Cabo Verde - Roheneemesaared 2025 jõulude ajal ehk reisimine pole nõrkadele

 Mallukas: “ Ainus koht, kuhu ma ei tahaks kunagi tagasi minna, on Roheneemesaared. Mul tekkis tunne, nagu oleksin olnud vangis. Seal ei olnud midagi teha, ka toit polnud väga hea. Ma pole kunagi ühelgi reisil mõelnud: oh, kaks päeva veel, siis saab koju. Olime nii õnnelikud, kui minema saime.”

Roheneemed ehk Cabo Verde on saarestik, mis on ikka mõttes mõlkunud pärast Kanaaride korduvaid külastusi, Madeirat, Assoore, Martiniq`i, ... Oleks nagu veel EU, aga ei ole ka. Tegelikult iseseisvus Cabo Verde Portugali kolooniast 1975-l aastal, seega ikka juba väga ammu ja on Aafrika Ühenduse liige. Portugali keel on aga jätkuvalt riigikeel, nende kohalik raha eskuudo kurss on jäigalt seotud euroga (110:1) ja saartele lendab Portugali lennufirma TAP.

Hankisime piletid peasaarele Sebastian Booking.com-st ja algses variandis oli lubatud Lissabonist edasi ainult salongi võetav kerge pagas kuni 10kg, kusjuures Lissabonis tulnuks ka kohalikule lennule ümber registreeruda. Marsruudi esimest osa Tallinn-Frankfurt-Lissabon opereeris Lufthansa ja edasine lend toimunuks Easyjet-ga Praiasse, mis on Cabo Verde pealinn Sebastiani saarel. 

Meil olid aga kindlad matkaplaanid, s.t. käimiskepid, matkasaapad jne olid kohustuslikud elemendid. Kokkupandavad matkakepid kergpagasisse ei mahu ja kui ka mahuks, siis kes teab mis hetkel neid külmrelvana või raketiosadena käsitletakse ja kästakse välja visata. Päikesekreemid, šampoonid, kingituseks üks Vana Tallinn ja suur kohver ongi vältimatu. Pika otsimise peale leidsime võimaluse viimasele otsale Easyjet-ga hingehinnaga (160€) äraantav pagas osta.

22.12.2025

Tallinnast läks väljasõit plaanipäraselt, aga Frankfurdist väljalend Lissaboni juba viivitus. Poolteisest tunnist ümberistumise ajast jäi järgi alla tunni. Ja Lissabonis hakkas jama peale. Pagas ei jõudnud lindile ja kui tulema hakkas, siis suurte pausidega, arvatavasti tilgutati konteinerite kaupa nagu juhtus. Aeg tiksus kriitiliseks ning rakendasime tööjaotust - Tiiu läks välja check-in alasid uurima, et teaks kuhu edasi minna kui ükskord kohver tuleb. Ma jäin ootele ning siis, pärast eriti pikka pausi laotati välja arvatavasti viimane konteiner pagasit. Tormasin Tiiu juhiste järgi ka välja, roheline koridor toimis ja kohe Easyjet check-in letti. Siin tuleb nimetada, et Easyjet teatas ka oma väljalennu hilinemisest, märkides siiski, et checki-in ajad jäävad endiseks. Nii oligi – teenindaja keeldus pagasit vastu võtmast ja soovitas sellega minna väravasse. No mis siis ikka - turvakontrolli ja loomulikult tõsteti maha kõik vedelikud, alles jäi vaid 100ml kätepuhastusgeeli. Matkakepid probleemiks ei osutunud ja isegi Victorinox multitalent taskunuga mittelukustuva teraga loeti kõlblikuks. 
Värava leidmine oli juba lihtne ja kuivõrd pealeminek polnud veel alanud, siis sai hingamise taastada. Kui aga pealeminek algas, siis paluti meil kohvriga kõrvale astuda kuniks tavareisijad peale saavad. Kõrval seisis juba üks suure kohvriga rännumees, mis mõjus kergendavalt. Seda seni kuniks kõik reisijad peale said - siis öeldi, et lennuk on täis, suurt kohvrit salongi ei lubata, pagasiruum on pilgeni täis ja ka osa registreeritud pagasit jäävat maha. Võime peale minna, aga ilma kohvrita ja kui siis kohe nüüd. Protestide peale pakuti alternatiiviks, et võime ümber registreeruda 29-l detsembril minevale Easyjet lennule (viie päeva pärast), kus on praegu vabu kohti. Või mõne muu firma lennule, näiteks kahe päeva pärast mineval lennul on samuti vabu kohti, aga siis juba omal kulul.
Otsisime ajude huuates paaniliselt lahendit, aga ei paistnud midagi. Kohvril polnud mingit silti juures, registreerimata pagas. Omanikuta kohver läinuks lennujaamas veekahuriga purustamisele. Võinuks ju rabada välja matkasaapad ja loobuda kõigest ülejäänust... Saatku kohver järele, aga väravateenindajad keeldusid meie sildistamata kohvriga tegelemast, seda ei lubavat lennujaama turvapoliitika ehkki kohver oli just kontrollis põhjani läbi tuustitud. Tekkis veel mõte, et Tiiu läheb üksi peale ja mina jään kohvriga Lissaboni, tulen millalgi kuidagi järele. Ja samas - tulime ju koos jõulupuhkusele, Tiiu polnud sugugi valmis kaugele tundmatule saarele üksi minema. Meiega koos paanitses rännumees, Šveitsist, nagu kuulsime, kes samuti ei kavatsenud oma kohvrist loobuda ja nii see paokil värav pauguga kinni läks. Anti juhised, et peame välja minema ja otsima üles nn WayPort-i (?), kus meiega tegeletakse, antakse uued Easyjet-i piletid jne. 
Nii me siis läksime... veeretasime kohvrit, läbisime taas passikontrolli (haa, Šveitsi e mitte-EU mees ei saanud biomeetrilist kontrolli kasutada ja pidi minema pikka järjekorda). Meie saime aga nobedalt läbi ja asusime lennujaamast PortWay-punkti otsima. Siin tuleb ütelda, et Lissaboni lennujaam on nagu labürint, millest isegi omad ei saa aru. Meid saadeti esimesele korrusele ja siis selgus, et esimest korrust polegi, ka liftid ei lähe teiselt korruselt allapoole. Küsisime portugalikeelselt koristajalt, kes võiks nagu asju teada ja see viipas meid kaasa kusagile kaugemale avaalal, kus me juba olime olnud. Leidsime aga avaalalt infopunkti, kus tunnistati, et paikneme tõesti teisel korrusel ja seletati, et selleks, et esimesele korrusele jõuda, peame lihtsalt trepist üles minema! Trepist jõudsime aga umbes kolmandale korrusele... Siis soovitas järgmine lennujaama töötaja meil minna hoopis neljandale korrusele, kuhu viis lift ning kus oli ka paar vastuvõtupunkti, aga ei midagi meid lennundusega aitavat. Mingil hetkel adusime, et ehk on "error" selles, et majas on justkui kaks terminali - terminal 2 on avaalaga samal korrusel, terminal 1 pisut kõrgemal, umbes korrusel 2,5 kuni 3 ja kuidas korrused ning terminalid omavahel suhtes on, seda kusagil koolis ei õpetata.
Igatahes lõpuks, samm-haaval mõistatust pusides jõudsime letini kusagil X korrusel, kus teenindaja kinnitas, et jah, nemad ongi PortWay ja asusime lõpuks suhtlema.
Oligi nii nagu väravas juba öeldi. Võime saada tasuta 29. detsembri Easyjet lennule, mis tähendanuks ainult ühte päeva Cabo Verdes. Ja ei mingit muud lahendit nende poolt. Võime ju vaadata, kas Portugali TAP pakub pileteid varem ... 

