Olen üks üsna vähestest, kellel õnnestus osa võtta ajakirjanik, hiidlane, khmeeri keele valdaja, jne. Oleg Samorodni juhtimisel ja korraldusel toimunud Kambodža kultuurireisist. Ettepanek grupiga liitumiseks tuli Olegilt FB kaudu ja sattus just nii sobivalt aega, mil minu töösuhe ülikooliga kardinaalselt muutus ja oli hädasti vaja seda tasakaalustavat raputust. Pakkumine tuli ühele juba planeeritud reisiseltskonna vabanenud kohale ja hilise liitununa ei saanud ma enam teistega koos parimale lennumarsruudile Istanbuli kaudu vaid tuli lennata iseseisvalt üle Frankfurdi ja Singapuri. Polnud hullu, ehkki lennuaeg oli nõksa pikem, siis kõik sujus ja Singapuri lennujaam on igati kena vahepeatuse koht.
Kambodža pole varem minu reisiplaanidesse jõudnud. Pigem vältisin Lõuna-Aasiat kuna olin üsna regulaarne ja pikaajaline veredoonor. Reis vähegi malaariariskantsese piirkonda oleks tähendanud aastast doonorikarantiini. Olin küll käinud Nepaalis (kõrgmägedes), Hiinas ja Indias (linnades), millest esimesi ei loetud malaariariskantseks, viimase puhul tuli aastane paus ikka ära pidada. Oli ka teine mitteplaneerimise põhjus - Kambodža kant pole mägede maa. Aga kuna doonoriiga sai kuhjaga täis, siis olin "malaariariskivaba" ning oluline pidur oli maas.
Ega nii kaugest kohast nagu Kambodžast palju ei teadnud. Loomulikult olin kuulnud-lugenud punaste kmeeride ja Pol Poti aja julmustest oma riigi rahva vastu. Olin näinud nii mõndagi filmi, kus tegelane väitis end olevat Kambodžast ja need olid täitsa normaalsed tegelased :-) Nii et riik teadvuses eksisteeris, aga tunnetuslikult oli ülikaugel.
Aga nüüd targemana saab öelda, et Kambodža on kuningriik, areneva turismiga, suur riisitootja, paikeb Tai lahe ääres ümbritsetuna Tai, Laose ja Vietnamiga. Pindalalt umbes 4 Eestit, elanike arvult 12 Eestit, seda läbib suur Mekongi jõgi ja kõrgeim punkt on 1813 m. Kambodžas räägitakse müstilist arhailist khmeeri keelt ning valdavalt on tegu budistliku riigiga. Kambodžal on maailma kultuuriruumis arvestatav koht, aga sellest edaspidi. Klimaatiliselt soe - T-särk ja lühikesed püksid kõlbavad kogu ärkveloleku ajal, servaga müts on soovitav päikesekahjustuste vältimiseks. Talv on kuiv periood kui sademeid on väga vähe (kogesime ainukest vihma ühel hilisõhtul kui olime juba hotellis), vihmaperiood aga ei tähendavat 24/7 mussoonvihma vaid lihtsalt mõnetunnist vihma iga päev, mille järel tuleb taas päike välja. Siiski tähendab vihmaperiood suurt jõgede taseme tõusu ja veehoidlate täitumist, ka vastupidi voolavaid jõgesid.
Puhas vesi ja prahti on suhteliselt vähe. Kuuldavasti keelab kuningas prahi maha viskamise, aga riik pole veel nii küps, et toimiks regulaarne prügi äravedu ja taaskasutus. Nägime ka koolinoorte "Teeme ära" koristusaktsiooni.
Riigis on 132(!) kõrgharidusõppeasutust, on nii riiklikud kui hulgaliselt eraomanduses. Loomulikult enamus on meie mõistes rakenduskõrgkoolid. Kasv on viimase aastakümne haridusbuumi tulemus.
