Uus-Meremaa jaanuar 2014

Uus-Meremaa reis

Masterplan 

16	Lend Tallinn - Helsinki - Hong Kong - Wellington
17	Lend Wellington-Nelson
17-18	Nelson Trafalgar Lodge
19-29	Auto rentimine hommikul 9:00
19	Autosõit ~88 km ~1h50
19	St Arnaud Nelson Lakes Motels
20	Autosõit ~420 km ~5h
20	Fox Glacier motell
21	Autosõit ~260 km ~3h
21	Wanaka Tuuli
22	Autosõit ~115 km ~1h40
22	Glenorchy Glenorchy Hotel& BackPackers
23	Transport Glenorchy to Muddy Greek (Rees jõgi)
23	Shelter Rock Hut
24	Rees sadul ja Dart Hut
25	Radiaal Cascade sadul (kui jõuab)
25	Daleys Flat Hut
26	Transport Muddy Creek to Glenorchy
26	Autosõit ~115 km ~1h40
26-27	Wanakas Tuuli juures
28	Autosõit ~420 km ~4h50
28	Christchurch Belle Bonne motell
29	Autosõit ~345 km ~4h10
29	Auto tagastamine ja Picton-Wellington ferry Bluebridge
29-30	Wellington Nomads Capital Backpackers
31	Lend Wellington - Sydney - Singapur - Helsingi - Tallinn

Ah, et palju maksis. Lennukipiletid + reisikindlustus läksid näo peale 1643€... Autorent 11 päevaks 770NZ$ ehk siis kontolt maha 478,9€ + bensiin, mis oli Eestiga samas hinnas. Kokku sai autoga sõidetud ligi 1900km. Ööbimised motellides olid 80-90 NZD kahe-kolme peale, transport matkarajale oli 36NZD nägu üks ots. Kõige odavam oli öö Glenorchy-s 30NZ$ nägu. Praam 51NZD reisija kohta.

Glenorchyst oli planeeritud 4-5 päevane Rees-Dart jõeorgude moderate kategooria matk, mille ametlik kirjeldus on siin. Kodutöö raja valikul sai tehtud raamatuga DuFresne, Jim, "Tramping in New Zealand: 53 Great Walks" (Lonely Planet Walking Guides), mille leidis Amazon.co.uk-st



Alustame!
Reede, 17.01.2014

Uus-Meremaale ei ole kerge minna, ainuüksi õhus on vaja viibida vähemalt 27 tundi, lisaks vahemaandumised. Meie sõitsime 5 lennukiga: Tallinn – Helsinki – Hong Kong – Auckland – Wellington – Nelson. Kuna pikemad reisid kestsid umbes 10 tundi ja vahemaandumised keskmiselt 4 tundi, siis oli ajakava kohale jõudes piisavalt sassis, et nn otsast alata.

HongKongis pidime korraks ka maale minema, sest pagas oli vaja välja võtta ja uuesti vormistada, selleks oli vaja jällegi 90-päevane viisataotlus vormistada. Polnud probleemi, aga loomulikult võiks Finnair kaaluda vastavate lepingute ülevaatamist, et reisija ei peaks ise vahepeal pagasiprobleemidega tegelema. Korraks Hong Kongi õhku hingata oli ka uus kogemus.

Kindlasti peaks kiitma Air New Zeelandi lennufirmat, kus teenindus oli eriti meeldiv. Stjuardessid lasid välja paista, et neile päriselt ka teeb heameelt meid teenindada, küsimustele vastata, veini juurde valada. Veinist veel niipalju, et loomulikult sai valida valge ja punase vahel, aga lisaks küsiti veel eelistust Chardonnay ja Savignon blancki osas – see mulle meeldis! Erki sai korraga 2 õlut, et maitseid testida ja võrrelda. Ja ekvaatori ületamise puhul lasime endale šampanjat serveerida!

Teemakohaselt on NZ lennukites turvasüsteemi tutvustus kääbiku-teemaline, näha saab haldjakõrvadega stjuardessi ja veerevat kullakallist sõrmust. Meeleolukas!

http://www.youtube.com/watch?v=cBlRbrB_Gnc&feature=player_embedded 
Aucklandis pidime kolima rahvusvahelisest kohalikku lennujaama, loomulikult käisid sinna juurde viisa ja tolliformaalsused. Olime juba ette vastaval vormil teada andnud, et meil on pagasis matkajalatsid, seemneid (pähklid) ja lihatooteid. Saapatallad vaadati üle, aga sobivalt oli kodus ju talv ning mudakänkraid talla all polnud. Pähklid ei pakkunud huvi, ju need on pakendamisel nagunii idanemisvõimetuteks tehtud. Aga vorsti sooviti näha. Tiiu tõmbas siis kotist 2 kangi välja, aga kirjad näe eestikeelsed. Erki siis tõlkis, et põhiliselt 'pork' ja edasi lugedes lisas, et 'some more pork', sest kuidas sa seda seakamarat ikka tõlgid. Selgus, et siga pole lubatud ning pakuti valikut - vorstid konfiskeeritakse või võetakse 20€ eest hoiule ning maalt lahkudes saab vorstid tagasi. Kasulikum oli loobuda ja mulle tundus, et tollitöötaja limpsas mõtetes keelt. Sellele lisaks taheti veel me seljakotid läbi valgustada. Tiiu leidis võimaluse masinast käruga möödahiilimiseks, aga Kalle korrektsustunne sai häiritud ja kotid tuli ikka lindile panna, kus need läbivalgustajate poolt heaks kiideti. Lõpp hea kõik hea, sest 4 sealihavorsti oli veel kotis ja jäid avastamata! Jätkus Tuulile kingiks ja matka jaoks. Edasi viisime kotid käruga oma km kaugusele kohalikku lennujaama, kus need lõpp-punkt Nelsonini ära registreeriti.

Wellingtoni lennujaamas oligi nii nagu piltidel nähtud – hiiglasuured kotkad  ja Guglunk lae all hõljumas. Tõeline tervitus kääbikutemaale saabumise puhul.