Oma kohvriga jõudis kohale ka šveitslane ja asus sama mittetöötavate lahenduste parve läbi närima.
Otsisime Tiiuga istumiskoha ja uurisime TAP-i lende. Tõmbasin endale ka vastava äpi ja selle kaudu leidsime lähema variandi kahe päeva pärast. Hiigelhinnaga (enam kui 1000€ reisija kohta), aga selle eest oli lubatud kummalgi kaasa võtta kuni kaks 23kg-list kohvrit! Eksklusiivsed pakkumised tõsistele kaubareisijatele. Ostsin piletid, milleks pidin veel kodupangas limiite kergitama ja kuivõrd esimene pangatõmme untsu läks, siis oli veel vaja üles leida TAP-klienditeenindus (TAP-i terminaliala juures varjatud nurgataguses), kus aga suudeti makse piletitega siduda ja saime kinnituse, et me saame tõesti 24-l lennata. Huhh!
Edasised sammud olid loogilised - leida Lissabonis hotell kaheks ööks ja sisustada aeg. Mõlemad ülesanded olid lihtsamate kirjast, leidsime hotelli kesklinnas, bronn Booking.com kaudu, talutavas kauguses metroojaamast ning asusime teele. No niipalju siiski saatus nöökis, et Lissabonis sadas korralikult vihma ja kogu see distants metroojaamast hotellini oli ülesmäge, kohati treppidest....
Hotelli aga jõudsime ja reisi esimene vaatus täis emotsioone ja füüsilisi katsumisi sai sellega õnnega pooleks läbi. Reisimine ei ole nõrkadele. 13940 sammu, 16 korrust.

23.12.2025
Aga Lissabon on ju tore pealinn. Esimese päeva jalutusretk viis loomulikult pikalt mere äärde, et teisel kaldal Jeesuse monumenti vaadelda ja Castelo de S. Jorge kindluslossi külastuseni. Oli ka paar vihmasabinat, aga üldiselt selline meie mõistes soojapoolne kevadine ilm.

 
12792 sammu ja 34 korrust.

  

 

24.12.2025
Teisel päeval külastasime Eduardo VII parki, kus oli ka jõululaat ja lehvis jalgpalliväljaku suurune Portugali lipp. Pikki tõusukilomeetreid tehes läks nii soojaks, et selga paistva päikese käes oli paras T-särgiga olla.  Nägime nõksa vaeva, et korgist valmistatud jõulukaardid posti saada. Muidugi tuli kaarte ja marke hankida eri kohtadest ja kaardid saime lõpuks lasta ühte seinal olevasse pilusse, mille adekvaatsust postiteenuse sisendpunktina kinnitas OK-märgiga sama seina ääres toimetav kingaviksija. Oli natuke pikem päevaretk - 18624 sammu, aga korruseid vaid 8. Õhtul hilja metrooga lennujaama, et Praiale lennata. Seekord tuli hotellist kohvriga laskuda, mis oli kuiva ilmaga käkitegu.