1 päev (3.01.2025)
Varajane väljalend Tallinnast Münchenisse ja sealt pikk 12-tunnine öine lend Singapuri. Singapuri lennujaamas, mis oli üllatavalt tühi, oli aga ohtralt aega, mida sisustasin nii "sammude tegemisega" kui ka terminalidevaheliste rongidega sõitmise, ananassi lutsutavate troopikaliblikate vaatamisega ja raamatu lugemisega. Oleksin jõudnud ka linna, aga olles seal varem 2 korda piisavalt kaua viibinud, siis oli uudsuse tõmme tagasihoidlik ning reisi alguse alahoidlikkus veenis lennujaama jääma.
2 päev (4.01)
Saabumine Siem Reapi. Väike lennujaam, aga ikka rahvusvaheliste lendudega.
Meie grupile oli Oleg korraldanud nn "rohelise koridori". Mingeid viisaliigutusi maale tulekuks ei tulnud teha - passikontrolli ees ootas mind nimelehega ametnik, kes võttis passi, viis mind väravast otse läbi ja paari minuti pärast tuli tagasi, passis kõik vajalikud kleepsud. See polnud tegelikult tasuta toiming, kulu oli 35$, mis oli tasutud juba varem. Aga tunne oli nagu oodatud suursaadikul...
Pärast kohvri kättesaamist leidus lennujaama ootealal nimesildiga neiu, kes osutus ka tuc-tuci juhiks järgneval 50-kilomeetrisel teekonnal hotelli. Igati sobilik transiit ühele reisijale - ega peale minu ja kohvri sinna enamat poleks mahtunudki. Tuc-tuc (külgedelt avatud kabiiniga versioon) võttis maanteel julgelt 60km tunnis välja, tuul oli soe ja avatus nauditav, juht professionaalne, valdas ka inglise keelt :-)
SiemReap on sümpaatne madalhoonestikuga väikelinn. Hotell oli keskväljakust paari km kaugusel, hotelli ümber küll midagi vaatamisväärset ei paistnud, aga teenustelt oli hotell täiesti euroopalik, loomulikult basseiniga, pisikese restoraniga, mida sain ka õhtul proovida kuivõrd reisikaaslasi oli oodata alles südaööks. Toas üllatas vann, mis asetses akna ees. Ühtpidi noobel, aga teistpidi... pean tunnistama, et jõudnud ei vanni ega basseini, dušinurk tegi töö ära. Õuenurgas leidus ka jõuseadmete varjualune, milles küll hotellis viibitud päevade ajal ühtegi jõuliigutajat ei näinud.
3 päev (5.01)
Hommikulauas toimus esmakohtumine reisikaaslastega. Ehkki teised olid juba lennul üksteisega mõnevõrra tutvunud, siis reaalne ühise soola söömine algas alles SiemReapis. Ja kõik klappis kohe. Oli see Olegi professionaalne reisiseltskonna komplekteerimise kogemus või juhus, aga me olime tiim esimesest päevast peale. Pealegi on Eesti niivõrd väike, et ühiste tuttavate või kohtade leidmiseks polnud piltlikult vaja kaugemale kui reisikaaslase õla taha kiigata. Pooled hiidlased (Oleg, Tiit, Aasa, Kristel, Argo), pooled mandrilt (Anne, Pille, Jarõnad - ema-tütar ja allakirjutanu), mida oli nii mõnigi kord mugav kasutada seltskonna pooleksjagamisel või niisama aasimiseks.
Vara hommikul asusime sinisesse mikrobussi, mis koos juhiga jäi meiega kuni Kambodžast lahkumiseni. Teistele oli buss juba pisut tuttav kuna sellega toodi nad lennujaamast ära.
Veetsime terve päeva Angkor’is, kus jõudsime vaadata nelja
templit.
