2025 Ronda, Andaluusia, Hispaania
Ronda kerkis teadvusesse ühelt MS Windows-i taustapildilt, mis lisaks kohesele ohhoo-äratundmisele veenis kaardilt kohta üles otsima, et visioonile kinnitust saada.
Nii saigi paika järjekordse Suure Reede retk. Sevilla lennujaam, rendiauto, apartment Ronda rahulikumas servas, kolm tervet päeva ja üks poolik kohapealsete imedega ja loodusega tutvumiseks.
Saabumise päev oligi poolik, väljalend Tallinnast kell 6 hommikul, väike peatus Frankfurtis ja olime varakult Sevillas. Olime välja valinud kohaliku rendifirma FireFly, mis Euroopa tipprentijatega, kes uhkeldasid oma boxidega saabumisalas, hoidis märksa madalamat profiili ja oli oma kontori sättinud parkimisala kaugemasse hoonesse-garaaži. Kena oli see, et saime automaatkäiguga väga uue, paar tuhat km sõitnud Seat Leoni, igati tänapäevaste omadustega. Lisaks päevahinnale tuli tasuda kindlustuse eest ning läksime seekord super-kindlustuse variandi peale. 125€ ekstra ja ükski mõlk ega kriim ei loe, too ainult täis paagiga tagasi.
Rondasse sõit võttis ligi 2 tundi aega, esimene kolmandik sellest kiirteedel 120km/h, edasine oli tavapärasem ega pakkunud üllatusi. Üllatuseks oli aga see, et auto ekraanil polnud kaarti, aitas muidugi Google maps mobiilil kuid tahtnuks seda CarPlay abil ekraanile saada. Selleks olnuks aga vaja USB-C - Lightning kaablit ja just selle olin koju jätnud.
Apartmendi juhises oli kirjas, et parkida peaks õnnestuma sealsetele tänavatele ja meie rõõmuks leiduski üks ainuke vaba koht kodumaja omal tänaval. Torkas silma, et autosid on linnakeses palju, tänavaservad olid kõik reeglina võetud.
Apartmenti pääses teades koodi, mis avas välisukse kõrval toa tähisega mikrošeifi, milles omakorda oli võtmekomplekt. Apartment oli avar, üks suur ruum köögipinna ja kõige vajalikuga ning hiigelsuure televiisoriga seinal. Oli näha, et disainielementidega (valgustid, seinariiulid, mööbel) oli ka vaeva nähtud, ruum oli nägus.
Panime asjad ära ja läksime linna peale kondama, energia oli reisist üsna otsas - ega Lufthansa ei toida ka mitte 3-tunniste lendude korral.
Kuna linn oli väike, siis loomulikult jõudsime põhivaatamisväärsuste juurde, kus linn lõppes kuristikuga. Linn ongi kaheosaline, osad linna sügavikus läbiva jõe mõlemal kõrgel nõlval, ühendatuna kivisild-müüritisega. Vaateplatvorme ohtralt ning kõik ka turiste, nagu me isegi, servani täis. Leisime ka müüri kõrvalt allasuunduva tee, mille keskosas oli tasuline vaatlusala, millele pääsuks tuli lunastada kiiver ning kiivrialune täikaitse (5€). Tõsi - müüritis ja kalju osutusid mitte-monoliitseteks ning väike risk millegagi lahtimurduvaga pihta saada oli olemas. Samas pääses foto tegemiseks piisavalt ligi väikesele kosele, mis võimendades niigi mastaapset pilti. Päris tasandikule me ei laskunud, jätsime tuleviku tarbeks ka midagi tagataskusse.
Õhtul koju tagasi jõudes selgus, et me tänav oli autodest tühi. Loomulikult polnud seal ka meie Leoni. Tänava servadesse olid ilmunud teetööde triibulised torbikud ja see oligi kõik. Siis meenus, et sisse sõites oli kusagil sini-punane liiklusmärk koos lisatahvliga, mida me ei jõudnud silmitseda ega ei hoolinudki, sest siis pargiti ju muretult.