Viimasel lennuetapil Wellington-Nelson kahe Uus-Meremaa saare vahel ei toimunudki traditsioonilist metallidetektori läbimist. See-eest saime tunda tõelist turbulentsi ja tuulehoovusi. Väike lennuk laperdas tuules päris kõvasti, aga noormees-stjuuard sai reisijatele vee valamisega naerusui hakkama.

Wellingtonis saime Andrew nimega juhi mikrobussi peale, kes meid kenasti broneeritud hosteli ette toimetas. Hinnad grupile soodsad: esimene inimene 15.- ja kõik ülejäänud 4.- NZ dollarit. Bussijuht oli ühtlasi pisut ka giidi eest. Näitas miljoni-dollari-maju ja selgitas, et neid saavad endale lubada eelkõige Christchurch`i inimesed, kes pärast maavärina kahjustuste eest saadud kindlustuse kompensatsiooni toel nüüd Nelsonisse kolinud on. Näitas ka ühte naisterahva puukuju, mis on poole miljoni eest müügis, taustal oleva maja pidavat saama pealkauba.

Õhtul tegime koivasirutuseks jalutuskäigu linnas, külastasime Nelsoni katedraali, kus oli huvitav sammasjalgadele püstitatud orel, energiaring, suur uhke vitraažaken ja kontrastina naljakas vannitoa põrandat meenutav lagi. Avastasime kodu lähedalt supermarketi ja ilus elu võis alata! Tõe huvides peab mainima, et NZ veinide austajana eeldasin, et seal saab vähese raha eest endale palju veini lubada (nagu Kanaaridel saab Hispaania veiniliitri 1.- euro eest). Veiniletid on küll põrandast laeni ja meetrite pikkuselt, paraku on hinnad üsna krõbedad, võiks isegi öelda, et Selverist saab NZ veini soodsamalt kätte kui kohapealt.

Üllatuseks oli kodulähedases jões ja järelikult kogu Tasmani lahes väga suur veetaseme muutus, tõusu ja mõõna vahe oli kohe mitu meetrit.

Laupäev, 18.01.

Kallel sündis esimene luuletus:

Uuz – Meremaa

kõrgel lendab (kiivi?)lind,

Ainult hing on vaba,

kuna vaba on hing.

Eesmärgiks on kibekiiresti ajavööndiga kohaneda, seetõttu ärkame kella-helinaga kell 8 ja pärast hommikukohvi kohe lina peale tiirutama. Kohvi joome piimaga. Nimelt on NZ-s kummaliselt hea komme igal pool majutusasutustes koos võtmetega ka piim ulatada. See on väikeses plastpudelis või nn kohvikoorepakis või lihtsalt koorekannus. Algul oli naljakas, kui perenaine küsis, kas me piima soovime, hiljem harjus selle mugavusega ära.

Saime teada, et Nelsonis on koht, mis on tähistatud kui NZ keskpunkt. See asus linna serval künka otsas ja loomulikult läksime sinna. Maalilised vaated linnale ja merele ja eemal paistvatele mägedele.

Tagasiteel valisime pikema variandi ja sattusime linna servalt mingile (ilmselt mahajäetud) raudteejupile, mida mööda minnes olime äkki vabaõhumuuseumis. Selgus, et olime enese teadmata sisenenud tagahoovi kaudu saare asutajate teemaparki (Founders park) ja pileti ostmisest pääsenud. Nagu tõelised sovjeti-inimesed. Erinevates hoonetes sai vaadata tööriistu ja sõidukeid jne, kirikus toimus parajasti päris-laulatus, kus paaripanijaks oli minikleidis noor naine. Kohalikus asutajate kõrtsis tegime esimesed külmad õlled sooja ilmaga (Erki soovitusel punakas Founders 2009 I.P.A.) – maitsesid hästi ja maksid nagu Raekoja platsil.

 

Linnas üritasime pisut shopata, leidsime Kathmandu matkatarvete poe ja kuna kliendiklubiga esmaliituja andis 40% soodust, sai sealt Erki uue fliisi, Tiiu põlvpüksid ja Kalle pikad matkapüksid ja spinningu, millega Sarus suvel suuri tegusid teha. Matkagaasi ostsime ka ära (450g ballooni, mis ka üsna ära kulus), et oleks edaspidi muretu.

I-punkti juures suveniiripoes ei suutnud Kalle end tagasi hoida ja ostis Hobbiti-särgi, et oleks võimalik paremini keskkonda sulanduda.

Jõudsime teha veel tiiru turul, mis hakkas end sulgema. Mitu kohalikku jõudsid hommikul nimetada, et meil veab, kuna laupäeviti on suur turupäev ja seepärast ootasime rikkalikke puuviljalette, tegelikkuses olid seal pigem hilbud-plätud, natuke mett ja seemneid sekka. Ei mingit eksootikat. Natuke nägime vaeva söögikoha otsimisega, kuna korraga head ja odavat kohta ei leidnud. Lõpuks valisime pitsabaari ja ega ei pidanud kahetsema.

Pärastlõunal läksime randa otsima, et varbad vette pista. Kaardi järgi oli valida suure ringiga autotee ja jalakäijale sobiv otsetee. Valisime selle viimase, tee muudkui tõusis ja tõusis kuni selgus, et peame halastamatult künka tipu ka ära võtma... Ka oli osa GPS-l märgitud otseteest suletud või riknenud ja teekond kujunes seepärast päris pikaks. Rand oli sileda liivaga ja sooja ilmaga ilmselt tõeline paradiis. Vesi oli külmavõitu ja kuna tuul oli tugev ja kippus pilviseks, siis me ujuma ei läinud. Aga jalad sai märjaks, rannas vedeles igasuguses suuruses tühje teokarpe ning mõõnast kuivaksjäänud kaljudel elus sinikarpide kolooniaid. Tagasiteel olime targemad ja valisime pika ja sileda mereäärse tee.

Pühapäev, 19.01.

Kalle luuletus, ajendatud esimese päeva ülepäevitusest.

Nelssonis, admirali linnas

päikeselõõsas punaseks

läks kollanoka kinnas.

