Assoorid - august 2015

Assoorid - august 2015

Pildilt puudub veel (paremal allpool) Santa Maria saareke. Meie teekond oli: lennukiga Tallinn-Amsterdam-Lissabon-Pico, sealt praamidega radiaalid Faiali ja Sao Jorge saartele, seejärel lennukiga Sao Miguelile ning sellelt ka kojulend. 

01.08. Tallinn – Pico

Varahommikul oli lennujaamas enneolematu järjekord turvakontrollis, kus saba ulatus saabuvate lendude ukseni.

Kolme lennukiga lennatud, paaritunnised vahemaandumised Amsterdamis ja Lissabonis. Pico lennuväljal ootas meid tellitud rendiauto.Tibas vihma, üleandja tegi korraliku ringi ümber masina (Škoda Fabia) ja pani kõik täkked kirja, vihmapiisad vist ka.

Leidime GPS-i abiga kenasti öömaja üles, uks oli lahti ja võisimegi sisse astuda. Perenaisega kohtusime alles järgmisel päeval. Väga sõbralik proua, kes peab mitut majutusasutust, teadis palju kohalike võimaluste ja transpordi kohta. Lubas meil lahkelt oma tootsi peenardega aiast võtta kõike, mida me leiame, põhiliselt kulus ära tomat, aga läks ka sibulat, tilliseemneid ja midagi peterselli sarnast.

Meie päralt oli kena kolme magamistoaga elamu esimene korrus, avar mugav köök paljude nõudega, terrassil võimalik istuda ja ka süüa teha, pesumasina kasutamise võimalus (Olev automaatikaga tuttavana omandas tänuväärse pesumasinisti kutse). Internet levis ainult ühes koridori otsas, kus selleks puhuks diivan ja ka TV, mis jäigi meist sisse lülitamata. Asukoha poolest ideaalne: mugav startida mägedesse, u km jalutuskäigu kaugusel allamäge on bussipeatus, sadam, ujumiskoht, supermarket. Poes käisime enamasti küll autoga, sest pere oli suur ja kaupa kulus palju. Toiduainete hinnad võrreldavad Eestiga. Joogiks tarbisime kohalikku pakiveini, mida ettenägelikult turustati 5- ja 10-liitristes pakkides.

Perenaine oli telefonis nimetanud linnas toimuvat festivali, mida põgusalt vaatamas käisime. Eri tantsuklubide grupid läksid kepsutades läbi linna, väidetavalt oli see miskitpidi religioosne üritus ja toimus kõigevägevama kiituseks. Kuna pikk sõidupäev oli seljataga ja tegelikku ürituse päevakava (õigemini öökava) ei teadnud, siis jäi kahjuks suur show nägemata, aga tantsijad-pillimehed olid end ikka tõsiselt üles vuntsinud ja vormi timminud ning rongkäik käis trupp-trupi järel tõsise lustiga.

Majas elas kõhna kass (olla ise selle majapidamise skvottinud), kes näugus katkematult ka siis, kui talle toorest hakkliha või kanafileed pakkuda. Ta soovis väga silitamist ja kõikvõimalikku tähelepanu ning igal võimalikul hetkel lipsas meie tubadesse ja üritas voodis pehmel asemel tukkuda.  Loom teab, mis hea on.

Maksime 610.- viie peale 7 öö eest. Kontakt võimalikeks edasisteks vajadusteks (siis pole vaja bookinghausi asjasse segada):

Casa Do Canto

Rua Do Canto Nr 2

Sao Roque

Adeline Siheira casafaidoca@gmauil.com

+351 965450816

02.08. Sõit mööda rannikuäärt

Autojuht pani nii masina kui kaassõitjad pidevalt proovile, kui masin mäkketõusul korduvalt keset teed välja suri, aga viisakate inimestena valju nurinat kuulda ei olnud.

Teel Madalenasse (Pico saare suurim keskus) imetlesimeme laavakäärusid, mis nägid välja nagu hiiglaslikud lehmakoogid. Heitsime pilgu Madalena sadamale, kus avanes paljulubav vaade Faiali saarele. Saime osa Madalena kirikus toimuvate ristsete lõputseremooniast. 

Madalenast pisut välja oli Olev üles tähendanud u 10 km matkaraja, kokku 3,5 tundi. Sattusime sellel juhuslikult kuulsate laavakoobaste juurde (Gruta das Torres). Nagu selgus,  pidanuks me sisenemiseks eelnevalt aja broneerima. Tohtisime sissepääsuava juures pilte teha, aga kuna juhuslikult olid pealambid, sh jõuline Lupine, kaasas, siis libistasime end salamahti kaugemale täielikku pimedusse. Hiiglaslik koobas, kaunid hõbe-kuldsed toonid sulanud seintel ja pimedusse kaduv käik, mis läheb kilomeetreid mäe sisemusse.

