Sunday, July 11, 2010

Gruusia-Svaneetia 11.juuli - 2. august 2010

Reis algas peavalu v2ljakutsuva pakkimisega, aga l6puks tuli alla anda ja osta lihtsalt suurem seljakott RedFox Lothse 100l.
Bussiga Riiga s6it oli igati mugav, konditsioneer tagas stabiilse temperatuuri ja p2evakuumus j2i klaaside taha.
Ka ymberpakkimisega Riia lennujaamas saime hakkama. L6puks olid k6igil seljakotid umbes 22 kilosed (lubatud 20 asemel) ja k2sipagas 8 kg peale timmitud. JYSK-i sinised kotid on t6esti abiks, meie grupis on neid kolmel. K6ige suuremad seljakotid ei tahtnud konveierile mahtuda, need tuli nn otseliinile anda.
K2sipagasi kontrolli p6hjustas natuke segadust Maximi spordijook, aga l6puks loeti unopened powder ohutuks.
Aga jamaks p88ras alles enne lennikussi j6udmist, seda enne syda88d kui k2is jalgpalli finaal. Muideks, Riia lennujaamas polnud mingit v6imalust ei Internetiks ega telekavaatamiseks. ainukesed ekraanid kuulusid r8ntgenseadmete juurde.V2ravate juures ootas paar klassit2it Gruusia koolinoori, kes pikaks sabaks j2rjestusid. Mingi sahmimine seal k2is kuid lennuki v2ljumisaja saabudes hakkas l6puks ka pealeminek. V6tsime end tagasihoidlikult tahaotsa ja k6rvale meid t6steti koos veel paari inimesega - 3 Gruusia naist, kellel viisa l6ppemas ja yks v2ga leppimatu v2lismaalane, kes "f****ng no way" n6udis enda lennukile panemist ja kelle iganes mahat6stmist.
Meiega l2ks rahulikumalt, infolauas korraldati hotell, anti k2tte 5LVL vautserid ja meie edasilend sai paika j2rgmisele p2evale kell 20:25. Pakuti ka Kiievi v6imalust, aga see oleks t2hendanud 5-tunnist Kiievi lennujaamas istumist ning kohalej6udmine oleks olnud vaid paar tundi varem. ehk siis sama m6ttetu, kuna nagunii tuleb 88ks Tbilisi lennujaama j22da. Pigem juba p2ev Baltikumi suurlinnas m88da veeta. Hommikul hotellis munaputru syya. V6ib 8elda, et matka algusesse selline l6dvestav p2ev sobib v2ga, kogu see pakkimise jama saab neutraliseeritud.
Mis aga sai "f***ng no way force majeure" v2lismaalasest, seda ei tea.
Igathes 6htul on v6imalik kohtuda teise matkaseltskonnaga, kes tuleb sama lennuki peale :-) Just enne arutasime, et kuna rajad-timing on erinev, siis me neid vaevalt, et n2eme. Never say never.

Saturday, May 8, 2010

Vilafor (Tenerife) ja kuumaastik (Paisaje Lunar)

Läksime kuumaastikku otsima, sest 13. aprillil 2010 planeeritud Teide tiputõus jäi tormi tõttu ära. See oli isegi ette teada, juba mõnda aega jälgisime murega veebist ilmaolu tipus ja prognoos püsis paha.
See oligi ikka täitsa lootusetu - tõstuk loomulikult seisis ja pidi nii jääma ka järgnevateks päevadeks, alumises tõstukijaamas viskas külma vihma, nähtavust polnud ollagi ja öeldi, et tipus möllab lumetorm kuni 100km/h. Võib vaid ette kujutada, mis jääks järgi matkajast keset lendavaid jääpurikaid.

Ilus tipuluba oli, Pico Viejo 1km tõusu aklimati kontides ja see pidi olema vaimustav Hispaania tipuhetk, aga anti ... hispaania saabast.

Mõnevõrra lohutust pakkus tormavate pilvede ja päikese võitluse jälgimine Roques Garcia (kunagiste vulkaanilõõride jäänused, mille ümber erosioon on muu pinnase ära kandnud) ümbruses - Teide hiidkaldeera jäänustel, maailma suurimal marsimaastikul.