Saime kodu lähedalt autorendifirmast kätte oma eelnevalt tellitud auto: Ford Fusion GNP227. Hall, automaatkäigukastiga, mootor 2,0l ja rool muidugi paremal pool. Erki oli esimene, kes katsetas. Peab tunnistama, et ühtegi olulist viperust meil kellegi tagurpidi-liiklusega ei olnud, aga ma arvan, et kõigil oli vähemalt esialgu mentaalseid tõrkeid, kui tuli esimene ristmik (kus ei kehti parema käe reegel), esimene ringtee (ja GPS-i öeldud esimene väljasõit pole mitte paremal, vaid vasakul), esimene möödasõit maanteel. Kõik võtted, mis on aastate jooksul refleksiks muutunud, korraga enam ei töötanud ja ajul läks pisut aega, et selle uue olukorraga leppida. Tahavaatepeegel oli valel pool, automaatkäigukastist hoolimata üritas käsi käigukangi rabada ja turvarihm oli ka valele poole kinnitatud. Enne minekut õnnestus küsida nõu TTÜ professor Tarmo Soomerelt, kes oli kunagi pikalt Uus-Meremaal olnud ja tema kommentaar oli, et autosõidu esimene 5 minutit on hirmus, aga siis harjub ära ning tegelikult nii oligi.

Sõitsime paar tundi, jõudsime Rotoiti järve juurde Saint Arnaulti asulasse. Seal saime enda käsutusse imearmsa palkmajaboksi: ees ruumikas tuba kööginurgaga (külmkapis piim), kus lisaks Erki voodile veel lahtvõetav diivan, eraldi magamistuba laia voodiga, WC+dušš. Super suvemaja!

Vastuvõtja soovitas meil kõigepealt minna järve äärde, kuna seal toimuvat festival. Läksime. Toimus meie mõistes väike laat, mis Erki sõnade järgi meie maal neverever poleks toimuda saanud, kuna õlut ei olnud ja õlut ei tulnudki. Müüdi ninni-nänni, lapsed tegid põsemaale, onu kaugelt Ameerikast puhus suurt toru võimsa vibreeriva häälega.  Kalle pidi peaaegu kauboikaabu ostma, aga ei suutnud otsustada, kas võtta kängurunahkne või lihtsam variant ja kuna pea ikka päris kauboikujuga polnud, siis sinna see jäi. Pakuti degusteerimiseks ka tilgake veini, aga kui ma tervet pudelit osta soovisin, siis soovitati bensiinijaama ostma minna. Tule taevas appi, nii ei aeta äri!

Järv imeselge veega, mäed peegeldumas! Vesi oli jäine, aga Erki tegi siiski supluse. Kahalik onu oli jalgupidi vees ja toitis singiviiludega inimestega harjunud angerjaid, kes olid jämedad nagu käsivarred, suured, libedad ja süsimustad.

Kalle luuletus.

Pühas Arnauldis

mees tümiseva toruga

kõneles maailmaga.

Festival elas.

Must järveangerjas vaikis.

Pärastlõunal sõitsime autoga järve teisele küljele, kust algasid erineva pikkusega matkarajad. Meie valisime 2 tunni kaugusel oleva hüti, aga tegime kogu ringi 3 tunniga läbi. Alguses tee muudkui ülespoole ja siis muudkui allapoole. Hunnitud vaated! Super! Nagu maailma servakese peal! Suur Rotoiti järv oli nagu peopesal!

Ühes tuulevarjuks tehtud onnis oli rahvas oma nimesid puitseinale kribinud, leidsime sealt ka eestlaste poolt kaks kirjutist ja Supererki tähendas ennast ka üles.

Tagasisõidul kitsal metsateel pani Erki Euroopa õigused maksma kui üks punane auto ootamatult vastu tuli.  Sekundi murdosa jagu kõhklevat vibamist ja autod möödusid käiku aeglustamata teineteisest paremalt. Suure tõenäosusega oli teise auto roolis ka eurooplane, kes polnud veel suutnud reflekse ümber treenida ning manööver kukkus ikka väga koduselt välja. Erki sai esimese miinuspunkti, pärast kogunes veel neid poole punkti kaupa juurdegi.

Õhtul selgus, et me ei olnud kodus piisavalt kodutööd teinud ega teadnud NZ kohta olulisi andmeid. Tegime viktoriini, kus pakkusime välja küsimusi ja vastusevariante ning pärast internetist kontrollisime. Erki võitis, Kalle oli teine, siis tuli tükk tühja maad  … Saime teada:

1.      NZ-s on 4,6 mlj elanikku (meie pakkusime 7-14 mlj)

2.      NZ-s on 7 lammast ühe elaniku kohta (meie: 40-4000 :-)

3.      NZ riigikeeled on inglise, maoori ja mingi kohalik viipekeel

4.      Suurim energiaallikas on gaas

5.      Suurim tuluallikas on turism

6.      Keskmine kuupalk on 3000.- eur (55000 NZ$ aastas)

7.      NZ on põhjast lõunasse linnulennult 1600 km  (pakkusime üle)

8.      NZs on 8 ülikooli (vaat selle pakkus Kalle täpselt)

9.      NZ kõige suurim imetaja (metsloom) on opossum? Tegelikult siin läks tõe leidmine keeruliseks, sest iidses Uus-Meremaal puudusid imetajad täiesti, kahvanäod tõid need sisse kuni hirvedeni välja.

10.  NZ kõige madalam mõõdetud temperatuur on -25,6 C (Kalle, kes oli tunduvalt madalamat pakkunud, esitas protesti, et tuleb mõõta Cooki tipus!)

Esmaspäev 20.01.

Pikk sõidupäev St Arnaultist Fox Glacieri juurde. Tegime mitmeid kohvi- ja hamburgeri- ja ääretu Tasmaania mere vaatamise ning lutsuviskamise peatusi.

Olid väga kiina-kääna ja üles-alla maanteed! Fox Glacieri asula koosneski põhiliselt motellidest, meie oma Fox Glacier TOP 10 Holiday Park & Motels ei eristunud – oli nii ruumi seljakotimatkajatele, autoturistidele ja karavanidele peredega.  Omaette motellimajake oli veidi lihtsam kui St Arnaudis, kuid siiski mugav elamine (piimaga). Gaasipliidi käimasaamine nõudis insenerioskusi ja insener süütas selle matkapriimuse süütajaga. Pärast jõudsime ka tavakasutajale mõeldud sisseehitatud lahenduseni. Õhtul tegime tiiru ümber Matheson järve (motellist 5 km kaugusel), kus väidetavalt selge ilmaga pidavat isegi Mount Cook peegelduma. Meil olid udu ja pilved, ei saanud unistadagi.. Aga järve ümbritses tihe, sõnajalaline ja samblikurohke metsarada! Väikesed sini-sinised seened ja rohe-rohelised taimed! Väga kaunis tunnine ümber-järve-matk! Raskusaste puudus ja rada oli vaatamata ilma puudumisele ja õhtusele ajale aasia turistidest üsna tihe.

