Jõulud Fuerteventural 2015

Jõulud Fuerteventural 2015

I päev

Hommikune varajane ärkamine ja prooviks võetud Saksa takso lennujaama. Saksa takso kiisu helistab ette ja teatab, et tuleb mingi musta värvi eritunnusteta rendimasin. Nii oligi. Juht oli öises tühjas liikluses pisut ülbevõitu, aga kohale saime. Jootraha osutus vist ebapiisavaks, sest lennujaamas juht enam jalgu alla ei võtnud.

Tallinna armas lennujaam. Kadri Voorand laulab: "Plõnn-plinn. This is a security announcement. Never leave your wife unattended. Unattended wives will be removed by airport authorities. Plinn-plõnn."

Helsinkis tuli 4 tundi surnuks lüüa. Siis veel pool tundi, sest pealeminek hilines. Lisaks teatas kapten, et lendame vastutuult ja reis kestab kauem. Kohale jõudsimegi hämaras, mis siinses laiuskraadis asendub imesiva pimedusega. Hotell Alameda de Jandía osutus lennujaamast 91 km kaugusel olevaks ja andis teeloldud ajale veel mõnusalt tagumikutunde juurde.

Kuna sattusime oma hotelli vastuvõtulaua taha grupist esimestena, siis anti meile hotelli perimeetrias olev äärmine tuba, mille juurde jõudmine nõudis kahe lifi kasutamist ja nagu hiljem mõõtsime, oma 250 sammu pikki koridore.

Tuul kratsis põõsaga kummituslikult toa välisseina.

Hotellist väljas oli nii loogiline veelkord kusagile maha istuda ja midagi maiset süüa. Otsustasime La Sirena kohviku ja pastatoitude kasuks. Algul toodi lauale saia, mida ka aplalt nosisime, aga kui saabus makaron, siis napsati pooleliolev saiatükk eest nii kiiresti, et ei jäänud kahtlust, et ega otsapidi suus hoidmine poleks seda päästnud. Oober, kes meenutas üht tegelast maffioosode filmist, klassifitseeris meid soomlasteks ja lõi õlle 'kippis'-ga lauale.

Tegime õhtuse jalutuskäigu laavaliivast kõrgemale tõstetud ja piiritletud laudteed mööda hiiglasliku majaka juurde. Kuulsime lähedal mere kohinat, aga ei saanud aimu on see vastu rannakaljusid või hämaruses aimatavaid hallist betoonist kunsttõkkeid.

II päev

Morro Jable avastamise päev.

Esmast avastasime, et hotelli aknast paistab ilus silmapiirini ulatuv liivarand. Ööpimeduses nähtud hallid tõkked olid toigastele tõmmatud poolläbipaistvast tekstiilist tuiskliivavari.

Hommikusöök oli hotelli hinna sees ja sinna jõudmiseks tuli teha nimetatud 250 sammu ja võtta kaks lifti. Avastasime tasapisi võimalused liftidest loobumiseks, variante oli mitmeid ja loomulikult oli kõikidel juhtudel ainulahendiks treppide kasutamine.

Iga pood ja lett rannatänaval pakub aaloetooteid. Kõik nagu ühe vitsaga löödud ja silmnähtavalt odavalt rahaks tehtud haip.

Aurinko giidi väitel on meie hotelli lähedal kaks korda nädalas turg, kus saab võltse Michael Korsi nahktooteid ja muud sarnast nänni. Soovitus oli kaubelda. Ning sattumegi turule ning nagu kiuste jääb Tiiule üks kott näppu. Kaupleme vapralt, laiutame käsi ja must müüja püüab muudkui mind patsutada, arvates, et küllap rahakoti rauad on seal. Aga tühja nad on. Lõpuks saab 30€-ga rahu maa peale ning Tiiu saab MK-ga Tallinna peale laiama minna.