See on ikka tipppäev. Sõitmist oli ka, aga ajaloo lummus oli kõigis neis kohtades mõjukas ning jälgijättev. Ehitatud u 1000 aastat enne praegust aega (hinduistlik Angkor Wat 12-l sajandil, piirkonnas on ka 700-st aastast templeid) puhtalt inimmõistuse ja kätega (küllap ka kasutati loomi, küllap ka kõige suuremad). Milline pidi olema see meistermälu, kus istus sees loodava hiigelobjekti mitmekihiline mudel? Kuidas seda kommunikeeriti kümnetele tuhandetele ehitajatele nii et kogu templisüsteem ka valmis kogu oma filigraansuses ja soliidsuses? AutoCAD-i polnud ju veel olemas! Teatakse ainult kuningat, aga mitte arhitekti (arhitekte, projekteerijaid, kujureid, ...). Määramatult suur ühiskondlik kogemus, aga kogu see teave on hajunud ajalooliiva ja kadunud kümnete põlvkondade tagusesse hägusse.
Pilt on enam kui sada sõna ja seinaskulptuurid räägivad suuri lugusid, aga mitte ehitise valmimisest.
Angkor Wat on visuaalselt ehk kõige võimsamalt välja toodud ja seda sõna otseses mõttes - templid avastati džunglist unustatutena eri maadeavastajate pool, vahel korduvalt, enne kui neist riiklikud väärtused ja turismiobjektid said.
Angkor Wat-ga võistleb Bayon, mis koosneb sadadest püramiididest, igaühe tipus 4-ilmakaarde vaatavad hinduistlikud-budistlikud jumalused. Kõik ajast räsitud, aga püsivad. Püramiidide vaheline ala on tõeline labürintide rägastik, millesse suutsin äragi eksida. Kui lõpuks lähteväravasse välja jõudsin, oli grupp kadunud. Telefon aitas ja selgus, et ärasõit oli kavandatud idaväravasse. Päike reetis, et ma olen lõunaväravas ja siis oli juba lihtne jalgu seada :-)
Väiksemad templid a la Ta Prohm on lahutamatult kokku kasvanud loodusega, hiidpuude juurestiku embuses. Väidetakse, et puude kahjustused ehitistel on ainult 10-15% ulatuses. Tõsisemat kahju on teinud ikkagi inimesed, aardejahid üle sajandite, kes on vääriskivide otsingul müüride kõrvalt ahnelt ja sügavalt maad kaevanud - vihmaperioodidel pinnas laguneb, massiivsedki müürid kalduvad ja kivikatused kukuvad sisse.
Muidugi tuli jutuks Angelina Jolie Lara Croftina filmis Tomb Raider, mis võeti üles Angkor Wat ja Ta Prohm-i templites. Ka meie giid näitas uhkusega pilti, kus Angelina Ta Prohmis hiiglaslike puujuurte vahel poseeris, mille järel tellisid meie naisreisikaaslased samalaadseid kaadreid :-)
Õhtul Siem Reapis rootsi lauaga restoranis nägime traditsiooniliste khmeeri tantsude (sh paabulinnu ja apsara tantsude) kultuurietendust. Restoran oli hiiglaslik, lauad reastatud ruumi ühes küljes asuva tervet seina võtva lava suunal, mille nurgas tegutses juba kohalik bänd rahvuslikel instrumentidel. Meessolist sai lõdvalt hakkama nii baritoni, tenori kui ka sopraniga. Meie kümnene seltskond moodustas ühes lauas ehk kolmandiku. Laudu oli aga omakorda mitmeid kümneid, mitmekesist toitu rikkalikult rootsi-laua stiilis.
Etendus käis tantsuliselt läbi mitmeid rännakuid khmeeride ajaloost, põlluharimisest, pidudest, kuningatest, printsessidest. Nägi ka kohalikku nn bokator võitlust kepiga varustatud sõdalase ja bambusest käevarrele kinnitatud kaitse-ründekatetega (midagi khmeeri spetsiifilist) võitleja vahel. Ja lõpuks apsara tants. Staatiline ja samas detailideni pinget täis. Tantsijannade kostüümid olid filigraansed, kuldsed peaehted nagu angkori templid.