Teisipäev 21.01.

Hommikul võtame ette Fox Glacieri matkaraja. Kaardi aluseks oleks pidanud olema võimalik valida kahe variandi vahel (pikem ja veidi raskem ning lühem ja pisut kergem). Tahaks valida kauemkestva variandi, paraku oli see rada kinni. Aga lühema raja osas ei tulnud ka pettuda. Hunnitud vaated! Kõrged kaljuseinad, vulisev-kohisev liustikujõgi. Tasulise giidiga oleks saanud minna ka päris liustikku patsutama ja isegi peale ronima, nägime usinaid matkajuhte liustikunõlval astmeid raiumas. Meie rahuldusime kaugemalt ja tasuta vaatlemisega. Korraks põikasime jalutuskäigul ka üle rippsilla, mis viis üle liustikujõe. Lahe - jälle sõnajametsas!

Päevaplaan näeb ette pikka autosõitu Wanakani. Tee oli päevasteks läbisõitudeks avatud ja kuna päev alles noor, siis kohalejõudmise pärast ei muretsenud (Nelsonis oli väike murehetk kuna rada oli märgitud on-line kaardil punaseks s.t. suletuks, aga saime juba autorendist kinnitust, et päevasel ajal peaks kõik korras olema).
Sõit ongi pikk, aga vahelduslik, teeme peatuse kohvitamiseks, imetleme vaateid (uhkem neist Knights Point), kastame jalad ookeani. Käime tee lähedal väikest koske imetlemas, selleks on vaja sandaalidega läbi jääkülma jõe kahlata.
Kuna Kalle oli igaks juhuks kõrva taha pannud ühe raskema matkaraja Makarora küla lähistel, siis teeme peatuse tee äärde jäävas raja lõpppunktis. Parajasti laekuski sinna üks saksa noormees, kes oligi just lõpetanud oma 5-päevase modarate-demanding matka, ta on täitsa läbi. Marsruut nägi ette kaks korda jõe ületamist, esimesel korral polnud väga vigagi, aga teisel korral koperdas ta rinnuni vette ja oli õnnelik, et suutis oma kalli kaamera seda pea kohal hoides veest päästa. Ta on üliväga rahul, et see kõik tehtud sai, ta oli väidetavalt oma esimesel nii pikal ja raske matkal ja tegi seda kõike üksinda (eks rajal oli teisigi, aga mägijõe ületamine üksi on küll liigne risk). Sakslane sai meilt lahkelt küüti mõne kilomeetri kaugusel oleva raja alguspunktini, kuhu ta oli oma auto jätnud. Oh seda rõõmu kui selgus, et auto oli ka alles!
Enne Wanakasse jõudmist saime nautida veel vaateid kahele hiidjärvele - Wanaka ja Hawea järved, kaunilt mägede vahel, laiust ehk kolm-neli km, aga pikkust 40.

Kell 16 paiku jõuame Wanakas sihtpunkti (nagu GPS teatab). Tuulit pole kodus, aga ta on Moonaga telefonikõne kaugusel ja jõuab peagi pärale. Tüdrukud on päeval linnalähedasele mäekesele matka teinud. Kalli-kalli, nii armas on kõiki korraga näha!!! Tuulil on mõnus elamine, majas on suur tuba + köök ja 3 magamistuba. Lisaks Tuulile elab seal kokk Mario Lõuna-Aafrikast (tal on ka koer Daisy) ja teine kokk Inglismaalt. Elamine on avar ja mõnus! Meie Kallega jääme ööbima Tuuli tuppa, noored hõivavad suure toa.

Pärast kohtumist läheme uudistama ja lõunatama Tuuli töökohta. See asub küll teises linnaservas, aga see-eest saab Wanakaga veidi rohkem tuttavaks. Uus-Meremaa lambakoot on tõepoolest väga maitsev! 

Kuuldavasti pidavat Uus-Meremaa lammas ka Olde Hansasse jõudma. Päev on palav ja külm õlu kosutab mõnusalt. Kahjuks ei tee ülemused Tuulile mingit allahindlust, kuigi väidetavalt on oma töötajatel mingi % ette nähtud. Ja salati sees, mis on muudel päevadel Tuuli vastutada, olevat mingid seemned puudu. Peame meeles ja rohkem seda kohta siis ei külasta.

Kolmapäev, 22.01.

Hommikul teeme veel veidi ettevalmistusi matkamiseks. Käime kohalikus I-punktis ja ostame veel mõned puuduolevad hütipiletid, kuna Tuuli ei teadnud eelnevalt täpselt meie plaane. Saab kinnitust ka tõsiasi, et kuna pool kavandatud matkarajast on jõgi ära viinud, siis algselt planeeritud matk, kus algus ja lõpp on erinevates kohtades, tuleb ümber teha nii, et 2 päeva liigume edasi ja 2 päeva sama rada mööda tagasi. Tuuli abiga (valdab kohalikku ingleesi paremini) saame Tallinnas internetis eri punktidesse tellitud matkatransa ümber sättida. Kauplusest varume toidukraami.

Pärastlõunal sõidame Queenstoni kaudu Glenorchysse. Wanaka ja Queenstoni vaheline tee viskleb nagu madu, vaated on loomulikult lummavad! Glenorchysse jõudes sajab, aga nii ilmateade ka ennustas. Ilmateate järgi on ka järgmine päev sajune, aga me ei lase moraalil langeda, kuigi rõõmu see loomulikult ei tee. Ööbime tagasihoidlikus backbackerite majutuskohas, meil Kallega väike kahene tuba, Moona ja Erki on kahekesi neljases naridega toas. Ühine köök-söögiruum on tagasihoidlik, aga kõik vajalik on olemas.

