Lanzarote 2014

Lanzarote - 13-20. detsember 2014

Lanzarote ei tundunud algul subjektiivselt hinnates nii atraktiivne Kanaari saar olevat kui Tenerife või Grand Canaria või isegi La Gomera, kuna ta on suhteliselt väike ja mitte eriti kõrgete mägedega. Kaarti uurides ning materjale lugedes huvi aina kasvas ja tegelikult sündis sellest üks intensiivsemaid puhkusenädalaid. Mis sest, et oli detsember ja talviselt vaiksem sessioon  ka nii kaugel lõunas.
Lendasime sinna üle Helsinki Aurinkomatkad kaasabil, mis oli ajaliselt päris õnnestunud teekond - ooteajad Helsinkis olid väikesed, minek varajane (laupäeval Tallinnast 6:20), mis tähendas seda, et Lanzarotel sai juba esimesel päeval arvestatavalt ringi vaadata. Tagasitulek võttis paratamatult küll terve päeva (kellaaegade erinevus neelas sellest 2h), aga hommik oli rahulikult pikk, start u 12:50. Tallinna jõudis küll juba järgmise kuupäeva (pühapäev) sees.

Päev I - saabumine

See oligi mõeldud sissejuhatusena. Kohapeal ootas soome giid Sini ja ka buss oli sinine. Meie asukoht oli suht kohe lennujaama kõrval Puerto del Carmen linnakeses, nii et sõit sinna käis imekähku. Hotell CostaMar *** oli apartment-tüüpi, astmeliselt kolme korrusega (ega kõrgemaid maju polegi, välja arvatud üks erand, aga sellest hiljem). Olime kolmandal korrusel, rõdult vaade tohutule liivarannale ja ookeanile - väga mõistlik sissejuhatus puhkusesse, sest eks oleme oma hotelliaknast ka kanalisatsioonitorudest täidetud sisehoovi põrnitsenud (see juhtus Maltal). Suur kööktuba ja pisut ahtavõitu magamistuba, aga kõik vajalik oli olemas.

Esimene jalutuskäik oligi ookeani jalgu kastma. On Kanaari saari, kus valge liivarand on luksus, aga siin sai kilomeetreid laineservas jalutada. Inimesi vähe - poolpilves ilm ja õhk-vesi vast 19-20 kraadi. Siiski, rannavalve oli väljas ja lehvis roheline lipp. Sättisime end kell 17 toimuma pidanud Sini infotundi, aga mingi meiepoolse soomekeelse mikroarusaamatuse tõttu seda oodatud kohas ei toimunud. 'Ei pulma' - teadsime, mida tahtsime ja helistasime nende kontorisse ja möllisime endid pühapäevasele ekskursioonile Teguisesse, vanasse pealinna, kus pidi toimuma laat + erakorraline gastronoomiafestival. Tundus, et enne iseseisvat matka kulub saarest üks juhitud ülevaade ära.
Hotelli fuajees oli tasuta WiFi, tubades tasuline. Selgus, et tasuta tuleb neid üksikuid bitte ikka vägisi tirida ja maksime 19€ nädalase toa-WiFi eest. Seegi polnud mingi imekvaliteediga, aga kõik lehed, kirjad ja uudised said loetud.

Päev II - Teguise laat

Hotelli hommikukohv maitses nagu soe muda, ükskõik, mis kombinatsioonis seda piimaga segada.
Saabusime Teguissesse laada algushetkeks ja ega seal midagi giidil teha polnudki - igaüks vaatas ringi omal käel. Laat oli laiali veetud kõikidele valge (Lanzarotel on kõik majad valged, aga sellest ka edaspidi)Teguise tänavatele. Käsitööd nagu ikka igat masti ja mõningaid kohalikke Kanaaride toiduaineid nagu kitsejuustu ja mojo-kastet. Omaette vaatamisväärsus oli toimekas gastronoomiafestival - kokkade võistlused, kõikvõimalike snäkkide väljapanekud, veinid ja kondiitriatooted. Osta aga piletilint 1€ ühik ja jaga seda jupikaupa, kus aga silm ja lõhnataju midagi meeldivat lubab. Olime aga oma aja laadal ära kulutanud ja festivaliaega jäi teenimatult vähe, kuid elementaarmulje sai. Sini bussis tunnistas (ta ju laatasid igal pühapäeval näinud), et ta gastronoomiafestivali alalt välja ei jõudnudki ja pruukis delikatesse rohkem kui pidanuks.