Tuterdasime majade-viinamarjaaedade vahel, uudistasime aedades ja teepeenras kasvavaid taimi:

• Metsik till (täitsa söödav)
• Põldmari (maitses küll nii)
• Kaktus-ananass (täielik müsteerium)
• Ananass-banaan. Hiljem kuulsime giidilt, et need Assooridel ei kasva, aga sarnasus internetipildiga on üksühele
• Ingver (suured kollased õiekobarad, kasvas kõikjal ja juurikas lõhnas nagu täisvärk ingver, viimasel reisipäeval kuulsime giidilt, et aasia päritolu ja mittesöödav)
• Viinamari (suurepärane, aedades paistis olevat vaskvitrioliga sinakas-roheliseks pritsitud)
• Kirsstomat teerajal
• Viigimarjad
• Oliivisarnane mari (äkki hoopis teepõõsa vili?)

Ingver, ananass-kaktus, banaan-ananass, midagi oliivi sarnast

Putukaid oli sealmaal vähe, pisikesi vilkaid sisalikke aga parasjagu. Helesiniste alustiibadega rohutirts. Ahhetamapanevad hortensiahekid kahel pool teed!!! Huvitavad olid suured elevandikõrvadena näivad taimed (silo tegemiseks?)

Ebaõnn restoraniotsingutega, kõikjal vaid baarid-joogikohad. Lõpuks võtsime Lajes do Pico asulakeses, mida austas parajasti ka kolonn mootorrattureid Harleyde ja muude tümistajatega, õlle ja saiad (autojuhile mahl nagu ikka). Süüa hakatakse sealkandis andma alates 18.30.

Esimene ujumine Lajeses ookeanis, soolane ja pigem karastav kui liiga soe. Plääž oli betoneeritud (tegelikult oli see purjekate vettelaskmise koht) ja seetõttu harjumatu, aga selle eest ei jäänud varbavahed liivaseks.

Tagasiteel risti üle saare saime harja kõrguseks 714 m.

Marika õpetas Viivikale suvekõrvitsa piruka tegemist ja meie kõik saame konsumeerimisest osa.

03.08. Pico päev 2351 m

6.15 äratus. Toekas hommikusöök.

9.15 algas tipputõus 3,5 tundi

13.15 algas laskumine 2 tundi

Tippupääs on kontrollitud ning tasuline (10€ per nägu), rada kuni kaldeerani tähistatud 45 postiga. Esmalt peab vaatama videofilmi (u 5 min), kus on kõik soovitused ja hoiatused välja toodud. Hoiatatakse, et kui päästemeeskond appi kutsuda, siis tuleb selle eest maksta 1200.- eurot. Igalt grupile antakse kasutamiseks spets mobla, millega saab kindlalt abi kutsuda. Samas on korraldajatel võimalus mobla asukohta pidevalt jälgida. Tuleb anda allkiri, et oled teadlik, mida teed ja päästetiimi väljakutsumisel maksad ka selle suure rahasumma. On põhimõtteliselt võimalik tellida ka grupijuhiga matk, siis tuleb vastavalt enam maksta. Käimiskepid soovitatavad, aga kohapeal laenutust polnud - kes soovis, võis kastist omale sobiva pikkusega kaika valida ning see osutus paraku ka Marika ainsaks valikuks.

Startisime küll koos, aga Marika oli sunnitud üsna raja alguses katkestama ja veetis kena päeva päikesepaistel mäge alt üles vaadates. Selgus, et nädalavanune silmaoperatsioon andis tunda ning üleüldse on talle igasugune pingutamine ja raskuste kandmine keelatud, seksist rääkimata. Me siis pikalt ei rääkinud :-) Tiiu-Kalle tandem jõuds tippu 3,5 tunniga, Viivika-Olev paar napilt veerand tundi hiljem. Tipp oli tegelikult kaldeera ühes servas u 50m kõrgune teravik. Keppidega polnud seal midagi teha, need läksid seljakoti külge ja käed tuli jalgadele appi võtta. Tipu lõhedest pressis välja tulikuuma auru.Vulkaan on veel täitsa elus.

Portugali kõrgeima tipu (Pico, 2351m) tegemiseks olid suurepärased ilmastikuolud! Vaikne, päikseline, vihmata, pisut pilvi tipust allpool, suurepärased hingematvad vaated.

Rahvast oli rajal rohkesti, läksime meie mööda ja mööduti meist. Oli ka noorukeid, kes käed püksitaskutes vilistades mäge tegid. Oli ka noor perekond, kus isa kandis aastavanust last rakmetega seljas ja ema rolliks oli lapsele aeg-ajalt pluti-pluti teha. Mina oleksin vanematele vähemalt kepid kätte andnud ja lapsele penoplastist kiivri pähe pannud.

Kui olime päris-päris tipus, siis saime järeletulijatelt teada, et veidi aja eest on samas kaldeera servas murtud jalg. Murti täiesti vaikselt, seda õnnetut nägime ka möödaminnes, oli pool-lamaskil ja jalg kaetud, ootas abi. Laskudes nägime noori trimmis jalalihastega päästetiimi mehi jooksusammul üles ronimas, lahased käes ja ühel spetsiaalpakendis kanderaam seljas. Juba allajõudnuna nägime kaldeerale suunduvat helikopterit, mille alla kinnitati vigastatu kanderaam ja vist Sao Migueli (peasaare) haiglasse ta lendas.