Vihm teeb vahepeal pause ja jalutame külakeses ringi, kõnnime järve ääres, kus pilved reedavad iluvaated mägedele, leiame üles kohaliku koolimaja ja turismipunkti, kust järgmisel hommikul meie tellitud rajatransa peaks väljuma. Üldiselt on tegemist väikese ja vaikse paigaga, kus puudub supermarket ja kohvikud. 

Õhtusöögi tellime kohalikus baaris. Meie Moonaga soovime lõhet, mis maitseb küll hästi, aga juurde pakutakse külma kartulisalati moodi asja, aga jahedal vihmasel õhtul sooviks korralikku sooja toitu saada. Kalle tellitud valge kala on mõne kartuliga ega paku mingit erilist mahulist ega maitse-elamust. Erki jääb oma lambaga rahule, kuid ports ülemäära suur küll ei ole. Väärib mainimist, et me ootasime oma portse terve tunni, kuigi söögikoht ise oli väike ja rahvast loetud laudade jagu. Hind oli samas liigagi konkurentsivõimeline! Meile see ooteaeg tegelikult sobis, kuna midagi muud tarka poleks seal tillukeses kohakeses nagunii teha olnud.

Öösel on kuulda kõva vihmarabinat ja mingit hetkel ronib kahtlus hinge, et kas üldse matk ette võtta. Õnneks kestavad kahtlused vaid hetke. 

Neljapäev, 23.01.

Hommikul jätame oma auto Glenorchy öömaja õuele ja kell 9.15 oleme kokkulepitud kohas transat ootamas. Tuligi hobbit-transa mikrobuss (numbrimärgil kombinatsioon ENTS), mis võttis teisigi seljakotiinimesi peale ja  kella 10-ks pandi meid neljakesi raja alguspunktis - Muddy Creek e Mudajõe ääres maha. Bussijuhiks selline eakas naljahambast uus-meremaalane, kelle dialektist me vaevu oidu saame. Meie üllatuseks lahkub buss teistega tuldud teed tagasi ilmselt siivsamatele matkaradadele - jättes mulje, et mudajõgi on kiiksuga matkajate jaoks. Teekond Glenorchyst raja alguspunkti oli ligi 20 km ja matkakirjeldused hirmutasid, et see rada on läbitav vaid neljarattaveoliste autodega. Tegelikult oleks ka meie Ford selle otsa ilmselt ära teinud, aga mõistsime kohalikke, kes ei riski turistidele oma madalate masinatega sellist kahtlase seisuga teed soovitada, kus peab kohati üle tee voolavaid kiviseid ojakesi läbima. Pealegi on vaja turismist teenida!

Raja alguses üritasime kuivemaid kohti leida ja saapad kuivana hoida, aga peagi saime aru, et raja algusosa on põhimõtteliselt soomatk, kus pinnas on märg ja vetruv. Rada kulges piki heinast ja laia jõeorgu, millest suvine jõgi hõivas vaid väikese osa, aga vahepeal oli vaja ka kallastel üles-alla ronida. Mõned suurde jõkke sissetulevad kosed-ojad olid hüpates ületatavad, vahepeal võtsime ka jalad paljaks ja kahlasime läbi. Raja pikkuseks ennustati plaanidel 6-8 tundi. Poolele maale jõudsime täpselt 4 tunniga ja olime üsna väsinud, kuna rada oli vaikselt tõusnud, pikk märg rohi ja vedrutav pinnas võtsid tublisti energiat.

Aga raja teisel poolel võtsime end käsile, Erki ja Moona tegid pikemaid samme ja said hakkama 2,5 tunniga, meil läks 3 tundi, Kalle (kes oli end enne Uus-Meremaale tulekut doonorlusega teadlikult nõrgestanud) jaksas lõpuks vaid Tiiu tempos püsida. Mõnus hütikompleks ootas just meid! Jäime omaette Shelter Rock Hüti peremeesteks - süvenes tunne, et olemegi kiiksuga. Seal oli nn peamaja, kus oli söega köetav ahi, valamutega köögipind, kolm suurt lauda ja toas 6 narikohta. Kõrvalmajas oli veel kaks ruumi, kummaski 8 kohta. Ja õue peal vesikemps + kraanikauss sõrmeloputuseks. Väga valge matkaja tunne tuli peale.

Kalle: Matk on organiseeritud nii, et algul on raskem ja pärast läheb keerulisemaks.

Erki õpetas meile kaardimängu Hearts, mida saab vaid neljakesi mängida ja kus ärtud maksavad ühe punkti. Esimesel päeval oli Tiiul algaja õnn ja Moona kaotas.

Reede, 24.01.

Puder moosiga kõhtu ja teele!

Raja kestuseks ennustati 4-6 tundi, meil läks kokku 5,5 – pidasime vahepeal pause ja Rees sadulas veetsime peaaegu tunni, kus mina valvasin kotte ja teised tegid lisaks ühe väikese tipukõrgenduse, et veel paremaid vaateid nautida. Sadula kõrguseks oli märgitud 1431 m, lisatõusul saadi GPS-i järgi tulemuseks 1537 m. Kurule tõus oli ülijärsk ja võttis päris läbi, kuna jõeorgu mööda minek oli niigi tõusev. Jõgi muutuski enne kuru vaikselt olematuks. 

Pärast kuru raja teine pool oli juba väga kaunis minek ja rada oli korralik, aga järske tõuse-langusi leidis sealgi, nii et mina olin õhtuks päris küpse.

Dart hütt on pisut suurem ja ilusam kui eelmine, suures majas avar ühisruum, eraldi tubades 2 x 8 kohta ja kõrvalmajas veel samapalju. Seal kohtusime ka vardjaga, kes nagu selgus, hoidis silma peal nii Dart kui ka Shelter Rock hütil ja korjas ära infopunktist ostetud rajapiletid. Hiljem jõudis Aspiring mäe rajalt sinna veel kaks Iisraeli noormeest.