Eksploreerisime pikka randa lainepiiril, leidsime Aloe Factory ametliku shop-i ja sellest pisut intelligentsemaid tooteid kampri ja teiste raviomadustega komponentidega. Müüja oli sakslanna ja meie rõõmuks oli kamper eesti keelde saksa keelest tulnud või oli see vastupidi. Täielik teineteisemõistmine! Aga kõige teravam seljavalu vastane segu on müüja väitel hoopis piparmündilõhnaline. Proovides tõesti tuntava külma-kuuma aistinguga ja Tiiu saab segu kotti.

Lisaks tegime kergemat sorti tõusu Morro Jable lähisküngastele. Nendeni jõudmiseks tuli mööduda mingitest tööstusobjektidest, mida valvasid eriti tigedad koerad. Õnneks korraliku tara taga.  Kui neist mööda saime, üllatati meid korraliku haisuga - olime jõudnud asula reopuhastusjaama territooriumile. Tõepoolest - ei sobi ju reovett solgutada rannas, mis toob sisse turisti raha. Tuleb see pisut kõrgemal pumbata, kuhu tavaturist ei satu. Solgutada seal ja niristada märkamatult kusagile laavakivide vahele või kaugemal ookeani.

Edasi läks aga olukord paremaks, millest andis märku tee lõppemine. Olime sellele kergele tõusule läinud ilma matkakeppideta ja sandaalides, nüüd tuli selle varustusega järsk nõlv ära teha. Kõrgemal aga läks vaade oodatult avaramaks ning harjad on siinsetel küngastel lauged. 

Kõrgemates punktides olid teadagi ainult kõrgepinge- ja antennimastid, aga ümbritsevast juba pildi sai. Lisaks osutus allatulek lihtsamaks kuna mastide juurde tuli hooldustee ja seda kaudu jõudis peaaegu samasse välja kuskohast startisime.

Hotellis võtsin 3 päeva WiFi paketi (10€). Töötas kah, aga väga vilets rakendus, mis nõudis iPad-l iga vähegi pikema pausi järel uut sisselogimist võimaldamata kasutajanime ja parooli säilitada. Eks muidugi meie äärmine asukoht hotelli perimeetrias andis ka tunda, talutavalt hea levikoht oli rõdul. WiFi võrke oli palju, aga kõik lukus. Siiski, paljudes söögikohtades (Free WiFi sildiga) anti küsimise peale parool ning see aitas andmeside nälga kustutada. Peab kiitma ka EU ülest mobillandmeside poliitikat, mis hinnad alla lõi - Tiiu lülitas oma moblal andmeside sisse, kasutas üsna usinalt ja sai jaanuaris täitsa normaalse alla 8€ arve.

III päev

Fuerteventura kõrgeim punkt - 807m kõrgune Pico de la Zarza. 

Rada sinna algas hotellist "kiviga visata" umbes 3 km kaugusel, ei hakanud end kohaliku ühistranspordiga vaevamagi.

Enne matka tuletasime meelde mägedes kasutatavaid viipeid. Kui üks käsi püsti, siis häbi ei ole, kui kaks kätt, siis on häbi väga suur.

Rada oli olemas nii Google Earth-s kui ka Garmini GPS-i kaardil.

Aitasime Zarza rajale ka sakslastest paari väikese rendiautoga, kes ei leidnud kuidagi õiget teeotsa üles. Meie GPS-l oli seevastu kõik olemas ja samm kindel. Kui tipus taas kohtusime, siis oli selge, et abi jõudis pärale.

Matkaparadoks X - ükskõik kus punktist tagasi pöörata, on ikka pool teed minna. Seepärast, ehkki ihu saatis vahepeal kahtlevaid noote missiooni otstarbe osas, otsustasime jätkata teed seatud kaugeimasse sihtpunkti, sest vahet ju polnud.

Tipuraja pikkus oli u 8 km, tõus pigem aeglane ja ainult pisut vahelduv. Tee lubas neljarattaveolisi ning oli korralikult käidavaks sõidetud.