Allatulek Tiiul-Kallel 2 tundi, Viivikal-Olevil läks pisut kauem. Marika ning auto ootasid kenasti.

Õhtu on vaikne ja tähine. Linnutee siras eriti madalat ja koosnes eriti suurest hulgast tähtedest.

Õhtul kuulasime ja imestasime kohalikke kajakaid (Cory's shearwater - cagarros - Calonectris borealis - või siis lihtsalt Atlandi tormilind??), kes pimeduse saabudes merelt maismaale tulevad, siin aktiivselt ringi tiirutavad ja peaaegu inimkeeli laulavad: äia-äia-äia,ää!

04.08. sõit saarel

Hommikul vara vihmasadu + tuul. 

Sõidame jälle saare harjale, sest kaardil on sinna märgitud vaatamisväärsus Furnas. Oleme portugali keeles juba nii kodus, et arvame, et see võiks mõnda suitsevat kohta tähendada. GPSga leiame puudega kaetud künkakeste paari ja nõks hiljem kui saab selgeks, et künka otsas pole midagi peale lehmaradade vaadata, suitsu ei paista ka kusagilt, aga selle eest äratas tähelepanu allpool karjamaal suht märkamatu koopasuu. Koos meiega saabub üks paar, kes ütlevad otsivat geo-aaret, ning see teadmine kütab Olevi üles. Koopasuu taga sõnajalgade varjust avanevad laavakäigud ja kõrged võlvkoopad, mis lähevad nähtud küngaste sisemusse. 

Kalle-Olev kaovad pealampide toel läbi kitsa kanali üht varjatumat võlvkoobast uurima. Tegelased on märksa kehvama valgusallikaga varustatud, tüdivad ja lahkuvad aardeta. Kuna nad näitasid meilegi oma mobiilis aarde vihjepilti, siis paneb Olevi kogemus end maksma ning aare annab enda välja. Maitse saab suhu ja etteruttavalt olgu öeldud, et Assoorid kubisevad aaretest ja Olev leidis neid väga palju.

Edasi sõitsime Pico saare kaguosas asuvasse Caletasse, mis olla meie perenaise kodulinn ja muidu igati kena koht. Parkisime kirikuplatsile ja Kalle küsis ühelt katoliiklikku nodi müüvalt kioskimüüjalt juhatust ujumiskohale. Lahkelt antigi soravas inglise keeles teada ja leidsime kaljude vahelt ideaalse ujumiskoha, peaaegu privaatne, kristalne vesi, värvilised kalad käeulatuses, krabid kaljunukkidel. Murdlaine vaibub kaljurägas ja jõuab laguuni leebe voolusena.

Sõime päevakala ujumiskoha naabruses asuvas restos.

Juht ja Fabija nägid Caletast ärasõidul vaeva käänulistel püstloodis teedel sõitmisega, aga lõpp hea – kõik hea.

Anname auto sadamas ära (väike sekeldus, kuna sadamaid on kaks - kauba ja reisijate oma, me sattusime esmalt esimesse),  läbisõitu oli 350 km ja kulutasime 31.- eest bensiini; maksime 165.- renti 3 päeva eest. Ja ei ühtki lisakriimu!

Perenaise vihje järgi leidsime Sao Rock servas "veski" (plekktiibadega veski imitatsioon, see neil mingi sümbol igal pool) lähedalt osaliselt avatud kaljuranna. Mõnus õhtuujumine!

05.08. Faiali päev

Äratus 5:30, et jõuda majutusest kilomeetri kaugusesse peatusesse 7:10 bussile. Buss tuli rahulikult oma 20 minutit hiljem. Tundus kiireks minevat, aga jõudsime just parajalt Madalena sadamasse praami väljumise eel. Laevuke Madalenast Faiali saare Horta sadamasse sõitis 30 minutit ja maksis 3.40 inimese kohta.

Horta sadamas kauplesime takso, mis viis Tiiu-Kalle-Olevi 20 euro eest peakraatri juurde ja lubas 2,5 tunni pärast 20 euro eest järele tulla. Raha ette ei võtnud ja tuligi - aus kaup.

Kraatri ümber väga lahe 6km matkarada! Raskusaste ja ajakulu täpselt õiged. Kraatri põhjas olla kunagi olnud suur järv kuni ükskord vesi läbipääsu leidis. Nüüd on see sügavik täidetud eri värvi rohelise ja vesise materjaliga, mis kõik on karmi kaitse all. Kraatri põhja turistil asja ei ole.

NB, siin olid lausa hortensiate võsad, millest tuli end läbi suruda.

Tagasiteel palusime taksol viia end plaaži ja restoranide juurde. Esmalt külmad õlled! Siis kaks korda ujumist tõelises liivarannas! Isegi väike luide oli kalju varjus. Siis kalapraad ja lõpetusõlled. Maitsev grillitud tuunikala ristlõik, aga ports veidi väike. Jalutuskäik linnas, saime Kallele Assooride särgi.
Tagasisõit praamikesega kulges ladusalt ja Madalenast sai ka kohe bussiga Picosse koju Sao Roquesse (2.34€). Kõik toimis.

Viivika ja Marika külastasid Faialil teletorni muuseumi ja saare kaugema neeme tipus asuvat botaanikaaeda, millega jäid üsna rahule.

