See tuleb nuüd hoopis teistsugune blogijuhtum. Reis traumade, meditsiini ja taastusravi maadele.
Ei ole nõrkadele ;-)
Algas see sellest, et meie matkaseltskond otsustas ära kasutada viimased talvepäevad veebruarikuu viimasel päeval (laupäev) ja teha üks liustikuvarustuse meeldetuletuse-õppepäev Rannamõisa järsakul. Mitte kõik ei saanud tulla - kes haige, kel muud kohustused ja lõpuks oli meid vaid kolm + Katrin, kes tuli eraldi autoga lihtsalt Einarit saatma ja jalutuskäiku tegema. Kogunesime Tilgu sadama parklas.
Viskasime varustuse selga ning asusime jääjärsaku poole teele laskudes üsna pea külmunud merele, mille puhul sai ka kassid alla pandud. Nagu karta oli, oli jääseinal juba palju köisi, kõrvalolev pilt on tehtud enne põhiseina, ja seni kuni kotid seljast sai lisandus köisi ülalt veelgi. Magusate kohtade kõrval oli veel mitmeid “käib kah” köiekohti. No kuniks… Rabasin varustusest Meelise köie selga, võtsin oma jääkirka ja asusin laugema porinõlva poole teele, et köis kusagilt seinale visata. Otsetee tõusunõlvale paistis eemalt ilusti võetav, ehkki ees oli väike jäine takistus. Tiksutasin jäist nõlva mööda kasside ja kirka abil ülespoole kuniks selgus, et pean ikka veel üle kumera peaaegu vertikaalse küljega jääkuhila saama. Kirka kuhila pealt enam nii hästi ei haaranud, aga samas turritas jääs kahest otsast kinni paljulubav pöidlajämedune juurikas, mis paistis igati soliidne. Juurikad on ju vintsked. Haarasin, toimis, panin keharaskuse taha kui see juurikas kahest otsast katkes - seest mäda. Virutasin kuhilasse kirkaga, see põrkas tagasi ning siis juba taha kaardudes jõudin veel kirkaga äsada, aga ei aidanud seegi.
Köiepundar seljas tõmbas ka tagapoole ja tõukasin siis jalad kassidega seinast eemale, et allpool taas sisse lüüa, lootes päästa selja peale kukkumisest. Meeter allpool raiuski vasak kass jäässe, aga siseküljega, mitte ninaotsaga ja jalga läbistas raksakas - pöödusin õhus ikkagi seljale ja libisesin alla puurisu otsa. Valu jalas, ajasin end istukile ja taastasin hingamise, läks visalt. Minu kukkumist olid mõned märganud, aga midagi lausa iseäralikult ohtlikku selles ei paistnud, ikka koperdatakse. Mõttes leppisin väljaväänatud jalaga ja mõtlesin, et siis on targem juba liigutada, et liiges liiga kangeks ei jääks. Tõusin ettevaatlikult püsti ja kui vasaku jala kaldusele jääseinale toetasin, läks see alt ära. Jalatald vahtis paremale viltu ning miskit punnitas kõrge matkasaapa vasakut külge. Selge, minu astumistega oli selleks korraks kõik.
Selle peale jõudsid juba sõbrad kohale ning olukord oli kõigile silmnähtav - EMO.
Aga olime ju merepinnal, Tilgu sadamasse oli oma 500m, otse mööda järsku porikallakut üles muidugi vähe, aga nõlv oli oma 15m kõrgemal. Einar läks kallakule köit panema, kutsusime teisi turnijaid appi, Katrin saadeti Tilgu sadamasse, et Tiiu linnast kohale tuua, et minu auto kuidagi ära saaks. Mõtlesin kiirabisse helistada, aga kuivõrd maailma parimad jõud kaldast ülessaamiseks olid kohapeal, siis kiirabi polnud enne vaja kui juba nõlvale on saadud.
Meelis ja Einar pakkusid siis toeks omad õlad ja mina paremal jalal hüpeldes läksime koos köieotsa juurde. Ja siis selgus ka minu ilmatu totter viga - mis kurat oli mul vaja üle jääkuhila ronida kui 5m eemal põõsa taga oli porisel nõlvatõusul ilusti tugiköis ootamas, lausa kaks…. Mägedes ei ole ju otseteid! Kiirusta aeglaselt! Mis nüüd enam…
Pandud köis tuli siis minu ronimisvöösse, ülal jooksis köis läbi karabiini ja all 4 meest tõmbamas. Ja nii Meelise-Einari vahel ma sealt paremal jalal paari pausiga üles hüppasin. Meelisel-Einaril olid kasutada täiendavad tugiköied.
