nägid kurja vaeva jalga väristava naiskaaslasega, kellel küllap selline kogemuspagas puudus. Aga lõpuks hakkama said nemadki. Punta Anna (2731m) polnud siiski midagi muud kui ainult Tofana di Mezzo (Tofana keskmine tipp) ühe ribi kõrgendus. Üks rada viiski edasi Tofana di Mezzo suunas, mille tippu muideks pääseb Cortina poolt ka tõstukitega. Me jätkasime siiski Giuseppe Olivieri rada, mis tõi meid kaarega Rifugio Pomedesesse tagasi. Suurimaks kõrguseks rajal jäi GPS andmetel kusagil 2860m).

23. juuli lahkumine Pomedesest ning teisele poole orgu viie (Cinque Torri) torni ja Averau suunas. Majutuskohaks oli telefonitsi kinni pandud Rifugio Scoiattoli. Saabusime udus ja vihmas, aga mitte veel eriti märjalt. Õues oli tünnisaun, korralikult kaas rihma ja lukuga kini pandud.

Saime ühe väikseima toa, mis siiani olnud - kaks nari ja üksikvoodi, viimases polnud lina. See polnud probleem, kuna enamuses refugiotest ongi nõue, et linad peavad endal kaasas olema. Seljakotid tuli osalt koridori jätta. Kontrollisime hinda - toa silt näitas 52€ inimese kohta, telefonitsi olime omaarust rääkinud välja hinna 37€. Vastuvõtus kinnitati, et jah, see on meie hind, kuna suuremat ruumi pole anda. Aga õhtusöök ja hommikusöök olid hinna sees ning õhtusöök kolmekäiguline - ning köögi tase imeline.



Kolasime ka Cinque Torri vahel, mis on olnud üks I maailmasõja tulepunkte. On tehtud rajad, infotablood, sõdurmannekeenidega kasarmud ja laskepesad. Oli  ka juttu itaallaste ja auserlaste tunnelikaevamiste võidujooksust (seesama Tofana di Rozes tunnel), mis lõppes austerlaste tulepunkti Tofana di Rozes mäe Castelletto külgtipus õhkulasmisega 35 tonni dünamiidi toel. Kivirahne oli sadanud miilide kaugusele. Ja sõja käiku sündmus eriti ei mõjutanudki.

24. juuli ja lumi maas. Kuuldavasti Põhja-Itaalias seda võib suvekuudel korra-paar ikka juhtuda. Aga nüüd oli see käes ja Averau tipp (2649m) tuli plaanidest maha kriipsutada.


Jah, lumesajus võis tõusta mööda teed Averau Refugiosse (2416m), mida me ka tegime ning arvatult oli seal lumekiht veelgi paksem, temperatuur +1 kandis. Degusteerisime grappa virsikukompotti. Ligemal ja nähtav oli Novolau tipp (2574), kus on ka rifugio, aga sinna minek mööda lagedat kaljuteed ei pakkunud pinget.Üldine nähtavus oli ju nigel. Aja täiteks tegime väiksema seljakottideta matka ümbruse madalamatele rohumaadele, kus lund oli vähem tulnud või õigemini jooksvalt ära sulanud. Pääsesime päris ligi paarile ümisejale. Aga 15 m oli piiriks - oma urgudesse loomad kadusid.
Saime ka teada, et Cinque Torri kaotas ühe oma terava tipu 2004. aastal. Keegi alla ei jäänud. Mahakukkunud osa põhi on sile, tõeline 70 kraadine "küünekas" ronijatele.

25. juuli hommikune lahkumine Scoiattolist. Selgus, et peame maksma siiski 47€ näo kohta ning mustanahaline baarineiu oli kindel (no-no-no), et just sellest numbrist me rääkisime ja meie 37€ paberil oli ekslik. Või tõstsid nad tagaselja hinda, kuna me nautisime nende kööki tõesti ägisemiseni? Seda viimast tuli sisemiselt tunnistada, pigistasime neilt vähemalt vabanduse välja, et nad polnud hinnarääkimiste juures piisavalt selgelt end väljendanud ja maksime ära.

Laskusime orgu umbes 1700 peale ja sealt uuesti üles oma matka viimasesse refugiosse - Refugio Croda da Lago (2046m). Jah, see oli järv, külma veega. Ehkki samas oli ka saunaputka, polnud selget märki ujumiskohast. Saime hinnas alla kuna väitsime end olevat alpinistiklubi liikmed. Tõsi küll Eesti alpinismiklubi ja ainult kolm meist on ametlikud JK Alpinismiklubi liikmed. Nimed pandi kirja ja sinna see jäi - no internet ja kui olekski, kes see JK Alpinismiklubi eestikeelselt kodulehelt parooliga kaitstud liikmete nimekirjale ligi pääseb...