06.08. Koduümbruse uurimine

Hommikul vihmapüha = raamatu lugemise päev.

Plaanitud 9 km matk järveni sisaldab 800m tõusu, mida märjal ajal pole sugugi mugav teha ja otsustasime teha tiiru hoopis koduümbruse tähistatud matkarajal.

Ning vaevalt mõnisada meetrit kodust komistasime keset tänavat traatvõrega kaetud-ümbritsetud kaevule, mille sissepääsu taga paistis trepialge ning isegi metallkäsipuu. Ning võre luuk oli lahti! Laskusime kaevu põhja, et näha kaht laavavoolu käiku - üht mäe ja teist ookeani poole suunduvat, aga kaugemale minna ei jõudnudki, kuna üle saare kajas luusselõikav sireen nagu oleks maavärin või laevaõnnetus või tsunami tulekul. Kobisime kähku maa peale tagasi ning ootasime nõutult, et millal nüüd see mingi ilmakärakas tuleb. Pärast selgus, et kusagil kaugemal olevat olnud üks majapõleng ja neil on kombeks signaali lasta üle terve linna - ju siis nii saab pritsumehed voodist välja ja kustutama. Maa alla tagasi igatahes enam ei kippunud.

Tegime 5 km matkarajal tiiru. Niiskelt lõhnav saar! Nägime enam mittetöötavat vesiveskit - tõsi - ka kaljune jõesäng oli tühi, kuid andis aimu märjematest hooaegadest Picol.

Käisime Sao Roque kalmistul ja ei saanudki sotti nende matmiskommetest. Kohati olid traditsioonilised kalmud kunstipärase kalmukivi, nime ja eluaastatega, lilledki peale pandud. Aga kalmistu servas oli Omniva pakiautomaati meenutavad panipaigad klaasustega, osa neist katki. Mõnes kohas paistis midagi urnilaadset ja nimesildid, ikoonipildid ja plastlilled. Aga mõnes kohas paistsid mustad prügikotid ja kõige tipuks oli üks kottidest katki kärisenud ja sealt paistsid säärekondid nagu Viimses reliikvias. 

Marika box on ülemises reas juba reserveeritud

Väike õlu+snäkk kiriku lähedal baaris ja ujumine tuttavas veski-taguses-kohas.

Külastasime sadamas vaalatööstuse muuseumi, kus oli väljas igasugust tehnikat: rasvapressid, katlad, autoklaavid jne., aga ka kašeloti 4-meetrine lõualuu. Olevil ja Kallel oli eriti huvitav. Viimane vaal püüti Assooridel 1985.a., nii et täitsa kaasaegne väljapanek. Portugali vaalakütid olid ka nii kanged mehed, et harpuunisid vaalu ainult musklijõuga. Saare teises servas olla teine muuseum, mis kajastavat vaalaküttide elu-olu.

Sõime sadama kõrtsis lihavarrast ja friikaid. Täitsa toitev kõhutäis!

Olev-Kalle läksid õhtul veelkord koopaid kaema ja olid tagasi tulles täis paksu vaimustust. Laavakanal vonkles mõlemas suunas nii kaugele kui jõudis ja riskis ainult minna. Kohati nii kõrge, et sai püsti käia, kohati tuli peaaegu roomates läbi pugeda. Lagi ja seinad olid kuumused sulanud grasuursed ja tardunud kivitilku täis, põhi aga väga konarlik ja teravakiviline. Muidugi helkis kõikjal hõbedat ja kulda - oli see siis mingi vetikas või bakteriaalne ollus.

Kullasoone all!

Veelkord suvekõrvitsa pirukas veiniga!

07.08. Sao Jorge päev

Hommikul kell 7 äratus, et jõuda 8:45 laevale Pico sadamas. (sõiduaeg u 1 tund, 10.- eurot)

Laev väljus kell hoopis 10:15, aga see viibis, kuna regulaarpraam olla rikki läinud ja see asendati mingist teisest firmast laenatuga, mis tuli nagu talle sobis.

Vasakul Piko majutuse perenaine, kellel oli ka Sao Jorgele parajasti asja.

Sao Jorge sadamalinnas Velases jagunes meie grupp pooles. Marika ja Viivika said juhtumisi samal praamil olnud perenaise abiga tema pojast giid-taksojuhi saarel tiirutamiseks. Olev-Kalle-Tiiu läksid aga nagu tavaks mägedesse, s.t. sõitsime taksoga Esperanca mäe matkaraja algusesse ja leppisime kokku, et takso tuleb samasse kohta kell 18 vastu (juhul kui me eelnevalt ei helista ja aega ei muuda), kokkuleppe kohaselt pidime selle edasi-tagasi sõidu eest maksma 37€ (taksojuhil oli kohe väljatrükitud hinnakiri sellisteks puhkudeks).

Aga kõrgemal olid vaid udu ja pilved.

Esperanca (1108 m) on Sao Jorge kõrgeim tipp. Oleks olnud vaid selge ilm! Vaated kraatrijärvedele ja ookeanile tõenäoliselt hunnitud, aga jäime nendest täiesti ilma.