Teguise linnas peale ühe kiriku ja butafoorse tuuleveski palju erilist polnudki. Samas lähedal vulkaani otsas on aga piraatluse muuseum - selle külastus aga päevaplaani ei mahtunud ja etteruttavalt üteldes jäigi külastamata, kuigi Teguisest sõitsime läbi veel mitu korda.

Ja õhtul jälle jalutuskäik rannaliival.

Päev III - küüned lahti matk

Matkamiseks saigi ju saarele tuldud! Rada oli enamvähem välja valitud juba kodus Google Earth ja Wikiloc abil. GPS-is oli Kanaarisarte topograafiline kaart juba eelmistest kordadest. Oma võimeid hinnates sai tehtud arukas otsus mõned kilomeetrid (linnulennult 7) ikka bussiga läbida ja alustada Puerto Calerost (ilus jahisadama linnake).

Bussipeatus oli linna serval ringteel ja buss pani sealt edasi turistide lemmikranda Playa Blanca-sse saare lõunaotsas. Puerto Calero läbisime veel viisakat jalutades, sealt edasi läks tõsisemaks kepikõnniks. Eesmärgiks oli üldjoontes ära teha Wikiloc Femes-Barranco del higueral-circular 12 km rada, sellel tuli esmalt risti mööda suht laugeid rannakaljude ribisid jõuda. Maastik oli väga rohuvaene, ometi oli kohati näha üllatuslikult värskeid kasve ja nii mõnegi madalama oru põhi oli rohelise tooniga. Detsember pidanukski olema märksa pruunim, aga seekord oli novembritorm toonud saarele ebatavaliselt palju vihma ja küllap looduse pisut sassi ajanud. Või kas just sassi - kui on niiskust, siis on igal juhul tärkamiseks õige aeg. Õhk oli küll matkamiseks sobivalt soe, aga nõlvadel oli korralikult jahutav ja karge tuul.

Retkel torkasid silma suurtes sumpades ookeanielukate (kalmaarid?) kasvandus, ribidevahelistes orgudes olevad sümpaatsed ja pisut privaatsemana mõjuvad mikrolahed-rannad ning mäeküljele kujundatud hiiglaslik ankur. Päris üksi me ka rajal ei olnud, sarnasid kahel jalal seiklejaid inimkonna hulgas ikka mõni promill leidub. Aga mitte ka enam.
Matka kõrgeim osa kulges ümber Pico Rentondo (560m) umbes 500 m kõrgusjoonel, nägime kõrgelt ära kogu saare lõunaosa (Playa Blanko), läänekalda ja paistsid ära ka vulkaanilise rahvuspargi Timanfaya Tierra lõunapoolsed vulkaanid. Mäe serval oli ka kitsekasvandus, karjasid lonkis päris mitmes kohas. Paar kitse vedelesid lauda taganurgas maas. Polnudki elusad. Siis nägime ka kärbseid ja tuulepuhang tõi ka kohast lehka. See vaatepilt katkestas soovi sadulale pikemalt tuterdama jääda ja oli ka aega tagasiteele alla orgu asuda.Oru põhjas oli enam kui meetriste järskude kallastega mägioja säng - tolmkuiv muidugi, aga märk hootistest ägedatest sademetest.
Puerto Calerosse jõudsime tagasi juba siis kui varjud olid väääga pikad, ootasime ära sama liinibussi (vedas, et kulus vaid veerand tundi - intervall oli tunnine) ja jõudsime lõunatalvises hämaruses koju haavu lakkuma. Mõlemal mõlemad suure varba küünealused pea verevillis. Kogu matka pikkuseks andis odomeeter ligi 25km. Ilmselt 26-nda kilomeetri järel tulnuks küüned täitsa maha kanda. Matkasaapad olid küll korralikult sisse kantud, aga ju seda koormust oli pikalt ning saapa sees kisub teadupärast ikka soojaks ja niiskeks. Tundsime ülevoolavat rõõmu sellest, et olime taibanud järgmiseks päevaks ekskursiooni planeerida.
Kuna paar pilti sai tehtud õitsvate kaktuste külje all, siis nende peenemaid okkaid andis nokkida üle kere Tallinnani välja.