Kuid tagasiteel rendiautoga Los Americanas poole rahutus lihastes jäi - vorm oli ju super ning otsustasime otsida üles Tenerife kuumaastiku (Paisaje Lunar).
Varasemast oli teada, et rada sinna läheb paar kilomeetrit Vilafori külast edasi Teide poole ning seda rada oli veebis (trip.ee?) kirjeldatud isegi kui osaliselt autoga sõidetavat. Raja alguse leidmine polnud probleem - see oli ühe 360 kraadise kurvi otsas, varustatud plakatitega ja ... tõkkepuuga. Edasi oli võimalik minna ainult jala. Ruumi autodele oli napilt ja ehkki leidsime peatumisvõimaluse, otsustasime sõita edasi (allapoole) Vilafori, sest plakat soovitas just sealt algavat ja hästi kordatehtud matkarada.

Paraku Vilaforis ei näinud ühtegi viita ja hea õnne peale sõitsime peateelt vasakule alla, jõudes kirikuplatsi serva. Seal oli kohe kaks kirikut, aga jällegi häda - mingid suletud (turu)putkad olid, aga matkaraja kohta mitte piiksugi. Püüdsin kinni paar kohalikku ja alustasin hispaaniakeelset vestlust nelja märksõnaga - Hola, sendero, paisaje, lunar. Järgnevast jutuvalingust suutsin vajalikud märksõnad isegi üles korjata, sest 3/4 infot tuli žestidest :-) Ja siis tabas teine kohalik, et ma valdan äkki inglise keelt ning andis sama edasi juba täiesti mõistetavalt.

Rajale minek oligi õige just kiriku kõrvalt, intuitsioon polnud petnud.  Soovitati hiljem millalgi paremale hoida, aga selle mõttest ei saanud kohe aru.
Niisiis käimiskepid kätte ja kiriku kõrvalt alla. Kena asfalteeritud külatänav, mis viis orgu veeresrvuaarideni ... ja jälle, ei mingit selget soovitust tõelise kuumaastiku matkaraja kasuks, kuigi teisel pool orgu oli mingeid radasid aimata. Pärast edasi-tagasi tammumist üks viit siiski tähelpanu äratas ja valisime Guajara (kõrgeim kaldeera serv, mis suurema kaardi järgi on kuumaastikuga umbes samal joonel) suuna.

Ning tõepoolest, pärast orgu ilmus nähtavale post juba matkarajalikuma tähisega. Ning samas oli ka rajalt ootamatu paremalepööre, mida ilmselt peetigi nõu andmisel silmas.
Edasine matk juba sujus kuivõrd-sedavõrd. Ilm oli tuuline, vahel viskas vihma, mis järgmisel hetkel asendus päikesega. Rada oli tähistatud km-postidega ja numbrid pidid ilmselt näitama distantsi edasi-tagasi. Aga siiski, andis jalutada ja tõusta (laskusime ju Vilafori tulles mitusada meetrit ja see tuli nüüd jalgadega tagasi teha) enne kui esimest Paisaje Lunar silti nägime.

Ühes väiksemas orus nägime kohalikke vaimustavaid ussikeeli-rebasesabasid Tajinaste rojo või Teide bugloss (echium wildpretii). Eelmisel Tenerife käigul novembris olid need kuivanud - kahemeetrised kalasabaherbaariumid. Nüüd olid sabad just õide puhkemas.

Ja lõpuks tuli ka kuumaastik. Ligi hästi ei saanud, tähistatud rada oli ühel pool ja kuumaastik teisel pool järsku orgu.
Andnuks turnida küll, kuid mulje polnud nii tugev, et olnuks kindel kutse. Vilafori kuumaastikuks on tuulest erodeeritud liivakivinõlv, milles kõvem liivafraktsioon püsib eriskummaliste tornidena. Üht pidi nagu Ahja ürgorg ja teisalt - kui meil uuristab liiva voolav vesi, siis seal ilmselt ilm - ühesuunaline tuul koos vihmaga.

Oodanuks enamat, aga mõistetav - vulkaanilisel saarel, kus isegi rannad on mustast tuhaliivast, on valge mereliiv imetlusväärne nähtus. See ei saanud ju tulla vulkaanist, vaid peaks olema pärit kergitatud-plahvatatud merepõhjast. Muideks, lisatud pildi järelvaatlus näitas, et mõned teised matkajad olid allalaskumise vaevaks võtnud.

Lõunavõilevad ja tagasiteele. Kuna matkarada tegi silmuse, siis pakkus rada veel mõnda aega uusi looduspilte kuni (nüüd) tuttavale Vilafori rajale tagasi jõudsime. Vahepeal kastis horisontaalne vihm esipoole läbimärjaks ja tund hiljem võttis päike kogu veel jälle tagasi.