Algne ülikuiv Marsi maastik muutus kõrgemal pisut niiskemaks, millest andsid tunnistust lopsakad rohelised puhmad ja isegi puuhakatised. Ning suureks üllatuseks kubises üks puhmas erkrohelistest suruliblika röövikutest. Ja mitte kusagil mujal. Seda rohelust vaadates pakkusin, et 200 aasta pärast on siin loorberidžungel nagu Madeiral.

Alles viimased 250m tõusu oli tõsine mägimatkarada. Tipp oli aga ümbritsetud kõrge traataiaga, millesse pääses läbi korraliku suletava raudvärava. Oli ka selge juhis, et värav tuleb enda järel sulgeda. Lisaks oli aedikus kaks suuremat reklaamitahvli sarnast ekraani, mis lähemal vaatlemisel osutusid niiskusekogumissüsteemideks - ekraani alla tilkuv vesi jooksis torudesse, sealt paaki, aga kuhu edasi? Mingi kitsede eest kaitstud tudengiprojekt?

Zarza teine pool osutus peaaegu vertikaalselt äralõigatuks (ehk siis läbimatuks). Kaljude ahelik lõppes järsult ja asendus liivase pinnasega, mille omakorda  lõpetas kahes suunas silmapiiri taha kaduv rand. All hakkasid silma ainul paar väga hõredat asulat, millest sai aimu ainult max zoom-i kasutades. Kaardi järgi võis oletada Cofete asulat.

GPS valetas pugejalikult Pico de la Zarza pisut kõrgemaks kui ametlikult lubatud - 823m.

All nägime haigrut, kes napsas mahakukkunud üliküpseid palmivilju - kangesti datlite moodi. 

Ei teagi, mis päeva point oli - kas värvikirevad suruliblikaröövikud või mastaapi omav vaade Zarza mäe tipust.

Koju jõudnuna sai jõulupostkaartide kirjutamine ette võetud ning pistetud need hotelli kontrolli all olevasse postkasti. Oli veel meeles negatiivne kogemus Hispaania postiga Lanzarote saarel, kus punane "International" postkast me kaardid küll paljulubava kolksuga vastu võttis, aga edasine teenus ootab tänaseni täitmist. Unistada ju võib.

Tiiu võttis õhtul hilja veel kord  jalad alla, et hiigelpikas hotelli poolavatud koridoris 42000 sammust puuduolevad 200 ära teha. Selle peale andis tal üks varbaküüs otsad.

Jah, rihmaks matkamine on sama mis palverännak. On vaevasid ja piinlemist, aga vaim võidutseb.

IV päev

Autopäev. Auto on Herz-ist võetud Hundai i20 (sest kohalik Cicar oli autodest tühi). Lumivalge, pestud seest ja väljast ning nähtamatud kriimud kõik lepingus kirjas. 

Tõstame autosse ka matkasaapad, just for case, aga loodame sel päeval küüntele puhkust anda. Esimene sihtpunkt - saare lõunatipp.

Asfalt lõppes umbes km pärast linna ja asendus tolmava kivisse raiutud teega, täis vibroastmeid ning auke. Tolm sadenes läikimalöödud armatuurlauale.

Tipumajakat oli eurorahadega tublisti luftitatud ja selle tunnuseks oli ka km jagu asfalti enne neeme tippu. Nagu paneks see unustama 15 km Rooma Impeeriumi aegu väärivat kaljuteed. Tuletorni maja oli kinni, aga lainete vaatemäng ümber neeme tipu oli küll nauditav. Mingi veealuste mäestike mõjul tegid lained järele Sõrmuste isanda haldja Arvyni poolt väljakutsutud mäsleva jõevee vahuhobuseid.