Meie ainuke kohver registreeriti probleemideta, lend oli 4-tunnine ja kõik näis sujuvat kuni Praiani, kus pagasit tuli ja tuli, aga meie sinist kohvrit mitte kuidagi mitte. Ning kui kõik lindid töö lõpetasid, ei jäänud muud üle kui Lost&Found letis fakt kirja panna. Paljud lahkusid õnnelikult oma kohvrimägedega, aga meiesuguseid õnnetuid oli parasjagu. TAP-i lubadus igaühel kaks 23-kilolist kohvrit kaasa võtta oli jõulude ajal ilmselgelt mõõdutundetult üle lennukite kandevõime.
Väljapääsu juures oli hulgaliselt nimesiltidega transaosutajaid, aga meie nimesid andis pikalt otsida, sest olime kõvasti üle tunni normsaabumisajast üle. Kommunikatsiooniga kogesime ka kohe raskusi - ei ole ei portugali ega kreooli keel meie tugevamaks küljeks. Sildiga mustanahaline osutus ka ainult vahendajaks – üsna pikana tunduva aja pärast laekus rahvastatud ootepunkti takso ja viis meid juba varem kokkulepitud 20€ eest majutusse ära. Kell oli midagi 2:30 öösel ja ega me muuks suutelised polnud kui pererahvale end tutvustada, tuba kätte saada ja magama minna - oli ju järgmiseks päevaks kella 9-ks kohe rendiauto kavandatud.

Et Cabo Verde pole EU, saime lennujaamas selgelt aru kui SMS teavitas, et andmeside päevapilet maksab 15€ ning selle eest ei saa enamat kui 100MB infovahetust. See maht kukkus täis juba taksot oodates! Sellega lõppes ka mobiilandmeside kasutus, tuli loota kodus allalaaditud off-line kaartidele Googles ja Wikiloc-s ning majutuskoha WiFi-le.

Hommikulauas saime pererahvaga juba enam tuttavaks. Jannick ja Maria, prantslased, alustanud majutusäriga Cap Ouest Praia jooksva aasta alguses (!) pärast seda, kui olid Cabo Verdes korduvalt käinud ning otsustanud siis koos oma kahe kassiga elu saarel sisse seada. Kui Jannick rääkis vabalt inglise keelt, siis Maria mitte ja vajas arusaamiseks Yannicki abi. Hommikusöök oli prantslaslik – mahl, kohvi, saiad, papaia- ja banaanimoos. Tõsi, sai ka vorstiviilu saiale 😊Tutvusime ka kahe kaasmajutatavaga – mõlemad prantslannad, aga üks ikka Poolast pärit ja viisakuse pärast purssisime temaga mõne sõna ka vene keelt kuna mõlema poole kooliharidus seda lubas.

25.12.2025

Autorent oli kohe nurga taga ja äravormistamine käkitegu. 300€ tagatisraha vahetas omanikku ja juhatati meid väikese Chevrolet Sparc  juurde, mis aga sugugi käivitumise märke ei näidanud – aku oli sedavõrd tühi. Arvati, et ju ta jäi ööseks tuledega seisma, tõmmati teine masin kõrvale, juhtmed peale ning kõik sujus. Väikese kõhklusega hinges ronisime peale, Tiiu rooli ja seadsin suuna saare põhjaosas oleva rahvuspargi peale, kus oli üks hinnanguliselt rahulikumat sorti matkarada silma jäänud. Oot, enne oli vaja veel leida üles mingi pühade ajal avatud kauplus, et matka peale veidi varustust saada (ka hambaharjade puudus vaevas). Meie matkavarustus oli ju kohvris kusagil Lissaboni ja Praia vahel! Nii et seesama lennureisi T-särk ja kerged suvejalatsid. Google kaart aitas ning selle pisikese kogukonnapoekese, kus hädapärase kätte sai, ka leidsime. Aktsepteeriti eurosid, tagasi anti kohalikke eskuudosid.

 

 

Saar osutus sõiduaja mõttes päris suureks. Teede kvaliteet oli kõikuv – kohati asfalt, kohati kivisillutis ning igas vähegi asustatud punktis oli üks lamav politseinik teise järel. Arvestades veel mägist maastikku, serpentiine, siis Tiiul oli rooliga mõnusalt jagelemist. Matkaraja algus oli selgelt äratuntav, samas oli ka ruumi paari auto parkimiseks. Hommikulaua prantslased rääkisid küll midagi piletist, mis tuleb rahvusparki sisenemisel tasuda. Tõsi, ka matkaraja alguspunktis oli tõkkepuuga putka, aga täiesti ja pikalt asustamata. Ju käis jutt mingist teisest sisenemispunktist või hoopis teisest rahvuspargist.

Rada, millel ilmselt oli võimalik ka kõrge kliirensiga sõidukiga liigelda, (edasi-tagasi teekond) vastas meie varustatusele, nõlvade küllalt kuiva troopikametsa vahedest avanes mastaapseid vaateid udulaamades saarele ning loomulikult oli kliima temperatuuri mõttes nauditav ehkki pisut pilves. Me ei olnud rajal üksi – oli nii vastutulijaid kui ja neid, kes meiega umbes samal ajal alustasid, kõlas päris mitmeid EU keeli. U 4-km algusest oli kämpingu moodi punkt – varjualused, lauad-toolid, seinamaaliga teenindusmajake. Aga ei mingit teenust ennast kui mitte arvestada seda, et üks mees siiski toimetas ja juhatas meid laual asuva väikese vaadikese juurde grokki maitsma. No ikka maitsesime ja siis tahtnuks nagu kusagile tänutäheks eurosid poetada. Aga ei midagi – peremees ütles, et see kõik on tasuta, reklaamiks või nii :-o