Teel tippu leidis Olev geopeituse aarde, aga teisega ei õnnestunud, ilmselt olid juhised tõlkes kaduma läinud, otsisime märgilise tähtsusega põõsast Esperanca tipus, kus oli ainult paks märg rohi. Tarkus tõlkenüansside tõlgendamiseks tuli takkajärgi, aga siis olime juba liiga kaugele alla jõudnud. 

Tutvusime kohaliku piimakasvatuse kommetega (kari on tükeldatud paarikümnepealisteks portsudeks, igaühe kohta on kusagil tee ääres üks 4-kohaline lüpsiplats, farmer sõidab auto ja vaakumpumbaga kohale ning vabastab lehmad koormast), nägime teel kahemõõtmelist jänest, jahipadruni kesti, mustikapõõsaid ja saime ootamatult kähku 20 km ringi täis, jõudes matka alguskohta tervelt tund plaanitust varem. Helistasime enne ringi täissaamist ka taksojuhile, kes lubas ka kohe tulla. Kügelesime aga matkaraja alguses kiviaial terve tunni ja ta ei tulnudki. 

Siis selgus ka, et olime totaalses leviaugus, uuesti helistada ei saanud ja otsustame lõpuks alla kõndida, sadamani ju vaid närused 10 km minna, hoogsalt rühkides oleks muretult laevale jõudnud. Ning teel olles jõudsime ka levialasse ja Kalle sai taksojuhi liinile. Portugali-inglise ristvestlus kestis oma veerand tundi - ei saanud Kalle taksojuhi asukohast aimu, et taksojuht meie omast. Aga 10 minuti pärast saime siiski õnnelikult ratastele. Selgus, et takso ootas tavaturistide jaoks tüüpilises matkaraja lõpp-punktis saare põhjakaldal, kuhu laskutakse õlle ja snäki järele, meie olime aga rajuste matkajatena eeskujulikult terve ringi maha marssinud. Juht vabandas hirmsasti ja oli valmis 20€ leppima. Aga leppis ka 30€-ga :-)
Velases komistasime toidukohta otsides raekoja moodi hoone lähedal juba õlle taga istuvatele Marikale-Viivikale ning liitsime taas seltskonnad.

Viivika ja Marika olid perenaise poja taksoga saarele tiiru peale saanud. Maksid kokku 70.- ja jäid super-päeva vaatamisväärsuste, vaateplatvormide, ujumise, botaanika ja kõige muuga üliväga rahule.
 
Imeline praad päevakalast ja dessert. Ettekandja teadis päriselt, kus asub Eesti ja selgus, et ta fännab meie eurolaulu (Elina Born ja Stig Rästa). Vau! Plaanib talvel Austriasse puhkusele sõita, et näha lund, kuna Assooride on lumi vaid Pico mäel ja sedagi harva. Muidugi kutsusime Eestisse.

Ujumiskoht Hortas tundus klassikaline, aga me ei viitsinud kasutada, väsimus sees ja ilm juba jahedavõitu.

Õigeks ajaks 20:55 väljuvale praamile sadamasse jõudnuna saime järjekordse moraalse kabjalöögi osalisteks - Sao Roque praam olla läinud salamahti juba kell 20 (seesama hommikune rikkis praami teise firma omaga asendamise jama). Saime selle asemel kell 21.40 väljuva praamiga Madalenasse (ainuke ja viimane võimalus), kus ei oodanud enam ühtegi bussi ega vaba taksot. Õnnestus siiski ühele juba koormaga taksojuhile märku anda, et ehk annab tal raadio teel veel mõni sadamasse kutsuda ning saimegi abi. Takso oli küll tavapärane sedaan, aga viie matkaja pealemahutamisega probleemi polnud ning sai 23.- euro eest Roquesse (GPS aitas kodu leida). Ning külmutuskapis ootas 5l valget veini...
Väga umbes võib seal saartel arvutada 1km takso hinnaks 1 euro.

08.08. Picost Ponta Delgadasse

Hommikul pikk uni. Toiduainete ärasöömine, munapuder, juurviljad, jogurt, ananass. Kuna perenaine tahtis, et ruumid saaks kell 11 koristamiseks tühjaks, siis võtsime kohvrid kaasa ja läksime bussipeatuse lähedale pargis asetsevasse ujumiskohta ujuma. Mõnna! 

Kell 14 bussiga (mis tuli nagu kombeks 20 minutit veebiplaanist hiljem - peatuses pole kohe mingit infot) lennujaama, seal juba tavapärane aja parajaks tegemine ja lõpuks 1 tund lendu turbopropellerlennukiga Sao Migueli saarele.

Ponta Delgada lennujaamast sai 5€ nägu transfeeri  hotelli ette ja lubati sama piletiga väljumise päeval tagasi. Oli õnnestunud broneerida vägagi mugav hotell hommikusöögiga (hotell Gaivota). Kaks suurt magamistuba ja suures köögis nurgatagune voodike lapse jaoks, mille hõivas Marika. Vaade rõdult üle peatänava jahisadamasse ja kiviviske kaugusel oli ahvatlev betoontreppidega ujumiskoht, aga parema leidumisel seda me lõpuks ei külastanudki.