Kuna Fuerteventura lõunapoolsel osal on kaks haru, külastasime ka teist ning püüdsime kiviklibusse sõidetud radasid mööda üht kõrgemat punkti tabada. Pärast üsna lühikest otsa laavapuistes pidasime arukamaks Hundaid pigem Impeeriumiaegsete teede jaoks säästa. Leidsime küll rannakaljus huvitava astmelise käigu veepiirile, mille otstarve jäi ähmaseks. Ujumis- ega randumisvõimalust ei paistnud. Kalamehe jaoks paistis käik olevat üliluksuslik kui just tegu polnud siiski looduse juhusliku loominguga.

Sättisime siis suuna Cofete asula ja ranna poole, mida olime eelmisel päeval Zarza tipust näinud. Selleks tuli ületada kuru omade kaljuste serpentiinidega. Ei midagi ohtlikku - tee oli piisavalt lai ning ohtralt sopistusi vastutulija möödalaskmiseks. Aga samamoodi kivisse raiutud korralikult põrutav laavakivipurune teepõhi.

Cofete-s oligi baar ning ehkki cappucinot ei leidunud, tehti täitsa korralikku piimavahuga oakohvi. Baari õueala oli rahvast üsna pungil. Oli näljaseid matkajaid, kes ilmselgelt olid Cofete-sse jõudnud üle kuru omil jalul ja ka meiesarnaseid autoga mugavusmatkajaid. 

Rand oli autodest pungil - küllap seal kõik need Cicari rendiautod olidki. Aga rand ise - murdlaine nagu vahusein. Viis km vasakule ja veel rohkem paremale. Muidugi üritasime proovida ja lainele vastupanu osutada, aga kus sa sellega. Vahumass tuli ja kandis või pööras nagu tahtis. Ei mingit ujumist, aga lõbu laialt. Vesi tundus soojem kui koduhotelli rannas, aga ju tuli see pigem erutusest.

Pärast kaldal leidis kes pükstest ja kes trikoost väikese düüni jagu liiva.

 
Kojuteel põikasime veel üht "kivi" (Roque del Moro) vaatama. See oli peateelt kõrvale ookeani suunas. Teelõik oli eriti kitsas, kivine ning suundus-langes lõhesse ning jätsime hullemat kartes auto ühte soppi ootama. Nagu selgus, ega väga hulluks läinudki, oli lihtsalt vilets rada aga mitte üle km. Siis oli meri vastas. "Kivi" oli aga paar km eemal rannakaljust lahkulöönud mürakas, mille lähedale jalutamine oligi ehk kõige vahvam. Lauge liivarand, mida uhtus ookean. Lõpus solberdasime kivide vahel mööda liivast põhja kuid aina mastaapsemaks muutuvast Morost jäime ikka soliidsesse kaugusesse. Paras pildistamiseks kuid püüdmatu - selle eest seisis hea läbistamatu kivirägu ja ookeanilainete koostöö.

Hundai vedas kenasti koduni, aga saime ka aru, miks autorent 50€ päev on - vähemalt sellel päeval kulus masinat enamagi eest.

Õhtuks oli hotell korraldanud hiinapärase söömingu, milleks olime hankinud 10€ voutšerid juba eelmisel päeval. Hiina kööki meenutas ehk ainult kevadrull ja hiina kapsaga kanaliharibad. Süldimuusikat andis Abba ja enam sobivat oligi raske leida - oli ju tegu rootsi lauaga!

V päev

Vulkaani külastuse päev - Caldera de Gairía.

Selleks tuli tubli 50 km saare keskpaiga poole sõita, aga kaardid (rada leitud Google Eart-st) klappisid ning auto sai igati rahulikku kohta jätta.

Rada oli nõrgavõitu, aga kraater sarnanes sedavõrd Lanzarote peal külastatud Corona vulkaaniga, et eesseisva teekonna äraarvamisega raskusi polnud. Üleolek sai ka kohe karistatud - koospildi tegemiseks sättisin kõhuli röötsakli üle kaljunuki kaamerat kui jala all kivi murdus ja siis jäin selle peale rippuma. Altläinud kandvale jalale murdekoht aga ei halastanud - sain korraliku luuni võtva obaduse, muhk kerkis nagu kartul ja veri voolas säärt mööda alla. Ei midagi hullu, igaks juhuks kaasa võetud side ja plaaster läksid kohe käiku ning rõhksidemega sai kõik pidama.