Aga see polnud veel lõppsiht - seljakotid seljast ja plaadi peale (Lastoi de Fromin plaadi madalale osale). Ilm niru, lumejäljed veel maas. Aga saime meestega oma 400 m tõusukoormust kätte ning järsu laskumise mööda järsult kaljurünklikku orgu. Lumesulamisojake kadus kohati kaljude alla peitu ja tuli allpool allikatena välja.Tunnistan, et oli tempoga probleeme - miskit kriipis hullusti kurgus paremat mandlit..., aga muidu oli enesetunne korras.


26. juuli hommikusöögil rifugios saime keedetud muna! Vaat see oli saavutus. Ning Cortinasse me laskusime - oma 10 km pidevat langust. Enne Cortinat möödusime motellist, kus Liidia-Meelis olid kunagi olnud ning annetasime kõik oma jääkgaasid (üks täiesti avamata) sinna.
Kui üldiselt oli Cortinas eesmärgiks kaubamaja külastada, siis mina siirdusin juba tuttavasse infopunkti ja küsisin nõu doktori vastuvõtule saamiseks. See polnud vist tavaline küsimus, aga soovituse sain ja vastuvõturuumi pärst väikest ekslemist ka leidsin. Ruumis oli sekretär arvutiga ja enne mind veel mõned korralikud kodanikud järjekorras. Ilm oli Cortinas soe, ma ka parajalt ülekuumenenud ja võtsin oodates softshelli pealt ära. Sekretär tegi akna lahti ja mõne aja pärast ukse ka. :-)
Arsti juurde jõudes oli higi juba lahtunud, õnneks ei pidanud saapaid jalast võtma. Vaatas mu kurku ja tunnistas olukorra awful-ks ning kirjutas välja antibiootikumid ja valuvaigisti. Vestlesime natuke Eesti eurole üleminekust ja kohutavast olukorrast Euroopa majanduses sh Itaalia võlgadest. Visiit €21, rohud apteegist umbes samapalju.
Kui kaaslaste juurde tagasi jõudsin, oli suurem kaubamajarünnak juba tehtud, aga sain ka läbi joosta, ülikalli Dolomiitide T-särgi osta (€35!) ja loomulikult Nonino grappat suveniiriks.
Ning koduteele - esmalt bussiga Calalzosse juba tuttavasse Alpina hotelli. Kuna tulime teiselt poolt, siis pääsesime suuremat mäkketõusust, oli vaid 800 m horisontaalis ja ehk 50m vertikaalis minna. Ja ära meid tunti ja vaat et oldi valmis väsinud rändajaid kallistama :-)
Igatahes polnud mingit probleemi saada kokkuleppele, et järgmisel hommikul söök (s.t. moosisai) kella 7-ks ja autoga raudteejaama.
Meie tuttav pizzakoht peatee ääres oli suureks pettumuseks kinni, aga linnakeses leidus teine veel ja pizza oli seal oivaline.

27. juulil kolme rongiga Calalzost Bergamosse (õnnestunult olime piletid juba 15-l juulil raudteejaama kassast ette ära ostnud ja kuluga ainult 100€ 5-e peale - automaat nii head varianti ei pakkunudki). Olid aeglasemad rongid, kuid kuna ümberistumiste ooteajad olid väikesed, kulus sisuliselt sama aeg, mis kunagi mägedesse tulles. Tõsi - rongi hilinemine maksis meil viimase otsa rongist mahajäämise, aga seda lõiku pendeldati juba iga tund. Hotellis San Giorgio oli broneeriud 2-ne ja 3-ne tuba ning ka viimane higi sai maha pestud.
Bergamo oli juba kuidagi tuttav, millegipärast tundus mulle, et TTÜ-l on Bergamo mõne ülikooliga otsesidemeid ja natuke piinlik oli TTÜ kirjadega T-särgi ja supermarketist ostetud 3l veinipakiga mööda linna jalutada. Õnneks ei kohanud tuttavaid :-)
Saabus ka vihm, aga napilt enne suuremat sadu jõudsime veiniga hotelli tagasi.

28. juuli - hummikul vara esimese lennujaama bussi peale ning koju! Ei mingeid sekeldusi ja Tallinnas oli veel natuke 33 kraadist suve järel.