   
Grokilonks aitas meil viimase otsa teekonnast vaevadeta läbi teha ning tee lõppeski nõlvale paigaldatud taldrik-antenne täis sidemasti juures, mille kõrval undas võimekas diiselgeneraator. Nii et ikka missiooniga torn. Tagasiteel saime džunglis väikese kõrvalpõike teha, vältides taas groki juurde sattumist. Ega kohalikust metsast erielamust ei saanud – on agaave, eukalüpte. Lendas üksikuid liblikaid, keda kuidagi pildile ei saanud, nägime kohalikku troopika jäälindu (Kingfisher) ning sahistas väikesi sisalikke. Kuid see oli kena väikeste tõusude-laskumistega jalgrada.

Meie auto oli kenasti raja alguses ootel, käivitus nagu kulda ja otsustasime edasi Tarrafalisse sõita, et vaadata ära ka kuulus põhjaosa supelrand, millesse ujumisvarustuse puudumise pärast samas eriti nagu asja ei olnud. Rannalinnas leidsime aga ridamisi avatud poekesi, saime teha pitsalõuna baaris, kus korraga toimetas kaks kõlarisüsteemi täiesti erineva muusikaga (audio-rööprähklemine), oli WiFi ja saime lõpuks käe-jala ka ookeanis märjaks. Rand on ilus, maaliline ja külastamist vääriv. Tarrafal valmistus jõulupidustusteks – keskväljaku minipargis oli orkester end valmis seadnud, kohalikud grillisid külastajatele kaheksajalgu ning mustjaspruuni rahvast muudkui kogunes, tütarlaste imelised kahusoengud ja patsid välkumas.

 

Kui juba nii kaugele tuldud, siis otsustasime tagasi sõita mööda pikemat teed saare põhjapoolsemat rannikut pidi. Kilomeetrite järgi ainult natukene pikem. Reaalsus oli siiski midagi muud – tee oli viletsam, asustusi ja lamavaid politseinikke rohkem. Üks politseinik oli end nii hästi ära varjatud, et sellele sai ikka mürtsuga otsa sõidetud. Vaated head, aga suuremaid ujumisrandu silma ei hakanud. On abajaid, kus vajadusel üle kivide vette ikka pääseb, vähemalt paadiga ning eks ookeaniannid on Cabo Verdes kindlalt toidulaual. Praia lähenedes sai ka valge aeg otsa. Olime terve päeva oodanud kõnet lennujaamast kohvri kohta, aga ei piuksugi. Kuna lennujaama ring teekonda enam oluliselt ei pikendanud, siis otsustasime oma silmaga olukorra üle vaadata. Ei mingit töötavat infopunkti. Püüdsime siis inglise keelega väljumisala juures lennujaama töötajatega jutule saada. Väga tõrjuv hoiak oli – pagasiruumi oldi valmis lubama kui lõpeb saabunud lennuki reisijate voog. Ja neid muudkui tilkus (olime seda tempot ju kogenud eelmisel ööl). Lõpuks kandis töötajate ahistamine ikka nii palju vilja, et Tiiu lasti alale ja ei läinud viit minutitki kui ta võidukalt kohvriga välja purjetas, nii et isegi lennujaama staff kergitas tunnustavalt suunurka 😊

Õhtul toimus pererahva poolt meile pidulik ja mitmekäiguline jõuluõhtusöök, mille nad oma köögis hoolikalt ette valmistasid. Tähelepanuväärsed kokkajad! See oli varakult kokku lepitud ja pidanuks toimuma koos teiste majutatavatega 24-l detsembril kuid meie jaoks lükati jõule edasi. Saime tutvuda Cabo Verde, õigemini Fogo saare kvaliteetveinidega Chã tinto ja Chã branco. Fogo saare kõrge vulkaani jalamil on aastaringset niiskust enam kui teistel saartel ja see on ka ainuke koht kogu saarestikus, mis lubab tööstuslikus mahus viinamarjakasvatust arendada.

Kokkuvõttes – päev oli korda läinud, matkavarustus kahjustusteta kohal, topelthambaharjad.
Tulemus – 20919 sammu ja 97 korrust.

26.12.2025

See oli meil paraku rendiauto kasutamise teine ja viimane päev ja tagastamisajaks oli märgitud juba 15:00. See ahendas valikuid, aga ambitsioonid olid ju endiselt suured. Alustasime vara, et jõuda saare kõige kõrgemasse tippu - Pico d’Antonia-le (1394m).
Maantee sinna oli osalt juba tuttav kuivõrd loode poole liikumiseks ongi ainult üks valik. Põhiteelt kõrval oli kõrgemale viiv kõrvaltee küll kitsam, aga täitsa rahuldava kvaliteediga, valdavalt kivisillustik ning kaardi järgi kõik klappis. Sihtpunktis oli matkaraja algus täiesti äratuntav, leidus paar kohta autode tarvis (olime ainukesed) ja kõrge aiaga piiratud strateegiline sidemastide ning -teenindushoonete ala.