Nagu öeldud, nägi kraater välja nagu Corona Lanzaroti saarel, tubli teine koht. Vaated ümbruskonnale head, lihtsalt pisut madalam ning kraatri läbimõõt väiksem. Ka põhi polnud nii sügaval (Corona kraatri põhja läks väga järsk liivane rada, mis jäigi meil proovimata).

Kraatri põhjas oli justkui viinamarjakarvatust püütud aretada - kivivallid ja müürihakatised. Aga peale arglike maaoravate ja kitse luukere polnud seal midagi.

Kui ring peal ja all tagasi, siis tundus, et mitteautojuht vääriks õlut ja kuna auto seisis õue ees, mille väravas ilutses baarimõnusid lubav silt, siis läksime lähemalt vaatama. Leidsime küll koha, aga mitte teenust. Ainult jahimehed, kes samas püsse proovisid ja kelle käest väga pikalt polnud mõtet õlut nuiata.

Kuna kraatril turnides torkasid mäe ümber silma veel veidrad voored ja koopad, siis tegime väikese uuringu ka nende osas. Sügavamasse koopaauku oli visatud kitsekorjuseid ja ilmselt juba pikemat aega, sest samas oli ka puhtaid valgekspleekinud skelette ja sarvedega pealuid. Loomulikult see kõik lehkas. Meenus, et kraatri nõlval märkasime paari padrunit ja ka hulkuvaid kitsi. Võimalik, et saare regulatsioonid näevad ette kitsede arvukuse piiramist (efektiivsed rohelise hävitajad) ja söögikõlblikuks seda saaki ei peeta.

Voored ja koopad osutusid erosiooni tekitatuteks. Pudedamat sorti materjal, mis arvatavasti varises tasapisi sügavamal olevatesse õõnsustesse.

Järgmine peatuspunkt oli asula nimega Pajara - nimi kõlab väga hispaaniapäraselt, aga oli üks üsna elutu koht keset kuiva saart. 

Kirik, mis oli seest kottpime ja justkui remondis, aga samas kõrval olid mõned igati kenad hooned. Inimjõuga ringiaetav puust hammasratastega vesiratas kaevust niisutusvee poolteise meetri kõrgusele kergitamiseks, kust see niisutuskanalisse voolas. Paraku amortiseerunud ja ringiajamise vars kinni seotud, et kellelgi hullu mõtet ei tuleks. Tiiul korraks tuli, läkski ohutustamist vaja.

Olid mõned tänavaäärsed baarid kus paari laua jagu inimesi lahjasid jooke libistas. Tiiu sai Fantat ja mina õlut. Astusime sisse pisikesse suveniirpoodi - ses mahajäetud linnas oli imelik, et selline asi seal üldse olemas oli ja töötas. Aga Tiiu leidis poest kenad rohekad klaaskõrvaehted ja summa suurendamiseks võtsime juurde purgi Mojo Verdet, mis pidi lahkelt 2017 aastani kestma. Pärast meie lahkumist pandi seegi pood kärmelt kinni.

Ees seisis veel peatus kõrgemal vaatepunktis, mis üritas turistile astronoomiat õpetada. Selgus, et Maa käib ümber päikese ja elliptiliselt, mida olid juba ürgaegsed maailmavaatlejad tähele pannud. Ja leidnud, et posti päeva pikema varju tipphetk käib aasta lõikes mööda kummalist lõpmatuse märgi sarnast trajektoori pidi, mida kutsutakse analemmaks. Aga vaated künklikule marsimaastikule olid head, tekitades uudishimu, et kuidas küll voolav magma selliseid hiidkuhjatisi tekitas - vulkaani moodi mägesid ju silmapiiril polnud. 