Päev IV - Parque Natural Timafaya Tierra

Vaat selle ekskursiooni võtsime hotellist. Nimelt oli pakkumises vulkaanilise rahvuspargi ja veinipiirkonna ühiskülastus oma 2x odavamalt kui pakkus Aurinkomatkad lahutades samad käigud kahele eri päevale. Ainuke kahju, et Sini selva soome keele asemel tuli leppida inglise-saksa-hispaania seguga ja grupp oli suur - ju ainult tänu sellelel saadigi hind alla.
Olime juba kursis, et rahvusparki juurdepääs on piiratud, tasuline ning autoga igale poole ei saa. Tegelikult on reeglid veelgi karmimad - ei mingit laavaväljadel isetuterdamist. Ametlik tasuline autotee keskusesse ja mõnekilomeetine vaatlusring laavaväljal ning kraatrite vahel, millele lubatakse ainult turismibusse. Buss tegi küll parimates vaatekohtades peatusi, aga jalga maha ei saanud - kõik pildid tuli teha läbi bussiakna. Tuleb mõista - marsimaastik kaotab kohe oma võlu kui laavakivide vahel plastkotid ja -pudelid vedeleksid või tuhaväli jälgi täis tipitud oleks. Praeguse distsipliini korral pakuti selle eest ehedat ja inimesest puutumata vaadet.

Rahvuspargi keskus pakkus siiski gruppidele tõeliselt eksootilisi hetki. Keskus paikneb veel kuuma vulkaanikünka otsas, kus juba meetri sügavuses võib kuiva materjali põlema saada. Kolm põrguteenri värvi tunkedes meest tegid seal turistidele kuuma augu ääres jooksvalt demo, ajasid hargiga kuivi põõsaid auku põlema ja valasid vertikaaltorudesse vett, kust see siis plahvatusega välja paiskus. Keskuse restoran küpetas kartuleid mõnemeetrisest august kerkiva kuuma õhu voolus. Loomulikult on samas ka suuremat sorti suveniiripood kus kõivõimalikke laavaehteid, loomulikult ka rohelise oliviiniga ja kuradisümboliga meeneid osta sai.

Siis kaameliretk. Seda polnud hinna sees ning olime ka algul seda meelt, et see enese ning loomavaevamine ei vääri küünlaid, aga kohapeal ei suutnud eksootikale vastu panna ja tegime selle mõnesajameetrise ringi ära. Kuna ma olin Tiiuga võrreldes vist vähemväärtuslikum, siis pandi mulle poolik suhkukott (või liivakott?) lisaks.  Kaamel Ališa (ajaja juskui nimetas teda nii) vaatas meid algul pika pilguga üle - ju polnud teda hulk aega nii kollase (ISC-i koorikfliis) koormaga õnnistatud. Iseloomu paistis tal ka olevat, üürgas eesoleva kaameli reisijate peale ning ei tahtnud teistega samas rodus käia. Pool tundi kaameli seljas on ikka käkitegu võrreldes nelja tunniga elevandi tatsutada. OK, nüüd on siis kaamelimatk ka tehtud.

Lõuna oli grupile ühes külarestoranis - toidud toodi ette ning ega seal eksootikat ei olnud. Meie vastas istusid hollandlased ja belglased. Saime kenasti veini jagatud :-) Kohaliku küla väljakul oli saare minikoopia. Sealhulgas ka rahvuspargi keskuse mudel, mille juures olev "geiser" aegajalt vaatajaid kastis.

Teine külastuskäik oli kohalikku veinipiirkonda. Kah omaette kogemus võrreldes traditsioonilise viinamarjakasvatusega alpinõlvadel. Kui ainuke materjal on laava ja vett ei ole, siis peab kasutama teistsugust tehnoloogiat. Iga taim istub omas laavalohus, põhjaserva kaitseb madal laavakivipoolkaar. Väidetavalt akumuleeritakse nii parimal moel õhuniiskust, kogutakse päikesesoojust ja kaitstakse põhjapoolsete tuulte eest. Ei mingeid tugesid ega nööre - kobarad küpsevad steriilsel laavapinnasel. Kohalik vein on aga karmide olude tõttu kallis (maitsev ka). Veinifarmis 8...12€ pudel, hotelli lähedal SPAR-poes leidis sama margi ehk euro jagu odavamalt. Hispaania emamaa veinid on 2-4 korda odavamad.