Erkil ja Moonal on rännak äratanud uinunud ürgse matkainstinkti ja nad tahtsid järgmisel päeval kindlalt võtta ette Cascade sadula külastuse. Kirjade järgi on üks suund 4-5 tundi, seega edasi-tagasi terve päevatee. Toidumoona just ülearu ei olnud ja tekkis kahtlus, kas veame täiendava retke välja. Kottide inventeerimisel siiski üht-teist leiame ja lõpuks lepime kokku, et mina jään hüti juurde ootama ning teised lähevad sadula teed kuni 3 tundi ning sõltumata sellest, kui kaugele on jõutud, keeravad siis ringi kuna päeva teises osas on vaja jõuda tagasi Shelter Rock hütti. 
Etteruttavalt on kiusatus ütelda, et nobedate jalgade voorus tehti 8-10h retk ja tõus Cascade sadulale ära viie tunniga.
Et järgmine päev juba silmnähtavalt pikaks kiskus, siis läksime mõistlikul ajal magama. Öösel saabus majja vaevalise liikumisega tütarlaps, kes meie tuppa vabale narile magama vajus.

Laupäev, 25.01.

Kell heliseb kell 6, aga õues on nii kottpime, et lükkame äratuse poole tunni võrra edasi. Siis söök sisse ja Erki, Moona, Kalle asuvad teele. Kamba peale vaid üks kerge seljakott söögi-joogiga. Rada oli valdavalt kivisel pinnal, üksikute kõrvaljõgede ületamisega ning lubas üsna head liikumiskiirust. Poole tee peal sadulani avastas meie kolmese grupi salk alpipapagoisid, kes laskusid meie külalislahkust uurides meile küllalt lähedale ja kindlasti pettusid kuna me udjasime aina edasi. Viimane tõus kurule oli pisut järsem (vähem kui tõus Rees sadulale), liustikukeel ja lumised mäetipud vahtisid üle jõeoru vastu. Sadulas oli üsna lumine ning tuulefaktor oli päris kangestav. Sadul oligi loomult kaskaadne, mõlemas suunas võis kõrgemale tõusta, laskumine järgmisse orgu paistis üsna järsk olevat.
Aga papagoid, kes olid meie tegemisi pidevalt jälginud, mõistsid, et kahejalgsed toidupaunad on jõudnud seatud sihile ning miskit võib nüüd neilegi pudeneda. Istusime siis korraks ja vaatasime papagoidega meetri kauguselt tõtt kuid nende suureks pettumuseks ei avatud ühtegi moonakotti. Lõplikult pika nokaga jäetud linnud lendasid edasi järgmisse orgu, kus paari matkatunni kaugusel hütis võis ehk leida lahkemat rahvast (olgu siin öeldud, et matkajuhistes soovitatakse papagoisid rangelt mitte toita, sest arukad linnud muutuvat kiirelt nuhtluseks - a la annad ühele pähkli ja teised näppavad samas selja tagant ära sinu lõunasöögi). 

Kuna Erkil olid käed juba külmast suremas, siis laskusime kiirelt oma orgu tagasi ja paarsada meetrit allapoole varju, kus oma kerge snäki segamatult nahka panime. Ja siis täistempoga tagasi - Erki-Moona said kirja aja 5 minutit alla viie tunni, Kalle tuli täpselt.
Tiiu oli vahepeal end korralikult välja maganud, öösel laekunud aasia neiu kõrvalmajja magama kupatanud ja ootas meid energiatiheda makaronisupiga. Supp sisse, pool tunnikest puhkust ning tagasiteele Shelter Rocki suunas. Rada oli nüüd tuttavam, aga teistpidi läbides on ikka kõik vaated ka kuidagi uued. Sama Rees sadul, järsk laskumine orgu, orumatk suurust koguva jõe kõrval. Ilm oli muutumas, tuulepagid tahtsid koos seljakotiga rajalt välja puhuda, Moona puhutigi kord nii ägedalt kurja lille otsa, et lõikas käe korralikult veriseks. Kuri lill näeb välja muidu selline sõbralik puhmas, lehed nagu iirisel, aga tee lõpuks olid kõigil paljad sääred verele torgitud.
Schelter Rocki-s ootasid meid juba Dart hütis kohatud iisraelased, aga saime veel kohad peamajja. Ajapikku tuli rahvast veelgi juurde ja õhtupoole kiskus lausvihma välja.

Pühapäev, 26.01.

Kogu öö oli sadanud, tuul tahtis maja paigast ära puhuda. Kõik ümberringi kohises ja mühises. Kuna olime endile Mudajõe äärde transa kella 14-ks vastu tellinud, siis pidime startima varakult. Vihma sadas ikka veel, mägijõed olid kõvasti paisunud, matkaradadel voolas vesi ja saabaste kuivana hoidmisest loobusime esimesel viiel minutil. Kohati olid mägijõed ohtlikud, kärestikulised, kivised, kiire vooluga, igasugune kobistamine oleks võinud kallilt lõppeda. Üritame kiiret tempot hoida, sest pole teada, kui läbitav kogu eesolev rada on.

Sissetulevad jõekesed on vihmaga muutunud sügavateks. Kõige suuremas (25 Miles Creek) on vesi kubemeni. Moona üritab algul kõige kitsamast kohast läbi minna, aga on peagi vööni sees ja vaatab, et kiires voolus tagasi saab. Valime kõige laiema koha ning pääsema suurte viperusteta. Pärast seda on selge, et jõuame õigeks ajaks bussile, võtame korraks aja maha, joome teed, puhkame

Jõuame kokkulepitud kohta peaaegu tund aega varem ja plaanime ajaviiteks teed keeta, aga ka buss sama eaka naljahambaga saabub ka varem ja mis seal ikka - kuum priimus kotti tagasi. Kuna seekord on buss vaid meie päralt, siis saime Glenorchys rändurite hotelli juures ootava auto juurde, suund Wanakase ja kell 16 oleme juba Tuuli kodus.

Algselt plaanisime, et peseme puhtaks ja läheme kuskile mõnusesse kohta sööma, et end jälle inimesena tunda. Aga järele mõeldes valisime variandi, et ei peaks liiga kaua ootama ja siis kalli raha eest väikese portsu saama, vaid tegime palju head matkatoitu, st makaronide juurde panime ka hakkliha ja seeni ja paprikat ja parmesani juustu ja majoneesi ja õlut-veini. Väga mõnus oli end jälle puhta heas toitumuses inimesena tunda, sai Eestist ajalehed alla laadida, pikutada ja mõnuleda.