Ning siis lõpuks ookeaniäärne asula La Pared. Selle vaatamiväärsus oli ookeani ulatuv pealt lame kalju, mille otsast sai hiidlainet murdumise ilu vaadata. Tõeline teraapia, vett pritsis 20m kõrgusele ja vikerkaar käis asja juurde. 

Kalju kuivemas osas piidles maaoravate perekond turiste, eriti vilkad loomad ja kui maha istuda, tegi kogu seltskond ükshaaval tiiru su külje alla, et ehk kukub mõni pähkel või midagi muud kõlblikku.

Morro Jables külastasime apteeki ja küsisime kõige suuremat plaastrit ja puhastusainet. Anti päris professionaalsed tooted operatsioonijärgseks haavatöötluseks. Hind oli ka tubli.

Esmalt töötlesin haava ookeaniveega, siis dušiga ja kui peale desinfitseerimist läbipaistev plaaster ihuga nakkus, sai päris kena.

Ning tuttavas La Sirena baaris anti Tiiule parti ja Kallele mõõkkala. Jõulud tulgu.

VI päev

Selgus, et olime jõudnud lollidemaale. Hotellitoa all kasvas rahapõõsas. Detsembrisaak olid küll ahtake, ainult üks kuiv ja luitunud 5€-ne.

See oli kolmas ja viimane autorendipäev ning vastavalt õhtusele plaanile oli kavas pealinna Santa Rosario ning tagasiteel kahe võimaliku matka-mägiraja ülevaatus.

Saar on ikka suur ja Porto Rosario ligi 100km kaugusel. Ehkki tee oli hea, kohati ilus kiirtee, siis ega rohkem ei tahtnud nüri sõidu peale aega kulutada.

Jõlupüha tähendas muidugi, et kogu äritegevus oli seiskunud. Sadamas nägime üht ja linna keskosas hiljem teist avatud baari. Show käis kirikus. Jõudsime sinna arvatavasti issameie lugemise ajaks kuna rahvas pobises usinalt kaasa. Seejärel asus kogu seltskond järjekorda, et esivaimuliku juurest, kes üht puust beebit süles hoidis, läbi astuda. Paar tütarlast esipingil saatsid seda kitarrimuusikaga ja lauljal oli tõesti kenasti kõlav hääl. Refrääni püüdsid kõik kaasa laulda. Pidulik ja meeleolukas, aga preestri kätel olev puust beebikuju nägi välja nagu suvaline puuslik. Ega siis kõik peagi täiuslik olema.

Saanud vajaliku emotsionaalse stardilaengu ja teinud veel mõned pildid laste mänguväljakul asusime teele esimese väljavalitud matkaraja poole La Ampuyentas.

Matkarada oli jälle pärit Google Maakeralt - Montaña del Campo - Ampuyenta. Tekkis väike esmatõrge kuna raja algusse viiv tee oli remondi tõttu blokeeritud. Nagu hiljem tuvastasime, oli valatud betoonist teealuseid, millest aegajalt ilmuv vesi pidi üle voolama - võimalik, et truup polegi allavoolava rusu tõttu parim lahend. Aga mäeahelik ise paistis aus ning jätsime siis auto kaugemale peatee kõrvale ootama.

Edasi saime liikuda individuaalmajade vahel sirget kruusateed mööda, mille kasutusmäär langes järk-järgult nulli kuni lõhedest läbistatud jäärakuni. Polnud ühtki märki, et kusagil samas oleks kunagi teisi matkajaid olnud. Samas avanes tervikvaade U-kujulisele ahelikuni (ehk ka mingi eriti vana ja suure kraatri jäänus), mille harjale pidanuks kuidagi jõudma. Selleks tuli aga laskuda tasandikule ja alustada võimalikult laugest tõusukohast. Kivipuistelisel tasandikul leidus ohtralt kuivanud ojakeste sänge ning kogu seda Marsimaastikku vaadates nentisime, et kunagi eoonide taga on sellel planeedil vesi voolanud. Aga üht-teist oli ometi õnnestunud veehoidlatesse koguda.