Esimene idee oli, et küsime abi majutuse pakkujalt. Saime ka kuigivõrd jutule, aga soovitati WhatsApp-i ümber kolida ja seal info edasi anda. Kui poole tunni jooksul asi polnud liikunud, siis läksime õue ning märkasin üht rohelises vormis politseiniku tühjal naabertänaval toimetamas. Võtsin siis mundrimehel "nööbist kinni" ja pärisin auto kohta aru. Selgus, et ei mõista tema inglise ega mina hispaania keelt. Aga politseinikul oli tõlkeprogramm mobiilis ja selle koha peal oli ta päris osav. Siiski läks esimene tõlge tuulde ja politseinik sai aru, et autoteisaldaja on meie autot kahjustanud. Kui aga tõde kohale jõudis, siis oskas ta juba peakontorisse helistada ja selguski, et meie auto oli kellaajaga piiratud parkmisalas, aeg sai ümber ja masin teisaldati politseimaja parklasse, mis asub nii poolteise km kaugusel.
Mis seal ikka - linnakaart ette ja asusime teele. Ühel kõrvaltänaval lõi seltskond orkestrante trummi ning tekkis aimdus, et ilmselt on tegu rongkäiguks ettevalmistamisega ja see rongkäik läbib just tänavat meie kodumaja ees... see oli küll nüüd pauk, sest eelnev info puudus ja pigem ootasime rongkäiku kusagil kesklinnas Suure Reede eel s.t. neljapäeval, aga oli ju töine kolmapäev!
Politseimajas ei hiilatud ka inglise keele oskusega, aga saime aru triviaalsusest, et tuleb maksta nii töö (äravedamine) kui ka liikluseeskirjade rikkumise eest. Esimene osa 80 ja teine 100€. Kaardimakse toimis. Ei mingit ülestõusmispüha andestust ega armu. Auto saime ühes tükis kätte, küsimise peale natuke ka soovitusi, et kus võib linnas leida vaba ruumi. Ja tõesti - ruumi lihtsalt ei olnud, ka mitte soovitatud kohtades. Peatasime auto ajutiselt kaubanduskeskuse platsil, kus oli ka selge, et ööseks autot sinna jätta ei lubata (ala ümbritses korralik võrkaed, raudväravad). Õnneks paistis napilt lubav kohake sealsamas läheduses ringtee serval väikesel nõlval äärelinnabaari juures. Rabasime seda nii kiirelt kui sai. Mingil tagurdamise perioodil oli vahe naaberautoga paberõhuke, aga pääsesime kahjusid sünnitamata ja teisel katsel saime napi läheduse naaberautodega ka tasakaalustada. Võib kohe öelda, et sama koht kodumajast nii 300m kaugusel aitas meid ka järgneval ööl, sest linn oli tõesti autodest tiine.
Ja jõudsime pealtvaatajatest ääristatud kodumaja tänavale just siis kui rongkäik liikuma hakkas. Võiks öelda, et vaatemäng oli 180€ väärt küll. Väikese linna etendus ei olnud seda mõõtu nagu olime näinud Granadas aastaid tagasi kuid rongkäigus osalejaid oli palju, väikestest lastest soliidsete daamide-härrasteni. Selleks sündmuseks oldi ju pikalt ette valmistatud. Kostüümid, atribuutika, orkestrid ja kaks igavesti uhket platvormi, ühel Kristuste kannatuste ekspositsioon, teisel neitsi Maarja hiiglaslikus kandetoolis. Kumbagi platvormi vedas õlgadel u 40-meheline palvevendade riietuses vägi - ühtne samm, aeglane kiikumine, kestev kannatus ja vaikus. Rongkäik edenes paljude peatustega tiguaeglaselt, sest kannatus tuli päris lõpuni välja mängida.