Jalutasime ümbruses, otsisime ja leidsime supermarketi ... vahetult hotelli peaukse kõrvalt.  

Testisime erinevaid pudeliveine, kuna pealinnas valget veini suurtes pakkides ei müüdudki ?!

1 euro (liitrine pakivein) -  nitrovärvi lõhna ja ka maitsega, lubame seda enam mitte kunagi osta,

2 eurot (pudel) – lihtne valge vein, hea januga juua, lubame veel osta,

3 eurot (pudel) – roheline vein, hapu, toores ja lahja, võiks tulevikus vältida.

Edaspidi lubame jääda 2 euro raamidesse (tõsi, viimasel päeval Marika laristas pisut enam).

09.08. Põhjaranniku päev

Külastasime autorenti, aga tühi vaev - mitte üht vaba masinat ei üheski hinnaklassis. Ja kuulsime ka põhjust - nimelt olla just nüüd odavlennufirmad Assoorid avastanud - muutus oli nii järsk, et rendifirmad ei suutnud oma autoparki turistide hordidele vastavaks kasvatada.
Infopunktist saime pealtnäha igati lubava saare liinibusside graafiku.

Olev, Tiiu ja Kalle:
Tants ja trall bussidega, tundus olevat asjalik kava, aga võta näpust! Oli ju pühapäev.

Vaatlusandmeid summeerides tuvastasime, et ilmselt väljus sama stardisuunaga liinidele vaid üks buss, mis teeb kaugemal ära kõik eri liinide hargnemised. Saar ju väike! Meid omakorda pikemat aega piidelnud taksojuht tuli ja pakkus otsa 5.- eurot inimese kohta, aga see oleks rikkunud bussimissiooni ära. Targemana saime 12:30 asemel tund aega hiljem siiski bussiga minema. Läksime maha Rabo de Peixe asulas, kus nagu selgus, toimusid parajasti keskaja päevad. Hetkel erilist melu polnud, aga põhupakid olid kiriku ees platsil laiali, mingi elusuuruses nukk puuriga üles riputatud ja linnapea moodi mees oli õllepubis rahvaga suhtlemas. 

Linnast lahkusime ookeaniäärsele matkarajale, mis kulges ja vonkles kõrgel kaljujärsakul, üks vaade eredam kui teine. 

Assooridele paslik matkasaabas

Mingist rannikukabelist möödudes korjas Olev üles GPS-aarde. Plaanisome Rigeira Grandesse minna, kus kaardiandmetel pidi ujumiskoht olema, aga ajanappuses hindasime km kaugusel oleva sihtmärgi mitte vaeva väärivaks, pöörasime tagasi ja rajalt kõrvale varem silma hakanud metsikusse ujumiskohta, kus kaljuprakku oli soliidne trepp tehtud ning betooni ka kivide vahele valatud. Vette pidi end siiski vetikastelt vulkaanikaljudelt libistama. Aga tulemus vastas kõige magusamatele ootustele.

  
Väga kaunid mereäärsed loodusvaated jätkusid, vahepeal õlu populaarse plääzi pubis. Kui selgus, et soovime ikka päris suurt õlut, võeti sügavkülmast härma kiskuvad kannud selle jaoks välja! Ainult 2€ kann! Rahva hulgas on populaarsed pisikesed 0,3 l pudelid.

Lõpp-peatuses Capelases olime u tund aega bussi väljumisajast varem, puhkasime, otsisime aaret, libistasime jälle õlut. 

Aga bussi ei tulnudki!!! Kohalikust pubist telliti meie palvel takso ja saime 12 euro eest linna tagasi.  

Viivika ja Marika tegid Ponta Deltaga kultuurse linnapäeva.

Marika oli leidnud lähedusest buffeega hiina restorani, kus sai ohtralt hiinapärast sushit manustatud.

10.09. Furnase päev

Kell 9 bussiga sõitma (on tööpäev ja bussid käivad nagu kulda), 4.- eest pilet Furnasesse. Küll tiirutas kitsastel tänavatel, sõit venis meie oletatud 30 min asemel 1,5 tunniseks. Furnases otsisime üles I-punkti, kust saime head matkakaardid.

Esimene ots oli vaateplatvormile Furnas järve äärse mäe nõlval. Kitsas rada rühkis kohaliku floora  vahele varjatult ühemõtteliselt ülespoole, matkakepid oleks täitsa abiks olnud. 

Kuna tundus minevat kiireks, siis lasi Tiiu poisid ees minema. Kalle ja Olev läksid vaateplatvormilt veel nõksa edasi Ferro mäe tippu, kus avanes vaade üle saare nii lõuna- kui põhjakalda ookeanini. Kohtusime uuesti vaateplatvormil ja imetlesime hunnituid vaateid. 

Ferro (570m) tipus

Alla tulles saime Furnase geisrite juures  külma õlut tüüpilistes mikropudelites, Tiiu nautis värsket jäist ananassi smuutit. Selgus, et järve ääres on kogu saare üks kuumemaid kohtasid - kollane väävel kividel, podisevad muda- ja veegeisrid, väävelvesiniku pilved, nägime maas ridamisi auke ja kuhilaid kellaaja lipikuga, kus valmistatakse traditsioonilist hõrgutavat vulkaaniküttega pajarooga.