Niisiis harjale ja endiselt mitte ühtegi inimjälge. Leidus kitsepabulaid ja need loomad paistsid olevad ainsad aheliku tegijad (nägimegi neid hiljem). Tõus ning kogu harjaretk olid suht ohutud kui ikka matkasaabas on korralik ja kepid käes. Aga tuult võimendas U-ahelik võimsalt, pigem võis karta ärapuhumist. Vaated nelja ilmakaarde vägevad, ainult et oli tekkinud hägu, mis kaugemad künkad taevavõlviga ühte sulandas. 

Harjal oli ka märke maaoravate tegevusest ning siis leidus üks täitsa korralik kivimüüriring, mis kunagi kellegi jaoks (ringi sees madala toika küljes oli ajahambast kustunud portreepilt) varjupaika oli pakkunud. Valvur? Karjane? Tema legend oli vist turistide jaoks nõrgavõitu.

 
Lootsime leida U-aheliku lõpust normaalsemat rada allatulekuks, aga ka selles osas jäime esmaavastajateks, tuli lihtsalt mööda nõlva alla traversseerida. Kivine pinnas pidas aga hästi. Ja tehtud - kokku pisut üle 3 tunni. Väärt ringkäik, mis on teenimatult vähe tähelepanu saanud.

Aga see tähendas, et lühikese päeva tõttu teist samaväärset enam valguseaega ei mahtunud. Otsustasime siiski Carting küla lähistel 691m-se mäe matkaraja alguse üle vaadata, sest Garmini GPS-s oli see rada ilusti olemas.

Selgus, et selle mäe legendiga oli kõik korras. Kunagi olla keegi seal veekraavi kaevates pühakut end ilmutamas näinud ja seejärel sai mäest palverännakute koht, mida iga aasta pidulikuma protsessiooniga tähistatakse. Tipu suunas läks lai puhastatud rada, ühe suuna aeg tund ja 5 minutit. Paraku just nii palju vaget aega oligi jäänud ning seepärast piirdusime vaid 100m pikkuse sissejuhatusega.

Hämardudes koju duši alla. 

Õhtul läksime linna kaugemas servas mereäärsesse restorani, millest eelmine kord hea mulje jäi. Paraku seekord oli palju muutunud - sama praad erines eelmisest nagu päev ja öö. Ainult kala oli äratuntav. Mojot lauale ei toodud, taldrikus polnud ühtki rohelist lehekest - garneerinuks olid ainult siinse maastiku värvi koorega kartulid. Kas jäi mingi võlusõna ütlemata? Arve toodi küll traditsioonilise napsu ja kommitaldrikuga, aga niipea kui väikese tipiga arve makstud sai (kaardimakse), viidi lupsti ka kommikausike minema. Ainult hetk vaatamisrõõmu. Hiljem selgus, et samas on veel hulgim ja kenamaid söögikohti, ei maksa harjumuste ohvriks langeda.

VII päev

Jumal puhkas ka nädalas korra ja jõulu teiseks pühaks mägimatka ei kavandanud. Hing küll kripeldas Cofete ülekuru külastuse järele, aga samas koht oma võludega oli juba nähtud ja teised mägederetked olid olnud metsikumad. Ookean oli tuulisem kui tavaliselt ning rannas lehvisid punased lipud.

See ei takistanud sugugi rannas jalutamist ning seda ka tegime - 4,5km kuni loss-hotellini, mis paistis olevat ehitatud eurorahade eest. St selline mõttetu rahamatmine kohta, mida tegelikult ei võeta omaks. Aga projekt paistis hea olevat ja viga võis olla lihtsalt hääbuvas hooajas.