Pico d’Antonia rada peab ikka väga kiitma. Märgistatud, vaheldusrikas ja samas küllalt nõudlik. Matkakepid on teretulnud ja vahel on neist palju abi, et ogalist taimestikku säärtest-põlvedest eemal hoida. Viimane osa tõusust on päris järsk, kohati lahtisel-veereval kiviklibul, mis matkasaabaste kulunud taldadele parajaks pähkliks osutusid. Ja jällegi - matkakeppidest oli abi. Kõrgemal on laiad ülesaarevaated, ilm oli päikeseline ja selgelt paistis ära oluliselt kõrgema vulkaaniga Fogo saar, mis tuli seekord unistuste kaardile jätta. D’Antonia tippu tähistas suur valge rist. Aga selgus ka, et see ristiga tipp polegi saare kõige kõrgem punkt - naaber ulatus 100m  kõrgemale ja sinna viis omaette kitsam ning veelgi järsem rada, millel nägime ka kaht matkajat turnimas. 

Meie aeg oli aga sedavõrd piiratud, et lisaseiklused olid välistatud ning tuli asuda tagasiteele, mis järsemas languse osas ei saanud kuidagi kiirelt toimuda.
Ülejäänud osa teekonnast sujus ning olime mõned minutid enne kella kukkumist rendipunktis tagasi. Tõstsime varustuse välja, omanik kontrollis auto seisu üle ja saime oma 300€ ausalt tagasi. Päeva tulemus – 20144 sammu ja 203 korrust :-)

Otsisime naabrusest kohvikut, mis a) oleks lahti ja b) pakuks ka midagi süüa – ei olnud see pühade ajal sugugi lihtne ülesanne, aga visadus Google kaardi abil tänavate läbikammimisel viis sihile. Cabo Verdel on Kanaaride või Madeira tasemel turismiteeninduseni veel pikk maa minna. Ja nende tänavaäärsed kõnniteed on oma astmete ja aukude rägastiku tõttu kohati väga jalakäija-vaenulikud, silmad peavad katkematult rada skaneerima. Suvalises kohas keset kõnniteed on jupiti katmata (sadevete) betoonkanalid, millesse ei tahaks kuidagi sisse lennata.

Õhtul tutvusime uute majutatavatega – Peter Taanist, Hans ja Wilma Hollandist. Hollandlastele oli see teine aasta saarele tulla – nimelt eelmisel aastal olla Hans jala murdnud, see oli kenasti taastunud ja nüüd kavatseti pikemat ümbersaarematka seljakottidega ja kokkulepitud majutusega. Tegin veel nalja, et teine jalg ju terve, nüüd saab selle murdmist proovida. Nali läks peale küll 😊 https://www.facebook.com/reel/897963652616075

27.12.2025

Niisiis jalgsimatk Cidade Velhasse (nn vana pealinn). Hinnanguliselt 20km ja saime julgustust pererahvalt, et bussid liiguvad ning tagasi saab muretult. Ookeani äärde ja minema, algul linnarajad ja siis läks kitsamaks kuni ees laiutas tarastatud elektrijaam. Wikiloc juhatas sellest suure kaarega ringi mööda, aga samas ookeani ja tara vahel paistis ka kitsas rada käivat. Kaardi järgi tagasihoidlik mõnesajameetrine distants ja mis see siis D’Antonia tiputegijatele ära ei ole. Ikka oli, sest rada sumbus kohati akaatsiapõõsastesse (ilged riiete ja nahalõhkujad) ning siis kadus hoopis – oli ainult murenenud ja kitsas betoonserv, mida mööda sai turnida hoides tasakaaluks roostes traataiast kinni. Aed pidas ja otsetee trikk õnnestus vähese, aga märgatava verekaotusega.

 
Edasine rannikurada oli kohati isegi märgistatud, aga mitte järjepidevalt ning tegelikult aitas ikka Wikiloc-s kellegi ränduri raja jälgimine ning selle omakordne optimeerimine ja täiendamine. Kuiv, akaatsiad, pinnas nagu kanaarisaarte tasandikel. Vulkaaniline, aga oluliselt vanem materjal.  Tuli ületada lõhesid, ronida kaljuservadel ning pugeda läbi akaatsiatihnikute. Ainsaks asustatuks kohaks oli ühes abajas üksik kalastajate küla, milles oli nii paate kui ka ehitisi, mis viitasid unistusele suuremast sadamast.

 
Järgmine kaljudevaheline abajas oli aga sedavõrd kaunis, läbipaistva vee, liivapõhjaga ja lainevaba ujumiskoht (ümarkivine veepiir), et see veerõõm sai täiesti segamatult, nudistlikult ning maksimaalselt ära kasutatud. Siis tekkis küll sisemine tundmine, et oleme Cabo Verdesse kohale jõudnud, sisse elanud ja omaks võetud.

Pärast seda ei olnud Cidade Velha enam kaugel, aga enne seda oli vaja veel üle vaadata värskelt taastatud kindlus São Filipe Royal Fortress. Sissepääsuks tuli 5€ pilet lunastada. Tegelikult on selle taastamine ja väljaehitamine veel pooleli, aga tehtud tööd on olnud tõsised ning müürid näevad välja uhiuutena. Ka kahurid valli platvormidel, kuid märkusega, et need pole siin kohas pauku teinud vaid on toodud välja ookeanist uppunud laevadelt.