Kõige lõpuks oli pealtvaatajatel võimalik tõusta lavale, et oma "lemmiktantsija" kõrval pilti teha. Eks olid minulgi omad lemmikud, aga taltsutasin edevust ja piirdusin kenade võtetega lava eest ilma segava minata.
4 päev (6.01)
Teisel päeval külastasime Phnom Kulen’i mäge, kuhu viis üsna kitsas punase savi tee, mistõttu sõidavad hommikul autod sinna ainult üles ja pärast lõunal ainult alla. Ja tõesti, oli mitmeid kontrollpunkte, korda jälgiti ja kohati koguti maksu. Phnom Kulen on suur vulkaanilise päritoluga ja kõrge vertikaalseinaga mägi, kust võeti kive Angkori templite ehitamiseks. Kaljult avanevat vaadet tahtnuks drooniga filmida, sedavõrd ülev oli maailma servalt maastiku vaatlemine. Vulkaaniline kivi on ilmastikukindel, mittelibe, aga ega sellele vaatamata seda viimast sammu servani ei kippunud astuma, piiri ületamine tähendanuks vertikaalset kukkumist, mida ilma Red Bullita üle ei ela.
Vaatasime ka püha allikat, mis loomulikult tegevat nooreks ja vabastab pattudest (kõigil oli äkitselt põhjust end kasta), kaljusesse jõesängi uuristatud budistlikke mustreid, mida jätkus sadu meetreid.
Teekond viis magava Buddha külastamisele rahvarohke budistliku künka tipus olevas varjualuses. Künkal tegevust jagus, käis elav müük ning asjakohased budistlikud usutegevused. Buddha juurde tuli tõusta järjekorras mööda päris pikka treppi. Uksele jõudes tabas mind esmareaktsioon, et tegemist on hiiglasliku magava Põhjakonna klooniga kohalikus kastmes.
Lõpuks
käisime suplemas kose all, mille ees oli lai liivane madala veega ala. Olegi hinnang oli, et selleks ajaks kõik on teised turismi bussid, kes saabuvad Phnom Kulen’i tavaliselt vara hommikul, juba alla sõitmas ja seepärast kose juures ei tohiks palju turiste olla.
Tegelikult oli koht küllalt rahvarohke ja turistide peale oli ka äritargalt mõeldud - olemas olid nii lukustatavad kastid oma asjade ärapanemiseks (1$) ja riietuskabiinid (kah 1$). Kose all oli vesi madal, aga enam kui 15m kõrguselt langev veesein oli küllalt kaalukas, no ikka kordades kaalukam võrreldes massaažidušidega meie SPA-des. Imeline! Ega väga pikalt veeseina all olla ei tahtnud ehkki vesi oli lõunamaiselt soe - no kui ikka tuleb vooluga see päeva ainuke juhuslik kivike... aga head pildid olid niigi garanteeritud.
Pärast lõunat sõitsime jõelaevaga külastama kalurite küla Tonlesap’i järvel. Järv on no ikka kahe Peipsi mõõtu, servad mangroovisaartega vägagi liigendatud. Järvesaarte vaheline ala, mida mööda kulgesime, oli nagu kanal, mida ääristasid ankurdatud paadid-elumajad. Kogu kaluriküla elu käiski loksuval alusel, mille juures ei puudunud ka lavka-paadid, mis tõid elanikele vajaliku nänni otse koju - pardalt-pardale.
Sõidu lõpp-punktiks oli ujuvplatvorm järvel, mis osutus hoopiski krokodillifarmiks. Oli neid roomajaid igas vanuseastmes ja veel rohkem sai samas asuval poepinnal vaadata krokodillidest tehtud tooteid ja suveniire. Korraliku kingakarbi mõõdus kuivatatud lõugu oli virnade viisi, väiksemaid noorloomade karkasse kottide kaupa. Oli akvaariumitäis hiidkonni. Küllap saanuks krokodilliliha maitstagi.