Järgnes veel sõit El Golfo rannikule, mille olid kujundanud ookeani valguvad laavajõed, moodustades sinna lõhesid ja koopaid, mida siis möllav vahulaine arütmiliselt täitis, laavakivi terav nagu eile tehtud. Samas on ka kuulus roheline (eriline vetikas) ookeaniäärses kaljusopis asuv järv, mis vist valitud tormihetkedel ookeanilainetest toitu saab (kui ookean oleks meetri jagu kõrgem, oleks see vaid üks terviklaht). Piirdusime kaugvaatlusega, aga autoga tulnuid nägi ka järve läheduses jalutamas (liiguudishimulikele märguandeks oli järvekaldale  mingi lint ette tõmmatud). Aga koht tervikuna on külastamist väärt, pakub eriti mitmekesist kogemust ja vaadet. Küllap saab ka ujuda.

Tagasiteel tiirutasime läbi ka Playa Blankast, kuna see bussitäis oli ka üle saare kokku korjatud ja kui ka algul korjati rahvas suure bussi peale mingite väiksemate sõidukite abil kokku, siis õhtul viidi kõik oma hotelli kohale. Rannavaadet Playa Blankast meile ei avanenud, nägime küll ookeaniveest soolaeraldus ja -kuivatusvälju. Küll aga tundsime (uhkusega) ära sama tipu, mille ümber olime päeva varem matkanud.

Päev V - saare põhjaosa ekskursioon

Siin oli Aurinkomatkade hind 'in par' hotelli versiooniga ning me olime loomulikult Sini poolt, kes oli ikka väga kena ja asjalik giid (me küll ootasime, et Sini ütleb aamulla, et nüüd on ta Puna või Rohe või veel midagi muud spektraalset, aga kahjuks seda ei juhtunud ;-).
Kavas olid järgmised punktid:

• Maaalune Jameos del Agua järv
• Aloe kasvandus
• Mirador de Guinate (sellega oli lugu segasem kuna eestikeelne reisikirjeldus ütles, et imetleme Corona vulkaani, aga ei kuulnud Sini suust kordagi seda sõna, rääkimata vulkaani silmitsemisest). Võibolla loobuti vulkaani kaugvaatlusest pilvisuse tõttu ja valiti selle asemele ookeaniäärne vaatepunkt.
• Kunstnik Césaer Manrique maja

Järvest oli tehtud hiiglaslik turismiobjekt ja paistis, et selle külastus on ka iga saare külastaja kohustus. Eri tasanditel vaatlusplatsid, valge marmorvärviga basseinid, laavakooopasse rajatud hiiglaslik kontserdisaal, geoloogiaväljapanekud jne. Järv kujutas endast kahest otsast avatud grotti laava sees, aga aus värk - selles elasidki sõrmeküünesuurused lubivalged nägemisvõimetud krabid. Nagu vaataks jalge ees avarduvat tähistaevast. Järv olla ookeaniga mingis imbühenduses, st selles on soolane ja värskenduv vesi.
Krabikoopa läheduses olla ka teisi koopaid, kus on võimalik kuni km jagu maa all jalutada ning viidati samas kandis asuvale koopale või lõhele laavas, mida hindavad kaljuronijad.

Aloe kasvandus on järgmine turisti kui jalgadel rahakoti kohustuslik külastuspunkt. Demonstreeriti kuivõrd puhas-läbipaistev želee on aaloevarre sees, millel on kõikvõimalikud desinfitseerivad ja ravitoimed. Paluti ette 4 vabatahtlikku (Tiiu siis ka), anti kätte tükk aaloelehe sisu ja üks-kaks-kolm korraga kõik alla neelata. Kõik jäid jalgadele, hoiatati, et võib kergelt kõhu lahti võtta :-) Aaloede töötluse tulemuseks on kõikvõimalikud salvid, kreemid, seebid, joogid jne., hinnad päris krõbedad.Uueks teadmiseks oli ka see, et campari punane värv ja ka küünelaki punane pärineb kaktuselutikatest.

Järgnes kiirlõuna rootsi lauaga (tip-top valik) ja klaasi toore veiniga Haria nimelises külas.
Mirador de Guinate tundus olevat asenduskoht pilvise ilma ja tibutava vihma tõttu. Paar pilti 400m-l põhjanõlval ja palmiliköörikohvi vaatluspunkti kohvikus.