Kindlustusest oli veel pikk laskumine linna ja täiesti õiges kohas oli päris väsinud rändajate turgutamiseks võimalik õlut küsida. Linnas jätkus taastumine rannarestoranis (ookeanikalaga loomulikult) ja siis jõudis veel mööda orgu jalutada grokivabrikuni Cabral & Martins - Fabrica familiar de Grogu. Martiniq`il nähtud tööstuslikud rummivabrikud ja kõrged destilleerimistornid olid veel mälestustes silme ees ja selles võrdluses oli nähtu ikka ülimalt käsitööstuslik. Jah, samas kasvas suhkruroogu, olid lihtsad masinad roo purustamiseks, kuid vabriku mastaap oli olematu. Pika tee käinud said aga kohapeal erinevaid rummisegusid degusteerida ja kaasa osta. Lahkusime meiegi 3x100ml pudelikestega (see oli tark otsus 😊, aga sellest hiljem).

Bussipeatuse leidmine ja peale saamine (mikrobuss) läksid juba lobedalt. Täis see pakiti ja ei maksnud ligi 20km tagasisõitu enam kui 1€ inimese kohta, mis kasseeriti mahaminemisel. Väike ärevuskoht oli Praias, kuivõrd buss kippus meie majutuspiirkonda vältivalt linna teise serva poole. Saime siiski sobival ristteel pidama ja väikese jalutamise järel jõudsime ka koju.

Ja siis kuulsime, et hollandlastest matkajate paaril oli rännak meiega samas suunas juba linna piiril katki jäänud, sest Wilma murdis jala…
Neist kobakatest kõnniteedest linnas on juba juttu tehtud, matkajatel võis oma 15+kg varustust seljakotis olla ja ootamatu koperdamine võib isegi matkasaapa korral saatuslikuks saada. Säh sulle siis õhtul tehtud lolli nalja. Loodame vaid, et Hans ja Wilma ei jäta jonni ning tulevad saarele uuesti. Kolmas kord peab õnnestuma!

Koormusnäitajad: 24014 sammu ja 69 korrust.

28.12.2025

Rendiautot ei ole, seega meie liikumine on linnaga piiratud. Korraks kaalusime küll kohaliku bussiga lennujaama taha jäävate randade külastamist, aga ehkki buss osutus olevat usaldusväärne, polnud meil mingitki aimu liinidest, graafikust ega bussipeatustest. Seepärast kavandasime vaid Praia idapoolse osa külastamist, sealsete randade ülevaatamist ja tänavaturu külastamist, mida soovitas pererahvas. Kuigi Jannicki väitel olevat päris turg kinni, aga sellest me kohe sotti ei saanud.

Esimese punktina külastasime Praia majakat. Juurdepääs oli tasuline, aga kõik oli korrektne, restaureeritud kuni tualetivõimaluseni välja. Majaka tippu ei pääsenud, aga tegemist on ka töötava majakaga ning arusaadavalt ei lasta kedagi läätsede ette virvendama.

Teiseks punktiks oli valmis vaadatud lahes asuv saar, aga tee sinna oli kinni. Olid pääsuväravad, mis vihjasid võimalikule huvile kunagi turistidelt koormist küsida, aga putkas istuv valvur ei näidanud mingit huvi meid läbi lasta. Mõneti märgiline oli silt Macau, mis vihjab Hiina kohalolekule Cabo Verdel ning nende teadmata ambitsioonidele piirkonnas äri teha. Praegu jäi saareke, kus ei paistnud ka midagi peale jalutusraja olevat, meie jaoks suletuks.

Turutänava me leidsime, aga see oli puhtalt konkreetseks päevaks tänava servad hõivanud second-hand rõivaturg. Kes teab, ehk pakkunuks huvi kui me varustus poleks kohale jõudnud, aga hetkel ei kõnetanud nähtu kuidagi.

Leidsime aga üles bussijaama või õigemini parkla, kus oli kümnete mikro-ühistranspordibusside parkla ja kah mingi täistoppimisteenus. Igatahes taheti meid ka kohe kuhuiganes sõidutada, aga me polnud päris sellel tuulel. Logistika jäi pisut arusaamatuks – infot nappis, aga oli selge, et tahtja jaoks on kõik suunad saarel olemas. Vähemalt järgmiseks korraks teada kuskohast bussireise alustada.
Tagasiteel sihtisime esimest suurt randa palmitihniku taga, aga see oli tüng – ei ühtegi ujujat, vedelesid vaid mõned kalapaadid. Küll aga oli rannal  hulgaliselt üsna dekoratiivseid nii 5cm pikkuseid kruviteokarpe (hilisem veebiotsing tuvastas need kui Turritella bicingulata Lamarck, 1822, https://www.britishshellclub.org/whicher-cape-verde-gallery.html). Korjasime korraliku kamalutäie ja läksime kodu suunas järgmise ranna poole, mida juba tulles märkasime täitsa toimivat. Ja kõik klappiski, ka lõuna samas rannarestoranis. Riideid sai vahetada vägagi korralikus tualetis.

Õhtut läksime sööma samasse tuttavasse köögiviljakauplusega ühendatud kohvikusse. Sama naeratav teenindaja, aga süüa enam polnud. Küsisime papaiasmuutit, käis kaupluses asja uurimas, aga tagasi tulles ainult naeratas ja laiutas käsi, et ei ole. Küsisime siis puuviljakokteili – sama käik kaupluse poolele, aga seekord oli saadud vastus positiivne. Lubas tuua ja oligi kokteili moodi.

Koormusnäitajad: 18811 sammu, 18 korrust. Täitsa nagu puhkepäev.