Siis vahepeal tuli Einaril arusaamine, et milleks Tiiu järele tühjalt sõita - Katrin saab mu ju kohe peale võtta ja EMO-sse viia. Ajaliselt kõik klappiski kuivõrd Katrin oli just sadamasse parkimisplatsile jõudnud.
Edasi tuli veel kellegi eramaalt ja aiaväravast läbi saada, õnneks polnud värav lukus ja pererahvast ka mitte liikvel, nii et teepeale jõudmine, seal auto tagaistmele maandumine, kassidest, vööst ja ka jalatsitest vabanemine läksid juba kiirelt. Saapa sai muretult jalast kui nöörid täitsa lahti sai võetud, aga jah, ehmatav jõnks oli jalas sees. Valu nagu suurt polnudki.
Ja teel me olimegi. Rabelesin endal sõidu ajal veel matkasoki jalast (väike alussokk jäi), kilepüksid pealt ja võrkpüksid alt ning Ehitajate teel olin juba teksades “linnavormis”.
Üllatuseks oli võimalik EMO ette autoga sõita, varemnähtud tõkkepuud olid likvideeritud. Katrin tõi ratastooli, viskasin-veeretasin end sinna sisse ja sõitsime registratuuri, kus järjekorranumbri võtmisel valisime veendunult “trauma”. Kuna paar abivajajat oli enne mind registratuuri luugi ootel, siis sai veel tualettki ära kasutatud, mis nõudis ratastooliga mittekogetud lähenemisnurki ja võtteid potile jöudmiseks. Ei midagi erilist, aga uus gümnastika.
Katrin sõitis edasi Tiiu järele, mina pääsesin aga meditsiinikonveierile kollase riskimärgisega.
Esmalt õelt ajutine kaitseümbris jalale. Kuivõrd lihtsal ratastoolil puudus võimalus jalga libamisi toetada, tuli leida soliidsem käru, mis nõudis aga eraldi pilooti, patsient seda ise liigutada ei saanud. Seejärel röntgen ja pärast seda umbes 20 minuti ootamise järel jõudsin ortopeedini (Pavel).
Lauale, pikad püksid maha ja teatati diagnoos - kontsluumurd + pindluu kildmurd. Varbad olid liigutatavad. Esmalt tehti pika nõelaga kolm tõesti valusat, aga kiiret tuimestussüsti pahkluusse. Veerand tunni pärast kui tuimestus avaldunud oli, asisid kaks õde mu põlve ülespoole haardesse ja arst asus jalalaba “paika voolima”. Just nii see välja nägi - justkui olnuks seal kamakas rasket savi, mis arsti käe all ajapikku täitsa normaalse asendiga jalalaba kuju võttis :).
Sain jalga laiad ühekordsed rohelised haiglapüksid, järgnes tomograafia ning mind toimetati väljasaadetavate osakonda - voodisse, tekike peale, pulsiandur näpu otsa ja rõhumõõtja käsivarrele. Rõhuga oli väga hästi, pulss oli pisut kõrge, 70 peal. Ja ootasin oma 2h, jäädes juba üsna viimaseks. Tekkis juba mure, et ehk on mind unustatud - filmides ja haiglalugudes ikka juhtub :)
Lõpuks arst tuli, küsis enesetunde kohta (OK!), lubas koju, aga kohustusega uuel nädalal operatsioonivalmis olla. Hommikul söömata kella kümneni - kui selleks ajaks pole helistatud ja juhiseid antud, võib vitsutama hakata.
Helistasin sõbrad järgi (Tiiu oli sünnipäeval, kuhu varem mindki oodati…) ja EMO fuajees nad olidki, number 48 matkakummik terve jala jaoks valmis vaadatud. Ronisin pilooditavast kärust ümber tava-ratastooli ja kõik edasine oli ka kenasti ette valmistatud. Invaru käsivarrekargud koduvärava taga ootel ning uksed lahti. No kargutamiskogemust mul polnud, aga vahendid tundusid üsna intuitiivsed, siiski suutsin need esmalt valepidi kätte võtta. Kogenumad viisid mind kurssi muudegi karkude krutskitega, millega oleks tark arvestada, näiteks et kui karguga kukud, viska see kiirelt eemale või murrad sõrmeluud :-) Veetsime veel paar tundi Tiiu tehtud suppi süües ja juttu ajades, jalg käitus külalistega viisakalt ning hingelisi vaevusi ei põhjustanud. Ning siis sain veel mõnda aega üksi kodus olla kuniks Tiiu tuli.
II korrusele läksin trepil istudes aste-astmelt kergitades - polnud ju mingeid kogemusi. Kõik õhtused toimingud olid paremal jalal tehtavad ning sain voodisse. Sihuke tunne, nagu oleks teki alla pugedes raske matkakummiku jalga unustanud, aga magama ma jäin ja magada sai ilma mingi meditsiinilise kiirendita.