Kalle tsitaat: Pärast matka peab olema tunne, et matk on läbi.
Kalle matkaluuletus:
Täiuslikku matka
Teekonda, retke
Tahaksin tunda
Iga rakuga
Ajal ja pärast
Surinana lihases
Valuna õlas
Rebitud nahas
Nihkena pahkluus
Meelteavardusena
Vaimuvabastusena.
Tule ja ulu kaasa
Reaalsus mannetu.

Esmaspäev, 27.01.

Hommikukohv pere ringis.

Jalutasime Wanakas ringi, tegime järve ääres perepilte ja mekkisime samas kohalikku õlut. Lisapeatus Creek Cafe pubi hubases aias. Ostsime postkaarte ning kirjutasime neid sugulastele-sõpradele. Loodetavasti jõuavad need millalgi kohale, Tuuli kogemused rääkisid, et alla 3 nädala ei jõua (ja ei jõudnudki).

Moonal läheb Queenstonist lennuk Londoni poole. Moonal on küll idee Queenstowni sillalt benjyhüpe teha, aga napp aeg kulub niigi ära. Sõitsime lennujaama ja hea, et me veidi varem kohale jõudsime, kuna vahepeatuse tõttu USA-s pidi Moona enne check-in veel USA viisa vormistama. Mitu jooksmist lettide vahel siia, sinna ja tänna, veebis vormi täitmine, krediitkaardiga lõiv maksta ning lõpuks lubati lennule. Hüvastijätt!

Pärast oli pisut aega Queenstowniga tutvuda. Imearmas linn mägede vahel kauni järve kaldal. Loomulikult ostsime ka paljukiidetud Fergburgeri "In Ferg we trust" - oligi naturaalselt maitsev! Leidsime poolekogemata üles ja külastasime „Lord of the Ring“ teemakauplust, kus müügil igasugust Lord of The Rings ja Hobbit nänni: Gandalfi kübar, orkide maskid,  haldjakõrvad ja karvased kunstvarbad, mõõgad, Legolase noad, vibu ja nooled. Lõpuks me ei ostnud sealt midagi, lihtsalt näppisime mida sai - kuidagi kunstlik ja odava plasti mulje oli.

Tagasiteel külastasime linnaserva supermarketit, kust Erki sai endale uued 15NZ$ tennised (vanadel oli talla sisse auk kulunud suurest gaasipedaali vajutamisest) ja plätad.

Mängime veel viimast korda Hartsi ja lõpuks ometi saab ka Kalle 100 miinuspunkti kätte, kollektiivne töövõit.

Teisipäev, 28.01.

Kohvid, viimased kallid ja teele!

Kokku ligi 7 tundi Chrischurchini. Esimene pool teed oli maaliline mägedevaheline tee. Mitu korda pidasime auto kinni ja nautisime üle Pukaki järve avanevat vaadet Mount Cookile. Kohvitasime väikeses külakohvikus, kus perenaine kiljatas: oi, ma pole kunagi varem ühtegi eestlast näinud, ma tahan teist pilti teha! Loomulikult olime me tähelepanust meelitatud ja poseerisime uhkelt.

Teine pool teed oli rutiinsem – sile sirge maantee, tavapärased tööstuslikud eeslinnad. Jätsid veidi Loksa mulje, aga üldiselt tundusid lameda ja natuke mõttetuna - suurust on, aga funktsiooni ega omapära säravalt välja ei paistnud. Looduses oli näha, et kevadine rohelus on juba ammu möödas.

Broneerituid motell Belle Bonne Christchurchis oli täitsa OK, piim külmikus ja puha. Voodi oli nii pehme, et ühe inimese küljekeeramise peale õõtsus kogu kupatus nagu vesivoodis.

Christchurchi linn on NZ-s üks suuremaid, seetõttu me ei üritanudki vähese ajaga seda tundma õppida ega polnud lootustki. Maavärina piirkond, hoonestus on madal ja seepärast laiub linn tohutul alal - jala ei jõua kusagile, autosõidust oli aga selleks päevaks juba küll.
Plaani järgi oli meie lähedal tuntud Cantenbury ülikooli kampus koos pargiga, tiirutasimegi seal ringi, vaatasime tühje õppekorpusi - neil ju suvevaheaeg ja nägime pargis kodumaad meenutavaid sini-must-valge tiivamustriga parte. 

Täitsa kodune tunne. Poest läbi ja motelli süüa tegema.

Kolmapäev, 29.01.

Pärast hommikukohvi stardime 10 paiku teele, sihiks Picton põhjarannikul. Christchurchi lähedus jätkuvalt igavapoolne,  lame maa ja tööstushooned.

Kuna kulgeme paralleelselt rannikuga ja ookeanisuplus tegemata, siis kodutööna oleme välja valinud Waikaku Beachi, kuhu ka GPS-i järgi sisse keerame. Auto jääb kohaliku motelli parklasse ja rannale jõudmiseks tuleb natuke jalutada ning ületada liivavall. Taevalik koht. Pikk silmapiirini ulatuv lai liivane rand ja rannas vaid üksikud inimesed. Mõnusad suured ja vahused ookeanilained, laseme end korrralikult märjaks pritsida ja sulistame niisama lainteharjadel. Ookeani avarustesse ujuma ei lähe, kuna ühekaupa ei soovi ja kahekesi korraga ei riski. Aga seal oli kõige soojem vesi, mis NZ-s kohtasime.

Põhja poole jõudes muutub tee oluliselt käänulisemaks ja maalilisemaks. Sõitsime ka läbi veini poolest kuulsa Marlborogh kandi, kus oligi palju viinamarjaistandusi. Kaikoura kandis, kus oli ka Tuuli esimene töökoht - loomafarm, kulges tee vahetult ookeani serval. Superkaunis! Ookean oli vahelduvalt akvamariinsinine,  mereroheline ja lasuursinine. Tegime mitu peatust rannas, korjasime erinevaid merikarpe, imetlesime pikki adrulinte, mis kuivasid kividel jäikadeks pusadeks - adruharfideks. 

 Nägime ka vabas looduses merilõvisid, kes kividel mõnulesid.

Kaikoura kohvikus mekkisime imemaitsvaid muffineid.