29.12.2025

Viimane päev Cabo Verdes, Santiagol ja Praias. Otsustasime korrata eelmise päeva rada, aga seekord tõusta turutänava asemel kõrgemale nõlvale, kus Cabo Verde lipp lehvis. Ja oligi oluline punkt – relvastatud valvega kena loss ja suletud lossipark. Võimalus linnast häid pilte teha. Aga samal kõrgendikul oli ka tõeline turuhoone ja kaubandustänavad. Turg aga oli pettumuslik – ainult köögiviljad, lett leti järel täpselt sama kaup. Väheste eranditega müüdi pesukaussidest värsket (siiski surnud) ookeanikala.
Meie tulemuseks jäi seal üks kollane suvekleit Tiiule ja kaks ilmselgelt mittekohalikku küpset hurmaad.
Tagasiteel püüdsime samas juba tuttavas rannas pidama saada ja esmalt lõunat süüa, aga seekord oli laua saamine tunduvalt komplitseeritum – tuli jupp aega intensiivselt oodata. Päris soovitud kalatoitu seekord ei saanud, õigemini Tiiu sihtis grillitud kalmaare, kuid miinimumvalik ei toonud ka pettumust. Siiski erisusena läksime pärast lõunat ujuma hoopis kodulähedasemasse randa. Einoh, sama ookean, sama märg, sama soe ja sama soolane 😊

  

Õhtul enne lennujaama minekut külastasime kolmandat korda kodulähedast köögiviljakaupluse kohvikut. Seekord naeratati eitavalt nii smuuti kui ka puuviljakokteili soovile. Ei jäänudki muud öelda, et ehk taaskohtumiseni tulevikus kui turismiteenindus tõhusamaks on muutunud.

Jätsime ka pererahvaga hüvasti, ostsime ära kogu nende papaiamooside varu, kirjutasime kenad eestikeelsed sõnad külalisteraamatusse ja lubasime loomulikult tagasi tulla. Siis juba pikemaks ajaks, mitmete Cabo Verde saarte külastusplaanidega.

Taksosõit sujus, ainult et sinist kohvrit kontrolliks üle kaaludes selgus, et see on 3 kg üle. Ega-s midagi, Tiiu võttis välja matkasaapad, mina Ecco paksu tallaga sandaalid, veel nipet näpet ja saime 23 kg piirile.  Pagasit andes olime juba sedavõrd targad, et ehkki Lissabonis oli teada 2,5 tunnine vahe jätkulennule, siis palusime pagas märgistada kui prioriteetne. Ja lisatigi sellele uhke punane silt juurde. Küll aga ilmes mikrointsident käsipagasi läbivalgustamisel – Tiiu matkasaapast avastati grokipudel! Aga see oli ju täpselt lubatud 100ml, kõik oli rõõmsalt legaalne.

Samme 21033, 21 korrust.

Ja väljalend hilines.

30.12.2025

Jõudsime ligi tunnise hilinemisega Lissaboni, läbisime biomeetrilise EU-kontrolli ja tõttasime pagasiruumi linti passima. Ja lint seisis ja seisis ning aeg muudkui tiksus ja tiksus. Kannatuse katkemise hetk nihkus aina lähemale. Lõpuks läksin vaatama, et kas pagaisalas on mingi teeninduspunkt ka ning loomulikult Lost&Found ikka leidub. Ootasin ära kuni teenindaja vabaneb ja kirjeldasin olukorda – hilinenud lend, seisev lint, sinine kohver, jätkulend ja pakuti lahkelt, et täitku ma aga avaldus ja nad saadavad kohvri sihtkohta järele. Väga ilus mõte! Vormistasin koheselt ära ja tõttasime Tiiuga Exit/Saida poole. 15 minutiga peaks saama ilma kohvrita check-in-i tehtud küll.
Aga polnudki nii lihtne – oli põrgulikult raske. Tsoon A. Huvitav, see on ju täiesti eraldiseisev ala kui mitte terminal, mis tegeleb kõikide märkide järgi ainult Portugali lennufirma TAP lendudega. Küsisime A-ala töötajalt, et meil Air Baltiku lennule kiire, et kas siin saab tehtud. Vastus oli selge ei, nad teenindavad ainult TAP-i lende, peame minema ikka terminali 1. See on siis pool korrust kõrgemal lennujaama teises servas. Jõuame kohale – lende Amsterdami on tablool mitu, minnakse nii terminalist 1 kui ka terminalist 2,  meie lennu check-in peaks olema tsoonis A. A-d aga terminal 1-s ei ole, on B,C,D jne. Uuesti tagasi TAP-i alasse ning jõuame self-check-in masinate juurde. Küsime jälle nõu, mina ühelt meestöötajalt, Tiiu leiab naistöötaja. Meestöötaja arvab, et võiksime siis ikka masinat proovida, aga Tiiu on vahepeal ümber programmeeritud ja juba lendab hüüatustega taas terminal 1 poole. Loobun siis minagi, sest broneeringudokumendid on Tiiu käes ja jooksen järele.

Ja pilt on sama, tabloo järgi käib check-in A-tsoonis. Juhuslik saaliteenindaja ei aita meid karvavõrdki edasi, kuigi oleme kõigi märkide järgi juba sügavas ahastuses. Ja siis adume tabloolt, kus vahelduvad lennuajad ning keeled, et Air Baltic toimetab seda lendu ikkagi koostöös TAP-ga. Tagasi lennujaama A-tsooni, kus nüüd on tekkinud saba. See liigub õnneks kiirelt, reisijaid hajutatakse vilunult ja pagasita reisijatena saame ala tagumises otsas täiesti vaba masina juurde. Pass skaneerimisalusele. Kus on broneeringu kood? Tiiu otsib sassiläinud paberitelt, vahepeal kukub pass maha ja sessiooni peab otsast peale alustama. Teisel katsel keeldub masin passi lugemast. Hüppame kõrvaloleva masina juurde, aga see ei reageeri kohe üldse millelegi. Uuesti esimene masin ja kui pass ning bronni numbrid korrektselt sees, selgub, et check-in on lõppenud. Bye-bye.