Konsulteerides yr.no-ga otsustasime järgmise päeva pühendada matkamisele ning ülejärgmise mõne Vahemere rannikulinna külastamisele. Enim tõmmet pakkus kaardilt Gualdateba/Gualdahorce kolmikjärv-veehoidla, mille juures oli ohtralt Wikiloc radasid ja vaatamisväärsusi, täiesti tagasihoidliku alla tunni sõidu kaugusel.
Väljusime linnast juba tuttava politseimaja küljelt ning teekond oli kaardiga täiesti kooskõlas. Järvede läheduses aimdus, et on õige koht küll, sest mäed asusid kerkima ning veepinnad laiuma. Stardipunktiks sai valitud just järvede keskne ala (auto tuli ümber pöörata ja ala ääre poole tagasi tuua, sest keskosa oli juba masinaid täis), millel lähtus kolme kõrgemat vaatepunkti ühendav u 11km pikkune Wikiloc rada. Rada algas oma 100m pikkuse jalakäijate tunneliga läbi mäemassiivi, mis oli targalt ka valgustatud. Meie ees liikus ka üks suurem grupp giidiga, mis aga varsti pärast tunnelit suundus alumisele tähistatud rajale, meie raja kohta infot ei jagatud. Kuhu aga tähistatud rada viib, sellest saime hiljem aimu kui jõudsime esimesse vaatepunkti umbes 200m kõrgemal.
Meid aga ükski piirang ei pidanud ja seepärast jätkasime tõusu mööda igati normaalset rada küngaste nõlvadel ja harjadel, jõudes 150m kõrgemal järgmisse vaatepunkti lõuna sihis ja hiljem veel kolmandasse, millelt taas avanes vaade paisjärvistu tagustele veehaarde aladele.
Laskumine oli komplitseeritum kuivõrd oli märksa järsem kui tõus ja ehkki sisaliku tee jätab kaljule jälje, siis matkajate jaoks olid kaljul vaid üksikud tuurid ning ka Wikiloc rada, mida püüdsin mobiililt jälgida, näis juhuslikult vonklevat. Samas kohati leidus kaljus rajalõike, milles jalajäljed olid vajunud oma pool meetrit kalju sisse - kas tõesti iidsel ajal raiutud astmed või pikaajaline inimese-looduse erosiooni teemaline koostöö?
Energiat jätkus veel Rondas jalutamiseks ning otsisin autoekraani jaoks USB-C-Lightning kaabli. Oleks nagu pühade värk, aga poed kõik toimisid ja elektroonikat ikka müüdi.
---
Kaabel toimis ning sai kaardi autos mobiililt suurele ekraanile.
Otsisime autole koha ranna läänepoolseimasse otsa kesklinnast kaugel ja ehkki rannahooaeg oli veel ülinoor, polnud parkimiskohtadega midagi hiilata. Leidsime siiski ühe (viimase) ja kontrollisime hoolikalt, et ümbruses poleks mingeid keelavaid-käskivaid-ähvardavaid liiklusmärke.
Linna südame poole (3km) jalutasime rannapromenaadil. Linnasüdame piirkond oli rahvast üpris pungil, vaatamisväärsuste ees järjekorrad. Muuseumipunkti saamiseks valisime daVinci muuseumi lähedal (seda massitarbe kohta targu ignoreerides) tagasihoidlikus mahus ja täiesti segamatu väljapaneku Revello de Toro kunstimuuseumis.
Edasi autoni jalutasime juba paljajalu rannajoonel. Oli üksikuid päikesevõtjaid, mõned üksikud suplesid madalas vees ja tundus meilegi, et meri on põhjamaalaste jaoks küps sisseminemiseks, aga ujumisvarustust polnud lihtsalt kaasas.
Kolmanda päeva matkaks sai valitud Sierra de Grazalema looduspark Rondast läänes. Suhteliselt lähedal, Wikiloc andmetel rida radade valikuid ning kõrged hinnangud. Tee muutus Grazalemale lähemal aina loogelesemaks ka kõrgusmõõtmes. Grazalema osutus maaliliseks valgeks asulaks punaste kivikatsustega kaljumägede vahel, raja alguse parkla juurde teisiti ei saanudki kui asulast läbi sõites.