Matka kogupikkuseks kulus GPS järgi 17 km. Oletaks vähemat, ka km postide järgi pidanuks rada olema 14 km, kuid ebaühtlasel kaljupinnasel matkamine võttis energiat enamgi kui 17km eest Eesti oludes. Kõrguste vaheks kujunes 500m (alates 1400m Vilafori orus põhjast).
Auto juurde jõudnult oskasime seekord märgata neidsamu looduslikke ussikeeli kasvamas täiesti kultuuristatult kiriku ees muruplatsil.

GPS koordinaadid:
Raja algus, h=1415m:
N 28 09'33,5''
W016 38'05.1''

Kuumaastiku vaatekoht, h=1916m:
N 28 11'24.1''
W016 36'18.0''

Matkaraja hargnemiskoht (silmus), h=1701m:
N 28 10'17.0''
W016 37'08.8''

Saturday, February 13, 2010

Tenerife

Tenerife puhkus tuli ette TravelClub müügitöö tulemusena. Raha apartmendi jaoks oli ette makstud ja tuli minna. Ette oli ka teada, et müügitöö jätkub ning oli lepinguline kohustus 2-tunnine ajupesu ära taluda.
Õnneks olid head kaaslased kaasa võtta (kellele majutuse sünnipäevade puhul välja tegime) ja selles mõttes sai 4-ne majutus maksimaalselt ära kasutatud. Omaette väärtus veel see, et meid majutati algsest paremasse hotelli (Marylanza) ja tegelikult kahte apartmenti kuna kahe eraldi magamistoaga korterit polnud vaba.
Hotelli kiituseks on selle fuajees avalik WiFi, mis küll vahepeal ei andnud ühtegi saiti kätte, aga oli üldiselt abiks. On ka kaks tasulist ja garanteeritud internetiarvutit hinnaga 1€ 15 minutit.
Läksime ettevalmistatud programmiga - kavas oli sisseelamisepäev, tõus Guajara'le kõrgusega 2715m harjutamiseks, puhkepäev, ajupesupäev, tõus Hispaania kõrgemale tipule Teide'le 3718m ning siis veel üks puhke või niisama tuterdamise päev. Ega rohkemat Eestist minnes saagi kui kuus täispäeva - lennud toimuvad neljapäeviti, sinna minnes jõuab kohale öö hakul, tagasitulek on hommikul vara.

Tegelik pilt kujunes järgmiseks:
12. november - kohalesaabumine
13. november - kohanemine, ookean
14. november - rendiautoga Paradori ja Guajara tõus/laskumine (~600m kõrguste vahe)
15. november - turismibussiga ringekskursioon saarel
16. november - ajupesu ja puhkus
17. november - turismibussiga transiit ja päev Loro pargis
18. november - rendiauto ja Masca - laskumine ookeani, ujumine ja tõus (~640m kõrguste vahe)
19. november - kojusõit

Autorent on odav - meil läks €38 päev + bensiin. Kuna vahendas turismifirma, siis panti ei võetud - eri allikates on pandiks nimetatud suurusjärku €200. Odavam on võtta auto pikemaks ajaks, on vägagi häid pakkumisi. Mägesid arvestades (teed on head, aga serpentiinid võivad olla vägagi kitsad ja teravad) võiks auto olla pisut tublim kui kõige odavamad variandid, samuti on abi konditsioneerist, seda kindlasti suvekuudel.

Ajupesu toimus tegelikult pidevalt. Meil oli nelja peale "eraldatud" Svetlana, kes püüdis meid küll spaasse küll flamenguõhtutele küll turismibussireisidele suunata. Kõik päevad oleks hommikust õhtuni kaetud nii, et ise ei pea grammigi ajusid liigutama. Ning nägime neid küll, kes õnnelikult lasid end hommikust-õhtuni loksutada. Konkreetsel ajupesupäeval läks kokku 5 tundi kõige ilusamat päevaaega nahka. Pakettide tutvustus selgelt üle kahe tunni, lõunapaus, seejärel firma kohaliku esindaja jutule, kes hindadest ja valikutest rääkis ning lõpuks lepingu enda sõlmimine. Jah, andsime alla ja lasime omale pähe määrida kõige odavama paketi (€1500, neli nädalat T1 apartmendis s.t. kahe magamistoaga; sh kahel korral toimub uus ajupesu), sest tahtsime tulla samasse kohta tagasi, kuna Taide jäi tegemata. Meie Svetlana oli küll hapu näoga - ilmselt tema palk sõltub otseselt müüdud pakettidest ja see kõige odavam variant (kalleim oli 13 nädalat €8000) säästis talle küll töökoha, aga ei mingit boonust. Muidugi, psühholoogiliselt hästi välja mängitud - personaalse Svetlanaga tekib (kui ta on päevi abivalmis) isiklik side ja sõbrale ei taha ju kergekäeliselt "ei" öelda.