Päeva vaatamsväärsuseks olid ranna lähedal maaoravate pesakonnad - mikrokolooniad. Vilkad loomakesed, tühja nad hoolivad su külje all poseerimisest. Kaugemal kivi peal küll. Kõik turisti pähklite peale maiad ning instinktiivselt ületoitmise eest kaitstud - kui kõht täis, kaabitakse maasse auk, pähkel sisse, liiv peale ning uue järgi.

Rannas vedelesid kummalised hiigelsuured ja paksud soomused, mõned käelabastki pikemad. Vaalalise omad?

Õhtu poole tuul pisut vaibus, punane lipp asendati kollasega kuni päästjate tööpäeva lõpuni kell 5. Siis saabus ka meie ujumise aeg. Aga ujumisest oli asi kaugel, lained raksatasid endiselt ja kui korraks ka tundus, et sai murdlainest välja ning paar tõmmetki teha, tuli järgmine seeria ning avastasid end allpool põlvi veest. 

Laine oli rannast kõvasti liiva ära viinud - vee äärde tuli laskuda meetrisest teravast astangust. Ning pükstega tuli jälle kaasa väikese düüni jagu liiva.

VIII päev

Viimane poolpäev. Hotell tuleb 12:00 üle anda ja buss tuleb järgi 13:15.

Otsustasime teha veel jalutuskäigu (tippvorm nõuab!) ranna parempoolsesse otsa, mis on pisut lühem - nii kolmekilomeetrine. Rannavalvurite tööpäev pole veel alanud, paistab nii, et kell 10. Aga meri on endiselt rahutu, öösel on arvatavasti kerkinud ja osa astangust sujuvamaks limpsinud ning hommikuks jälle taandunud. 

Leiame eriti uhke ja terve soomuse ja hetkel lepime hüpoteesiga, et tegemist on hoopis hiiglasliku merekilpkonna küünega loiva otsas. Jummal, sellest saab teha mitu nähtamatuks tegevat kübarat! Muidugi võtame kaasa.
 

[Lahendus kodus käes tänu matkasõber Johannesele - tegemist on seepia siseluuga, pärand kunagisest molluskite ajastust, moondunud karp, mis on arenenud ujuvust tagavaks poorseks elundiks. Sellest saab heal juhul teha pulbrit hammaste poleerimiseks :-) ]
 
Lõpuks ometi meenus ka ookeanitemperatuuri mõõtmine. Professionaalne Metermani termomeeter annab välja 20,5 kraadi. Täitsa kenasti detsembrikuine.

Jõuame ranna parempoolsesse serva täpselt kell 10 kui betoon-kellatorn sellest ka märku annab. Kellatorn oligi veel külastamata. Selle all paistab tegutsevat mingi modernne kogudus, aga muidu uksed kinni.

Tagasiteel teeme reisi viimase supluse muidugi ära. Vahepeal on kerkinud kollane lipp ja tõsi ka seekord - ei mingit ujumist kui paari sümboolset tõmmet selleks mitte lugeda. Põhiliselt ikka floppi ja haugi. 

Hotelli juures astume läbi trikoopoest ja Tiiu ostab endale lõpuks ometi korralikud ujumisriided selga. Proovin ka mõningaid lühikesi pükse, aga lõpuks on ikka nii, et minu ainukeseks ostuks Fuerteventural jääb kitsepildiga T-särk.

Kui kohver ja seljakotid saavad lõpuks punni pressitud, ongi kell täpselt 12:00. Fuajees on soomlased end juba saksa täpsusega keskpäevatunniks välja reganud, meile antakse 7 minutit hilinemist kenasti andeks. Ikkagi hotelli kaugeim punkt! Lõpetuseks limpsime ühed vihmavarjukaunistustega sangriad.

Lennujaamas tuvastatakse pagasi ülekaal ning pean ikka suvekingad matkasaabaste vastu vahetama. See aitab. Kohver saab küll kleepsu "Heavy 23kg", aga lindile ta läheb ja lõpuks koju ka jõuab.