Küll aga oli muljetavaldav kunstnik Manrique maja-galerii Tahiche lähedal, ka giid Sini oli tema panusest ja mõjust saarele silmnähtavalt sisse võetud. Kahjuks küll kunstnikku enam elavate kirjas polnud - autojuhilube mitteomavana ja autosid pigem põlgava mehena pidi ta siiski 73-aastasena kodukoha autoõnnetuses paarkümmend aastat tagasi hukkuma. Manrique kunstnikutöö, tema nägemus ja veendumus saare ilmest olid nii tugeva mõjuga, et neid tunnustati ja aktsepteeriti üldiselt ja seda tänaseni - saare hoonestik sai valge tooni (kontrastiks laava pruunidele) ja piirati ka majade kõrgust. Juhtus nii, et Manrique läks kaheks aastaks USA-sse ja vahepeal panid ärihaid visionääri äraolekut kasutades Arrecifesse püsti 17-korruselise hotelli. See jäi ka ainukeseks ja seisab nüüd kui lameda äriideoloogia häbi sümbol. Vähemalt paljude inimeste silmades.

Manrique tõestas oma laavaväljale ja laavagrottidesse rajatud elamuga laava, inimese, arhitektuuri ja kunsti sümbioosi võimalikkust. Kontrastsed käigud maa-aluste saalide vahel (marmorvalge saal, punane saal jne.), laiad vaated laavamaastikule, tuppa tungiv laava, mitmekesine kohalikku keskkonda esitav ja kasutav kunstnikutöö jne. Silmatorkav oli ka tema kinemaatiline tuulejõul pöörlev-tiirlev kunst, mida nägi mitmetes linnakestes ja suurematel ristmikel (ringteedel).

Päev VI - autoretk Mirador del Rio-sse ja Monter Corona vulkaani retk

Autorendi hinnad saarel erinevad oma kaks korda. Kõige odavamalt pakub sõidukeid PayLessCar (madalaim päevahind 22.06€), nende märgiga autosid on ka palju liikvel. Kõige suuremat kirvest aga Aurinkomatkad - ju seal on nii palju vahendajaid, kes kõik ka "oma" tahavad. Nende madalaim pakkumine oli 59.02€ (Nissan Micra vms.). Vahepeale jäid hotellide vahendamised. Kuna PayLess kontor oli pisut kaugel, kavatsesime autot hotellist, mis vahendab ka PayLess sõidukeid, küsida. Portjee hetkelise hõivatuse tõttu sattusime aga üle tänava Plus Car kontorisse, kust lubati kohe meile sobiv Skoda kohale veeretada. Päevahind 35€ ja poleks ka hotellist odavamalt saanud. Skoda CityGo oli muidugi pisikene 3,5m pikk linnaauto, aga oma töö tegi ära nagu vaja.

Flaierid PayLess kontori juurest näitasid oma kolmandiku võrra madalamat hinda kui hotellis jagatavad sama firma 'ask at reception' flaierid. Nt. 22.06€ versus 32.77€ odavaima mudeli klassi puhul. Vahendamine maksab.
Aga auto oli ainult abivahend, eesmärke oli 3 - külastada põhjaosa kõrgeimat vaatepunkti Mirador del Rio, Corona vulkaani (mitte ainult vaatamiseks) ja surfarite randa Famara küla juures. Ja kui aega üle jääb, siis ka midagi muud, aga ega ei jäänud.
Mirador del Rio on tasuline a 4,5€ vaatepunkt-kohvik u 470 m nõlval, kus avaneb maaliline vaade  Graciosa ja kaugematele veel väiksematele saartele. Kõrgemal platvormil on vaadet 360 kraadi jagu, kogu saare põhjaosa kui peopesal. Muidugi paistis sinna ka Corona vulkaan.