Aga Taide jäi tegemata seepärast, et tipputõusuks on luba vaja. Seda ette teades (igatsorti foorumid nt. trip abiks) kirjutasin Teide looduspargi kontrorisse varakult (10. novembril) ja teatasin ette mineku päeva ja kellaaja. Saatsin ka oma ID-kaardi koopia ja kaaslaste nimed, eeldades, et sellest grupipääsmeks piisab.
Ja õnnetuseks jäi märkamata samal päeval saabunud vastus (kirjakast oli siis väga suure koormuse all), milles sooviti saada ka kaaslaste passinumbreid.
Kui kohapeal asja torkima hakkasin, võttes appi ka turismifirma hispaania keelt valdavad giidid ja faksides sinna kõigi ID-kaardide koopiad, siis selgus, et rong on läinud - konkreetseks päevaks oli maksimaalselt antav 250 luba juba ära jagatud. Pakuti veel, et kohapeale tulles võib olla lootust järgmiseks päevaks luba saada, aga pealinna Santa Cruzi oli enam kui tunnisõit ja nende kontori sulgemiseni oli jäänud alla tunni. Tuli loobuda.
Teidele minekul võib abiks olla ka trosstõstuki (teleferico) liikumisgraafik - pole sugugi kindel, et jätkub jõudu jala tõusta/laskuda ~2200m pealt 3718m-ni, samas kui tõstuki ülemine jaam on ~3500m peal. Teleferico lehel on info tõstuki tegevusest reaalajas ja on toodud ka Teide rahvuspargi kontori aadress ja kontaktid tipuloa tarvis, samast saab maha laadida PDF-formulari.
Vt. ka Teide rahvuspark.
Matk Guajarasse oli parajalt koormav ja samas silmailu pakkuv. Eks ole, selleks, et mäge näha, ei tule triblada selle tippu - vastupidi, tuleb minna kõrvalmäele ja seda just Guajara (õigemini kaldeera kõrgeim serv) pakkuski - suurepäraseid vaateid Teidele üle kaldeera. Ilm oli mägedes suurepärane, pilved olid allpool, varjates ookeani ja naabersaari.

Alustasime Paradori keskuse juurest (lisatud kaarditükil tähistatud C-ga - Paradori keskuse infoputkast saab tasuta pargi kaardi) , mille juurde või üle tee parklasse saab rahulikult auto jätta - kohti maailm. Samas on ka väiksem rada ümber kuulsate Garcia kivide (kaardil rada 3). Guajara tee läheb algul kaldeera all üsna horisontaalselt ja on erijuhtudel (turistidele blokeeritud) kasutatav sõiduteena. Umbes 3 km pärast tuleb keerata kõrvale mäkke (kaardil rada nr 5) ja hargnemispunktist rada 15. Rajad on sisse käidud, selgelt märgistatud ja kui ka kogemata mujale keerata - ega neidki vaateid ja teid ei ole põhjust kahetseda.
2715m on just parasjagu niipalju, et harjumatumatel meist hakkas kõrguspeavalu tundma andma. Ülesminek võttis üle 4 tunni, tagasitulek Paradori 3 tundi. Kiirustamine polnudki eesmärgiks.


Pildil saarlased Guajara nõlval, vasakul all Parador, taustal va Teide.

Enam pilte leiab siit.

Teine märkimist väärt ettevõtmine oli Masca küla ja Masca lahe matk - maaliline laskumine järskude kaljuseinte vahel ookeanini.



640m laskumist ja oleme ookeani äärde välja murdnud. Koht, mis meeldis omal ajal piraatidelegi. Ookean nagu unenägu.
Ülesminek piraatidele ei meeldinud - nagu selgus kohalikus askeetlikus muuseumis, kus külastus maksis 1,5€, oli Masca küla iidsematel aegadel kuni ~1970-ni ülejäänud tsivilisatsioonist eraldatud koht, kus kasvatati kitsi ja tehti hädapärast põllumajandust.