===
Esmaspäeval panin end mõttes valmis milleks iganes, aga kui 10:15 polnud kõnet tulnud, võtsin ise ühendust. Kuulsin, et ülekoormatud esmaspäev ja lubati tagasi helistada. Ning siis tuligi selgus - operatsioonihäire on esialgu maas, alles neljapäeval ortopeediassse konsultatsiooni. Söö mida iganes ja millal tahes :)
===
Neljapäevasel konsultatsioonil PERH-s tuli esmalt karkudel läbida päris pikk teekond sissepääsust ortopeediasse, õnneks samal korrusel ja väga kenasti põrandale joonistatud sinist joont järgides. Järgnes jala kipsist väljapäästmine ja ortopeedi (samuti Pavel, aga mitte sama, kes EMO-s) poolne nentimine, et jalg on elutervelt värviline - kergelt turses, aga ei mingeid kahtlasi ville ega punnitusi.
Taas jalg kinni ja uus röntgen, mis oli tunduvalt lühema kablutusteekonna kaugusel. Sain röntgenoloogilt ka paar ninatarkust - säriaeg on alla sekundi, sõltub pildi suurusest (seatud vaateväljast) ja 180 kraadi teiselt poolt pole mõtet röntgenit teha kuivõrd rönteniga saab objekti tiheduspildi - teiselt poolt vaadates on pilt peeglis, aga täiendavat infot pole! Ühesõnaga - tehti üks pealtvaate ja teine küljepilt.
Järgnes ortopeedi (Pavel) konsultatsioon ja arsti hinnang oli selles mõttes positiivne, et operatsiooni ei pidanud ta vajalikuks. Tükid olla paarimillimeetrise nihkega koos, mis olla hea tulemus. Kontsluu verevarustus on ülitundlik teema, operatsiooniga (tükkide kinnitamiseks titaaniga) kistakse kõik lahti ja pärastine taastumine ei tarvitse minna uute komplikatsioonideta. Nii et organism tulgu parem ise kõigega toime, tuleb ainult jalale asu anda - hoida kõrgemal, toetamine on välistatud 10 nädalat. Abiks on toidulisandite söömine, mis aitavad kaasa luukasvule, kõõluste tugevnemisele jne. Nagu tippsportlasedki igapäevaselt teevad.
Uus konsultatsioon ligi kolme nädala pärast ja siis saab loodetavasti kipsi vahetada elegantsema ortoosi vastu - ja kõndida sellel ikka ei saa!
===
Nädal hiljem kooriproovi kargutanult (ei saa mitte vaiki olla) selgus, et mu lauluvennast meedik Jüri, minuga samas häälerühmas, on konkreetselt ortopeed. No ei olnud varem põhjust kaaslaulja erialasse süveneda. Tuli mu kipsi koputama, kõlas vastu küll, ja kontsluu teema oli talle loomulikult vägagi tuttav. Meedikuna sai ta ka tehtud 2D/3D-pilte vaadata ja hinnang oli sama - las taastub rahulikult soovitatud tempos. Kontsluu on põhiline, pindluu kild pole mingi teema. Tulevik toob uut selgust.
On rahustav kui doktorite arvamused epikriisile on konsensuslikud :-)
===
PS. Kontsluu ehk taalus ehk 'talus' ladina keeles
Ülalt toetub sellele sääreluu ning kontsluu kõrvale jõuab ka pindluu, alt hargneb kontsluule langev koormus kaheks - kanna suunas ehk kandluule ja varvaste suunas ning seal on juba hulgim vahendajaid, lodiluu ja kuupluu esimestena. Nii et jaotur ehk HUB. Väga kriitiline element, millel on omaette (üli)tundlik verevarustus. No eks kõik luud on organismis omaette ja vajavad autonoomset verevarustust või nad kärbuvad. Evolutsioon on sellised detailid ammu filigraanselt paika loksutanud ning teadvusesse neist protsessidest tavaelus mingit signaali ei tule.
Ravi on pikk, koormata ei saa kontsluumurruga jalga enne 8…12 nädalat ja pärast tuleb pikalt käimist harjutada, jooksmisest rääkimata, sest kuid kestev koormuseta elu teeb kõik vedelaks.
Sõber Ott ütles, et selgroomurru kõrval on kontsluumurd raskusastmelt järgmine, mida proovida. No ehk pealuumurd on ka kusagil sealkandis. Ott teab, mis räägib, kuivõrd tema abikaasal oli olnud veelgi komplitseeritum kontsluumurd, millest taastumine olla pikalt aega võtnud kuid läks õnneks, lubades taas matkata.
PPS. Olin broneerinud 1. maiks ümber Viljandi järve jooksu - õnneks oli ümberregistreerimine võimalik ja poeg lubas võtta selle auringi oma kanda.