Corona külastuseks sai valitud rada, mis algas Yé külast. Selle kõrvaltänavale jätsime auto ja asusime mäe poole teel üle lapitatud viinamarja (ja kaktuse) kasvandiku. Tänapäeval ei pea järgima maamärke vaid olemasolevat Wikiloc rada. Paraku lõikas selle jõhkralt läbi tihe, pingul ja üle vöökoha kõrge okastraataed. Aga ega siis okastraat inimest pea ning mida saab õnnetu maaomanik, kellele matkajad ei meeldi, Wikiloc-i vastu. Saime üle nagu teisedki enne ja pärast meid ning edasine tõus kraatri suudmele oli juba probleemivabam (on olemas ka okastraadivaba rada kraatri suudmesse Yé küla lääneotsast, aga see oli meile juba takkajärgi tarkus). Aga vulkaan ning kraater on erilised küll. See on ikka puhast rauaräbu välja ajanud ning kui magmakolle lõpuks tühjenes ja kokku vajus, millele järgnes ka tipu sissekukkumine, siis jäi järgi teravaservaline järsk tüvikoonus. Oli võimalik laskuda ka kraatri põhja ning paar noort olid ka sinna juba end sisse seadnud. Alla saab mööda lahtist moreeni loomulikult lihtsalt, aga nende ülestulek oli ikka väga vaevaline.
Ringi (liikusime vastupäeva) ümber kraatri tegime enamasti välisserval, aga vahel ka seespool. Kokku võttis see aega u 3 tundi. Me ei kiirustanud,vaated ja fotod ning ka iga järgmise rajalõigu valimine võtsid kõik aega. Matkakepppidest oli kohati abi, aga pigem segasid - jäigad järsud servad pakkusid enam tuge käega haaramiseks. Matkasaapad on väga vajalikud ja ka sääred said igatsorti lõhedest läbironimisel kriimuks. Aga vulkaani serv oli ikka sedavõrd kõva, et iga tugipunkt mõjus usaldusväärsena. Laavakivikeste all uuretes olid peidus pisikesed tumehallid liblikatõugud. Samblikusöödikud? Millestki muust seal toituda ei olnud. Suveniirkivi tuli tõukudest tühjaks puhuda. Kõrgeim punkt oli üle 600 m (matkageps näitas 616m) ja sai vaadata ülalt juba Mirador del Rio-le. Ka saare lõunaserv tundus läbi häma ära paistvat. Muideks, meil vedas hullult ilmaga - pilvisus oli sobivalt vahelduv, aga kraatri serval valitses uskumatult täielik tuulevaikus.
Kui ring peal, siis tagasitulek üle okastraataia läks vahejuhtumiteta :-)
Teel surfarite randa Famarasse köitsid pilku ja küsisid peatust madalad peamiselt tuule ja kohaliku väikese vihma kujundatud lossikujulised liivamoodustised. Pudisev küll, aga ometi kuidagi ümbritsevast pinnasest kõvem, et erosioonile kauem vastu panna. Kaljunaela nendesse pidama ei saaks.

Lõpuks külastasime põhjanõlva all olevat surfarite randa. Lainet oli ja surfareid jagus ka kümnete kaupa, aga tõelist filmilinale kõlblikku professionaalset liglemist ei märganud, põhiaeg läks niisama solistamise peale, vahel harva tegi mõni paarikümnemeetrise sõidu.
Päike vajus juba silmapiirile ning otsustasime oma päeva enamat otsimata lõpetada. Mobiili GPS tõi meid Puerto del Carmenesse otseteed ja bensiini kulus selle ~120km ringi peale ehk 6 liitrit.

Päev VII - puhkepäev

Hei, Jumal ka ju puhkas pärast töist nädalat. Tegime vaid rannikul lennujaama maandumisradade lähedusel jalutuskäigu (kenasti väljaehitatud ja populaarne patseerimis-jagrattatee) saare pealinn Arrecife lähistele. Võtsime Playa Honda-s Casa Tere-s ühed õlled ja tapas-ed e röstitud küüslaugusaiad ja fritöösitud beebi-kalmaarid. Selgus, et Tere on koha omaniku nimi. Väga mõistlik nimevalik! Saare ainukese 17-korruseline hotellini jäi veel mitmeid kilomeetreid. Aga meil puudus igasugune sümpaatia selle külastamise vastu.
Selle asemel sai Tere lähedal vaiksemas, kuid sobivalt kiirelt sügavaks minevas lahesopis tehtud reisi teine talisuplus.

Päev VIII - kojusõit

00:20 maandus Flybe Tallinna lennujaamas. Sisenesime samast väravast, kust lahkusime üle põrandale maalitud purde kesest soomaastikku. Tallinna Lennujaam mõjub tõesti armsalt koduse kohana.

Tallinn, 30.12.2014

Epiloog

Postitasime enne äratulekut 8 kaarti mitmele poole tuttavatele-sugulastele. Selgus suure maa tõsiasi - Hispaanias on palju konkureerivaid postifirmasid ja see on postitaja mure, et margid ja teenusepakkuja klapiksid. Ostsime margid ühes rannaäärsest putkast Av. de las Playas promenaadil ja pakkusime kaarte oma hotelli vastuvõtus - ei sobinud. Viisime siis putkasse tagasi ja pistsime punasesse postkasti nagu oli varem targalt nimetatud. Kolm nädalat on möödunud ja kaarte ei kusagil...

Ainult head mälestused...