Kohtasime ka teisi matkajad ja noored avaldasid vanematele kepikäijatele tunnustustki. Vau! Rüht paranes koheselt :-)
Tipu ka leidsime, kenasti kirjadega kivil märgistatud. Loomulikult uhas kaljupinnal tuul takistamatult ja seepärast pikalt saavutust ei saanud nautida, teiselt poolt taas alla ning teekond oli sama järsk ning hallikaljune. Tänu kuivale ilmale pidamise küsimust polnud, aga märgistatud rajast loomulikult rääkida ei saanud. Samamoodi - heal juhul leidus mõni üksik tuur ja abiks needki. Poole mäe peal ilmus juba mullapinda ja taimestikku ning sellel materjalil püsis ka rada. Allateel enam üllatusi polnud, lihtsalt pikk ja kivine laskumine mändide vahel.
Parkla oli autodest loomulikult enam umbes ja kui lootsime, et saame Grazalemas väljateenitud lõuna, siis eksisime suurelt. Linn on täis pargitud - ju on kõigil vabad päevad ning kuhu siis mujale - ikka linnast välja. Ja läkski nii, et Grazalema jäi meie rahast ilma. Poolel teel tagasi jäi silma üks külarestoran ja püüdsime sealt lõunat saada. Perenaine lehvitas meile viit sõrme ja mõistsime, et tal on kavas 40 minuti pärast s.t. kell 17:00 koht sulgeda. Otsustasime seepeale Rondasse tagasi minna ja selle avaramaid võimalusi, ehk ka õlut nautida.
Paraku selgus Rondas, et kell 5 oli absoluut kõigi toidukohtade jaoks arvatavasti üle Hispaania :-o Ainuke uks, mis Google restoranikaardil avatust näitas, oli Türgi kebabibaar ning tõesti, kebabipitsat (ilma õlleta) sealt ka saime. Ainsate klintidena. Kogu Ronda oli oli kuidagi tühjaks valgunud, kesklinn tühi, päev varem täispargitud tänavatel leidus nüüd ohtralt vabu kohti.
Ning oli ka meil aeg apartmendis asjad kokku pakkida ja valmistuda järgmise hommiku tagasisõiduks Sevilla lennujaama.
PS. Võiks joone alla tõmmata, aga Sevilla lennujaama rendiautot ära andes saime natuke ekstra seigelda. Üldse oli kummaline, et Firefly auto anti meile kätte ilma ühegi kommentaarita ja ettenäitamiseta. Lihtsalt võta sealt seina äärest ja too samasse hoonesse täis paagiga tagasi, võtmed postkasti. Parkimisala ees oli rida väravaid ja loomulikult valisime esmalt värava, mis viis mitte rendiautode territooriumile vaid tasulisse parkimismajja. Kõhklesime ja oli ka info-nupp, aga sealt saime vastuseks vaid hispaanikeelset juttu ning kuivõrd järgmised autod juba sabas, ei jäänud muud üle kui pilet võtta ja väravast sisse sõita. Ehkki üritasime viga mõistes kohe "põgeneda", siis ilma maksmiseta välja ei saanud - jälle jookse ja otsi makseautomaati. Kui välja saime, seisis ees hargnemine kahele tasandile ning kahemõõtmeline kaart ei vihjanud kuidagi, et kumb haru viib samade väravate ette. Loomulikult sattusime lennujaama ette korrus kõrgemal (kiss-and-fly ala?). Sealt pääses edasi küll tasuta, aga väljapääs avanes juba kiirteele tagasi.
Esimene tagasipöördumise koht oli talutavalt 1,5 km kaugusel ning siis olime taas tuttaval teel, täiesti haritud, värav avanes automaatselt auto numbri peale ning leidsime ka parkimismajja sissepääasu juba vaevata.