Rabame jälle teenindajat, et meil just silme ees lõppes check-in, kas annab midagi päästa. Soovitatakse TAP-i infopunkti minna, mille asukohta ma tänu nädal tagasi toimunud Praiale lennu piletite ostmise segadusele juba tean. Ja paraku sureb sealse teenindaja huulil meie viimanegi lootus – see on ju Air Baltic, nad ei saa midagi teha. Mida kuradit!? Liini ühishaldus või midagi… Soovitas Air Balticusse helistada, mida ka tegime. Ainus tulemus pärast jutule ootamist oli see, et, et jäime vastastikku viisakaks, ikkagi head naabrid.
Seega maas mis maas, reisijad asuvad arvatavasti just nüüd AirBaltic lennule, meie aga otsime saalis istumiskoha ning asume Booking.com-st uusi Tallinna lennu võimalusi läbi kammima. Hotelli peale mõtleme hiljem. Seekord läheb õige hästi, hotelli pole vajagi – vaid vähem kui kuue tunni pärast saaks Finnairi-ga üle Zürichi ja Helsinki koju, ainult tund aega hiljem kui oleks see juhtunud Air Baltic-ga üle Amsterdami. Hind pisut üle 600€ reisija kohta. Läheb koheselt kaubaks ja registreerimine end Finnair-i rakenduses ka lennule.
Arutasime veel, et kas proovida veel sinist kohvrit välja nuiata, mis peaks nüüd olema igal juhul pagasialasse jõudnud, aga olime juba hakanud mõistma, et tegelikult on just see va pastell-sinine kohver meile kogu aeg kaikaid kodarasse visanud. Tegime südame kõvaks, et las ta proovib nüüd ise reisimisega toime tulla. Ja kui ka ilma jääme, siis on see saatus ja Tallinnas tuleme ikka toime.
Niisiis, pikk päev jätkus. Oli veel pisihilinemisi, kõige pikemalt Helsinkis, aga see oli peaaegu nagu teisel pool lävepakku, ei morjendanud üldse. Saime sügaval öösel koju ja jala pealt magama.

Viimase reisipäeva peale kogus ainult 11425 sammu ja 7 korrust.

1.01.2026 tuleb kõne lennujaamast, et kas te kohvrit tahate. On selline suur ning sinine ja nemad selle transaga ei taha tegeleda. Pisiasi, loomulikult, tõttan, tuvike. Ja ongi me kohver, täies ilus uhke punase sildiga PRIORITY, pisut vormilt väsinud-räsitud, aga sisult terviklik. Süüdimatu iserändaja. Lõpp hea, kõik hea.

---
Ainult, et need lisakulud… reis läks kolm ja pool tuhat euri kallimaks kui kavandatud ja see ikka on ränk. Meie reisikindlustaja oli Leedu firma PZU, koostöös SEB-ga. Tegime eraldi kahjuteatised mineku ja tagasituleku kohta, saatsime kõik arved, piletid ja ekraanikoopiad hilinemistest. PZU tahtis aga, et me küsiksime lennufirmadelt tunnistust hilinemise kohta koos põhjuse äranäitamisega.

EasyJet, kes meid Lissabonis maha jättis, ei tahtnud üldse midagi rääkida ega kompenseerida. Me ei tulnud ju lennukile, ei tahtnud nende järgmist lennukit, mis oli võtta 4 päeva pärast, meie viga…
Lufthansa saatis üsna kiiresti konkreetse vastuse – jah, hilinesime, aga põhjus on meie siseasi, seda põhimõtteliselt ei avaldata.
TAP-i hilinemise kohta saabus tunnistus kuu aega pärast avalduse esitamist ja pärast korduvaid meeldetuletusi.
PZU kompenseeris kulusid vaid Roheneemesaarte suunal ja osaliselt, napilt 10%, sest midagi erilist ju ei juhtunud, lennukite (ja pagasi) hilinemisi põhjustasid planeerimise ja korraldamise häired, mis ei käi kindluse alla. Mis on ju tore või kuidas?

PS. Takkajärgitarkusena, Google abiga, on Lissaboni lennujaamas tõesti 2 terminali. Terminal 1 on põhiline ja selles on A tsoon omaette eristatud ala, TAP-i kontrolli all, ülejäänud B, C, D jne tsoonid on eraldi suures saalis pool korrust kõrgemal. Turvakontroll on ühine. Terminal 2 on aga eraldi hoone umbes 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel ja see teenindab mõningaid odavlennufirmasid, mis ka EU linnade vahet käivad.

Reisimine ei ole nõrkadele ;-)

Kalle & Tiiu
jaanuar 2026

PPS. Lissabonis posti pandud kork-piltkaardid jõudsid Eestisse kahekuulise viitega! Kusjuures Saaremaa adressaadile mitu päeva varem kui mandri postkastidesse. Pole ka ime, Saaremaa on Lissabonile ju märksa lähemal :-)