Pictonis ekslesime pisut, kuna autorendifirma oli suletud ja meil paluti lihtsalt võti sadamas kassaneiule anda. Sadamas võttis konkreetse laeva doki leidmine pisut aega, aga autost vabanemine käis imelihtsalt - võti laevapileti registratuuris üle leti ja Aitäh!

Picton-Wellingoni praamisõit kestis umbes 3-4 tundi. Lahkumine lõunasaarelt meenutas pisut Stockholmi skääridevahelist sõitu, aga kui Rootsis on enamasti kivised kaljud, siis seal olid metsased mäed. Pistsime praamil hamburgerit ja jooksime pidevalt tekile, et jälle uut loojuva päikesega pilti imetleda ning fotografeerida. Wellingtoni sissesõit oli kahjuks juba pimedas, ka see oleks kaunis vaatepilt olnud. 

Matkajate hostelisse läheme GPS abiga ja saame seal nende mõistes lux-toa, kus on oma dušširuum-tualett. Toas pole ühtegi nagi - ainult lai voodi ja kaks kapikest. Söögisaal-köök on esimesel korrusel tervele majale ühine, ühiskülmikutesse pandav toit tuleb märgistada ruumi nr ja lahkumiskuupäevaga. Kirjade järgi pakutakse õhtul konkreetsel kellaajal ka tasuta snäkki, mille saab mõne lisadollariga päris õhtusöögiks vormistada, aga sinna me ei jõudnud.

Neljapäev, 30.01.

Päev Wellingtonis.

Hommikul stardime klassikalise funikulööriga, mis wikipedia andmetel on segu liftist ja raudteest.  Sellega saab kõrgendikule, kus asub botaanikaaed. Võtame üheotsa pileti, et pärast jalgsi tagasi tulla. Ja väga õigesti teeme. Oli kena jalutuskäik, lõpuks veel roosiaed ja kasvuhooned troopiliste taimedega. Nägime seal suurte kannudega putukasööjat taime ja selliseid taimi ning vääte, mis elavad vaid õhust ja armastusest ehk siis ei vaja peale soojuse ning niiske õhu midagi.

Lõunasöök kohvikus, kus mulle Moa õlle asemel siidrit toodi ja ma ei osanud protesteeridagi – arvasin, et kohalik õlu ongi selline :-).

Kerge uinak hostelis ja siis randa, sest 30.jaanuaril lihtsalt peab ujuda saama. Valisime Oriental Beachi, vesi oli kargelt külm, aga suplus sai (küll pisut virila näoga) tehtud!

Selleks, et mastaapi näha ja Kallele veel ühte rõõmu valmistada, võtame ette Victoria mäe. See oli päris järsk ja kõrge. Aga mastaapne vaade oli tõepoolest olemas, kuigi hakkas uttu mattuma. Oli näha ka Wellingtoni lennujaama ja selle kurikuulsat lühikest maandumisrada, mida mõlemast otsast piirab meri. Kogu Wellington asub väga mitmetel küngastel lahekeste ääres ja on tõepoolest väga maaliline linn.

Reede, 31.01.

Kodu ootab! Hommikul bussiga lennujaama, seal viimase peenraha eest veel kohvid ja imetlesime taas, aga nüüd juba koormarihmadega lakke kinnitatud Guglunki. Nimelt meie NZ-s olemise ajal (20. jaanuaril) toimus Wellingtoni lähistel maavärin, mis ühe kotka alla potsatas. http://www.nzherald.co.nz/nz/news/article.cfm?c_id=1&objectid=11189343

Kotkas vajas põrutusest ilmselt pikemat taastamist, selle koht oli lae all tühi.

Ilus lend Sydneysse, seal tunnike ootamist, mille vältel soetasime endile meriinolambanahast kindad, kuna Eestis pidavat erakordselt külm olema. Edasi 10 tundi lendu Singapuri.

Aga siis algas jama! Lennuk Helsingisse pidi väljuma südaööl, aga väljumise eel teatati meile, et on tehnilisi tõrkeid, läheb veel pisut aega ja pakuti lennujaama söögikohas riisi ja kana. Mõne tunni pärast selgus, et enne homset õhtut see lennuk küll lennata ei saa, katkisele juppile tuleb lähimast võimalikust punktist, s.t. Šveitsist, asendus tuua. Vormistasime viisad ja meid veeti bussidega linna teise serva hotelli. Oli vist päris mitme tärniga hotelli, kuna lisaks tavapärasele oli seal ka tagavara-hambahari ja hommikumantlid. Eelnevalt öeldi, et saame Finnairi kulul hommiku- ja lõunasöögi ning pärast lõunat kell 17 hakkame lennujaama sõitma. Tegime Kallega tiiru Singapuris. Metrooga kesklinna ja seal väike tiir. Leidsime ülihuvitava avataride maailma, Singapuri superpuud, mille vahel sai kõrgel rippsillal kõndida, mitte küll päris tasuta. Vahva! 

Marina Center oli paaditatava veekanaliga shoppajate paradiis, kus oli poode rohkem, kui üles lugeda jõuab. Lisaks sellele tähistati seal ju hobuseaasta algust ning trianglit jätkus. Ostsin endale ühe Singapuri asja ostmislustist sinise koti, ehk läheb tarvis.

Peale lõunat me kahjuks hotellist enam minema ei saanud, passisime niisama ja siis tuli Finnairi poolt veel õhtusöök ka. Startisime lõpuks alles kell 2 öösel, seega olime Singapuris 26 tundi rohkem kui vaja. Kahjuks sai sellest ringi kõndida vaid mõne tunni, kuna pidevalt pidi lennuki peale minekuks valmiks olema.

Singapuri lennujaamast ostsime puhthügieenilisel eesmärgil kõige odavamad T-särgid, kuna olime oma pagasi lennujaama jätnud ja pidevalt samade riietega lämmatavas palavuses viibimine muutus juba kleepuvaks.

Lõpp hea, kõik hea! Helsingi-Tallinn oli vaid sutsakas ja sooje kindaidki polnud vaja, sest olime teisest maailma otsas piisavalt sooja kaasa võtnud. Eestis kiskus sulaks.

Üles tähendas Tiiu & Kalle täiendas