Ümber-järve-teel oleks saanud vajadusel hobukaarikuga sõita. Rada ümbritses soliidne jaapani seedri mets, raja ääres oli osa puid 3m kõrguselt maha võetud ja puufestivalide käigus kunstnike kujundada antud: matkaja, kala, kiil, putukas, kajakas, Furnase Gandalf! jne.

Aja parajaks tegemiseks käisime järve muuseumis. Lahja värk oli, ühes toas stendide ja plakatite vaatamine võiks tasuta olla, meie maksime 3 eurot nägu. Kõikide kasvavate puude lõikenäited ja kivid alustel. Saime siiski targemaks -  järv olevat olnud üsna hullus seisus, kuna selle kallastel ja mägedes viljeleti agressiivselt põllumajandust ja loomakasvatust. Kõik see virts, väetis ja ka kummid-rattad ning muu rämps leidis üles madalaima koha, milleks oli järv. Nüüd on see puhastatud ja taastatakse järve ning ümbruse kunagist loodust ja ilu. Isegi ujumiskohta pole järves. 

 Üllatavalt mõjus järve kaldal olev kirik. Paistab, et koos põllumajanduse ärakolimisega lahkusid ka jumalateenrid ja ka kirik anti looduse meelevalda. Loodus võttis ka lahkelt omaks :-)

Bussiga tagasi linnas peatusime u 3 km enne hotelli musta liivaga väikesel rannal. Lained vahutasid ja hullutasid nagu ikka ookeani ääres. Mõnna!

Jalutuskäik hotelli toimus kõnniteedeta tänavatel, vähegi suurema sõiduki korral tuli kähku varjuda mõnda ukseorva. Marika ootas maitsva riisiroaga!

Saime teada, et  Lässi= mangopüree+maitsestamata jogurt (+passion). Veini kulus januga väga mitu pudelit.

Marikal oli Furnases kuue meele päev. Jalutuskäik Terra Nostra pargis oli olnud kordades võimsam kui Faiali botaanikaaed. Lõõgastumine termaalveebasseinis rauavees määris ära küll käteräti, riided ja voodipesu, aga oli seda väärt!  Sellepärast ta nüüd nii ilus ja tasakaalukas ongi!
Viivikal oli see tegelikult täiesti vaba päev :-)

11.08. Ekskursioonipäev

Ekskursioon oli välja valitud varakult, sama firma, kes lennujaama ja hotellide vahel tranfeeri teeb.

Hind 50€.
Algus kell 9 hotellist. Kokku oli minibussis 16 hinge, me olime vist ainsad mitte-portugaallased. Giidineiu nägi välja nagu Sandra Bulloki teisend ning vatras siis kahes keeles vaheldumisi.

Esimene peatus - kohalike likööride degusteerimine. Marakuja liköör-brändi oli kõige muljetavaldavam, mitte nii magus ja kangust tubli 30 kraadi. Rahvuslik brändi oli küll uhke sildiga, aga muidu samakas, mis samakas.

Teiseks termaalbassein vihmas. Basseinid peitusid hiigelpuude ja sõnajalgadega looduspargis. Oli majake kempude-duššidega, kus sai riided ära vahetada. Termaalkosega bassein oli vesi 28 kraadi. Istebasseinis 32 kraadi. Pruun vesi ja väävelvesiniku hõng. Vihm pealtpoolt. Nüüd oleme ilusad! Basseini vett maha loputada ei soovitatud, siis säilivat seal saavutatud tervis ja ilu kauem.

Kolmandaks lõputu udu Fogo järve ümbruses mäenõlvadel. Bussi aknast ei paistnud kohe mitte miskit ja ega meid märja pilve sisse ekslema lastudki. Sandra Bullok lohutab, et nii olevat pea iga teine päev - Assoorid!

Neljandaks lõunasöök udupeenes restoranis. Esmalt fetajuust saiaviiluga. Siis grillitud tuunikala juurviljadega. Siis loomaliha apelsiniviiluga ja kartulid (ülimaitsev, mahlane, vürtsikas). Siis munavorm (?) hapu moosiga. Juurde piisavalt valget-punast veini. Ülimeeldiv teenindus. Marika saab südamelt ära öelda kelnerile: I like your stile, I like your parfume, I like You! Kõikenäinud kelner punastas sügavalt kuumaverelise Eesti näitsiku jalustrabava komplimendi peale.

Viiendaks soliidse ajalooga keraamikatehas. Savi tuuakse osalt Santa Marialt (kvaliteetsem) ja segatakse kohalikuga. Ning kunstnikud muudkui vorpisid ja värvisid (värv on algul mustjashall ja pärast põletusahju on tulemus sinine). Ostsime tassi ja suure vaagna hortensiate pildiga.

Tegime tühjaks paremal all rohelise-sinise hortensiaga vaagna koha.

Kuuendaks ananassiistandus.
Vaat see oli hea õppetund.

