Kuus päeva jagunesid siis nii: 1. Sisseelamine, infotund, bassein ja ookeani ääres pikk jalutuskäik ning kohalike düünidega tutvumine.
2. Ekskursioon bussiga üle Gran Canaria saare selle põhjaossa, vaatekohad mäenukkidel, mandlipähklite ja mägimännikäbide korjamised. Kõrgemal oli täitsa koduselt ainult 10 kraadi sooja ja täielik pilve sees olek, s.t. kavandatud kõrgusvaated jäid ära. Oli ka viinamarja- ja puuviljaistanduse külastamine ning veini proovimine.
Õhtul käisime taskulabi valgel prussakaid pildistamas. Neid pidi siin olema kahte liiki. Vist emased ja isased. 3. Sõit liinibussiga naaberlinna 5 km ja sealt kanjonisse Gran Canaria Via Ferrata La primera Luna rajale.
See tähendab kindlasti ronimisvarustusega turnimist, kus julgestuseks on pandud trossid-ketid ja konksud. Võimalikult ohututuks tehtud rada, aga mitte algajatele ning osa ronimisi oli vertikaalsetes lõhedes ja koobastes, osa avatud kaljuservi mööda. Arvasin, et küllap kenas kohas on teisigi ronijaid, aga olin täitsa üksi. Tiiu saatis mu teele ja läks ise ringiga mööda normaalset tõusurada, tipus saime jälle kokku, SMS-dega pidasime sidet. Ronides meenus loomulikult film "127 tundi" - sidet ju pidevalt ei olnud ning sarnasus ekraniseeritud looga oli täitsa olemas, ehkki väiksemas skaalas.
Omapoolse emotsiooni ja pingutusega jäin väga rahule, oli Itaalia radadega võrreldes lühike, aga tõesti äkiline. Nägime samas veehoidlat, milles on vihmaperioodil tammi taga vett rohkem kui mahub (leidus üks selline youTube video), praegu oli aga tilgatumaks kuiv. Tagasiteel jäime napilt jalgu vast pooletuhandelisele kitsekarjale, mida aeti (ajajat tegelikul ei näinud) veehoidla all olevasse orgu, kus natuke rohelist veel paistis - muidu on taimestik talviselt kuivanud. Kitsed panid seda vähest rohtu kahe suupoolega.
4. Rendiautoga (nigelavõitu Renault Clio 1.2, signaal kah ei töötanud) mägedesse samale teele, kus olime bussiga. Seekord aga saime ära teha tiputõusu Pico de Las Nieves peale 1949 m - suurepärane ilm ja nägime naabersaart Tenerifet, mida ehib meile seni kättesaamatuks jäänud 3718 m kõrgune El Pico del Teide vulkaan. Teine (tegelikult enne tipuskäiku) visiit oli eriliste kaljurahnude Roque Nublo juurde, mis nagu üksikud pilvelõhkujad tipuplatool seisavad. Põlisasukate püha paik ja kunagise vulkaanilise tegevuse imelised jäänukid. Õhtul ookean. Kokku matkamist vast 10 km jagu, aga seda ikkagi saare parimates mägedes, 250m tõusu-langust. Fotol peast kohe vasakul del Teide ja Roque Nublo.
5. Puhkepäev. Ookean, kaubanduskeskuste külastamine (Cita oli parem kui Yumbo), kus ei ostnud eriti midagi. Värviline värk, aga mitte meie kliima jaoks. Sõitsime liinibussiga u 40 km kaugusele jahi- ja kalasadamasse (Puerto Mogan). Ilus sadam, kahelt poolt piiravad lahte kõrged kaljud. On hotellid, rand, merelõbustused kusjuures võimalus merepõhja vaatlusreisile laskumiseks kollase suurte illuminaatoritega allveelaevaga. Aga needsamad rohkem ja vähem värvilised kalad ujusid sadamas kalda ääres ja küsisid saia. 6. 20 km matk koduhotelli (Green Field) juurest, s.t sisuliselt ookeani tasemelt 435m kõrgusele. Valitud rada (TABLERO-ALTOS DEL LOMO DE MASPALOMAS) peale sai mindud mitte selle Google Earth märgitud alguspunktist vaid oma hotelli jaoks otstarbekamast kohast Urbanización Lomo de Maspalomas, Calle de Zuloaga tänavalt maanteelt GC-60. Sai seda kaktustega ehitud Marsimaastikku südamest nähtud. Muidugi oli palav, aga õnneks oli päike osaliselt hägus, kõrgemal oli ka pisut tuult ning vesi ja õlugi olid ju seljakotis kaasas. Tipupunktis korralikud tuurid, mida sai ka pisut edasi ehitatud.
Leidsime plastpudeli ühe(!) sakslaste jäetud kirjaga aastast 2010, nüüd on seal meie nimekaardid lisaks. Naha sai kohati punaseks küll, kuigi päikesekreem oli peal. Kuivade klibuküngaste vahelt leidsime ühes orus veenirekese ja lopsaka elu ümber selle - konnad, kiilid, liblikad, liblikaröövikud ning mitmed kõrged kirevate õitega taimed.
Kodus veel korra ookeani, poest T-särgid ja kotte pakkima. Saarel on tohutult veel käia ja avastada, läheks esimesel võimalusel uuesti.
Ahjaa, El Hierro saare juures käis vilgas veealune vulkaaniline tegevus, evakueeritud inimesed ja pidev maavärina foon. Aga siiski mitte midagi eluohtlikku, parim amatöörvulkanoloogide info jooksis siit.