Kui vili on ära võetud, siis eemaldatakse taimepõõsalt kõik lehed. Saadud vaksapikkune juurikas pannakse horisontaalselt spets mulda ja sinna kasvavad külge 4 beebiananassi taime. Beebitaimed istutatakse oma juurtega ükshaaval mulda. Esimene õis suitsutatakse ära, taim peab teise õie kasvatama (pole selles suitsutamise skeemis päris kindel). Kui viljakeha hakkab kujunema, siis lõigatakse lehetutt pealt ära, et taim ei kasvataks enam mitte tutti vaid viljakeha. Vaja väga palju kasta, siis saab mahlase vilja. Aga ka kaitsta liigse päikese eest, milleks lubjatakse kasvuhoone klaaskatust. Üks vili kasvab 18-24 kuud, so kahe aastaga saab taimelt vaid ühe vilja. Praegu toetatakse seda istandust, kuna tootmine on väga kallis. Poes maksab kohalik ananass u 4.-, mujalt toodud u 2.- Aga kohalik ananass on hoopis erksama maitsega kui tavapärane Costa Rica oma ja hinda kuhjaga väärt!!

Seitsmendaks ja viimaseks kraatrijärved - roheline ja sinine. Lagoa Verde e roheline järv, Lagoa Azul e sinine järv.

Täpselt ei teata, kas lugeda üheks või kaheks järveks. Kui üks järv, siis saare suurim. Vastasel juhutl on esimene Furnase kraatrijärv. Roheline - väiksem, metsaga ääristatud, madalam, vetikasem. Sinine - suurem, sügavam, peegeldab taevast. Värvid on eriti kontrastsed päikeselise ilmaga, meie jaoks udus olid mõlemad pilvehallid. Tuul tõmbas nagu Islandil, aga oli Assooridele omaselt soe. 

Kõige kõrgemas punktis möödume 5* hotellist, millest on kujunenud kohalik tondiloss. Ehitati eurorahadega 15 aastat tagasi, 300 kohta. Töötas ja vindus 2 aastat, ei tasunud ära, külastajaid polnud. Mida kuradit peaks turist hüljatud ümbrusega kaatriserval kõrguvas hotellis tegema, kui ka ainumas loodusvaade on pidevas udus?

Saime veel teada terve rea ninatarkusi, mida on rõõm siin korrata:

• Assoorid avastati portugali meresõitjate poolt u 1400, kuna Aafrikast tagasiteel eksiti ära. Hiljem leiti, et need saared on mingitel kaartidel juba ka varasemalt peale kantud. Seega avastajat pole teada.
• Pärismaalasi seal ei elanud. Taimestik suht liigivaene, loomariigist vaid sisalikud ja linnud.
• Praegused taimed on valdavalt idamaadest sisse toodud, kuna kliima on sarnane. Kohapeal on vaid 56 endeemilist taime. Aasiale sarnane kliima, sealt siis hortensiad, suure kollaste õitega ingverliilia (seda ingverit ei sööda).
• Esmane töö oli Inglismaale apelsinide kasvatamine ja transportimine. Apelsinikastide tootmine hävitas saarte metsad. Siis toodi sisse jaapani seedrid, mis kasvavad nii hästi, et puidutööstus õitseb saarel taas.
• Suurulukeid pole (v.a. kahemõõtmelised jänesed :-). Kõige suurem ja ohtlikum imetaja on assoori mees. Giid oli just ühest lahti saanud.
• Saartel on üks ülikool Ponta Delgadas, õpitakse humanitaari ja kultuuri, meie giid on ka seal õppinud. Faialil on filiaal mereasjanduse jaoks.
• Santa Maria on kõige vanem saar (8 mlj aastat, teised 4 mlj), millest ½ on vulkaaniline, aga ½ on kerkinud merepõhi, sellepärast on seal ka liiv valgem. Meie Sandra Bullock on sealt pärit ja soovitab väga seda ka kunagi vaatama tulla. Kalle küsibki tema e-maili. 
• Sao Miguel kohal oli kunagi vulkaanilise tegevuse algusaegadel tegelikult kaks saart-vulkaani, mis lõpuks nende vahelise väina täis puristasid, sellepärast on ka saare keskosa otsetest tunduvalt madalam.

Väga informatiivne, vahelduslik ja huvitav päev! Hinda väärt!

12.08.15. Ponta Delgadast Tallinna

Kolme erineva lennukiga läbi Lissaboni ja Amsterdami L. Meri lennujaama. Kusagil ääretus Euroopas kaovad ära Tiiu ja Kalle kohvrid. Olevi-Viivika ja Marika omad sõidavad lusti Tallinnas pagasilindil.

Vahepeal on Eestis floksid õitsema hakanud ja nende hunnitu lõhn võtab meid Ööbiku tänaval taksost väljudes vastu.

Proloog

Pärast seda, kui on juba päevi kindlustusfirma ja lennujaama pagasiteenistusega kirju ning kõnesid vahetatud, jõuavad 8 päeva kauem teel olnud kohvrid kenasti koju. Sisu on omandanud püsivalt neljakandilise kuju, aga kõik alles ja ookeaniniisked käterätid ning matkariided isegi ei hallita. Sedavõrd tervislik kliima oli.
 

Kirjatsurad:

Tiiu & Kalle