Päeva lõpetas hiline õhtusöök rahvarohkel Siem Reap-i pubide tänaval, kus mul õnnestus pilte tehes teist korda reisikaaslased ära kaotada. Rohkem seda ei juhtunud :-) Sõiduelamusi pakkus mootorrattaga riksa.
5 päev (7.01)
Väljasõit hotellist oli kell 8:00 StungTreng suunal. Teel külastasime angkoriaegset vanakhmeeri
templeid Koh Ker’is, mis asuvad põhiteelt natukene kõrval. Eriti atraktiivne oli astmeline põhitempel, mis meenutab maiade püramidaalseid templeid
Kesk-Ameerikas. Kuidas küll sellel iidsel ajal ideed distantse ületasid?
Põhitempli kõrgus maapinnalt käekella altimeetriga hinnates oli 34 m. Sisemusse ei pääsenud ega näinud selleks ka avavust. Templi ühele küljele oli rajatud metalltrepp, millega pääses tipualale, mis oli mõneti korratu kiviplokkide pind (külastajate jaoks piiretega ohutuks tehtud). Vaadet üle metsade jagus, ikka vaieldamatult kõrgeim punkt piirkonnas. Püramiidi keskel paistis olevat šaht põhjani välja, aga see on vaid oletus, kinnitada ei saanud, sest põhi lihtsalt ei paistnud. Võimalik, et see võis omada rolli ehitamise ajal, sest kuidagi mingi kraanalaadse süsteemiga pidi neid kaugelt toodud kiviplokke oma kohale kangutatama.
Teel peatusime kummipuude (
hevea) kasvanduses kus neilt kogutakse kõrge kautšukisisaldusega nõret. Ei ole meie sisetingimustes kasvatavate kummipuude moodi, lehed lihtsad, tüvi pigem nagu õunapuul. Tehnoloogia ei erinenud ka meie metsades nähtavast männitõrva kogumisest, ainult et kui mändidele tehakse lõikeid V-kujuliselt, siis kummipuudel lõigati vaid ühes kaldsuunas. Üldiselt paistis, et hetke kuival hooajal on ka saagikogumises mõõn, aga osadel puudel oli ikka värskemat valget nõret näha, mis õhu käes helepruuniks muutub. Üks tilgake valget nõret sai ka puulehel kaasa võetud, mis juba järgmisel päeval pruun oli. Ei oleks uskunud, et niiviisi tilgutades tööstuslikus koguses toodangut tuleb enne kui nägime samas laohoone aknast sisse piiludes "kautšukimägesid". Väidetavalt läheb naturaalne kautšuk autotööstusesse luksusautode rehvideks, kus nad näitavad paremaid haardeomadusi kui naftast sünteesitavad materjalid.
Õhtul saabusime StungTrengi, kus ootas meid odav, aga täiesti OK hotell - ainult 15$ öö (ilma hommikusöögita).
6 päev (8.01)
Pärast hommikusööki oli kavas jalgrattasõit Sekongi jõeni. Distants oli väike, kokku ehk kümme kilomeetrit, aga bussisõidule teretulnud vaheldust pakkuv.
Ja nii oligi, jalgrattad kohaliku giidiga ootasid hotelli ees. Komplekti käisid ka kiivrid. Teades juba enne reisi, et tuleb süsta ja jalgrattaga sõita, sain eputada jalratturikinnastega :-) Peamagistraalilt läks me tee eemale, sõit oli täiesti muretu.
Teel oli peatus majas, kus khmeerid käsitsi nuudleid valmistavad. See oligi terviklik professionaalne peretööstus. Sisendiks riis, mis purustatakse veega segades, mässitakse kangasse, nõrutatakse surve all kuivemaks juustusarnaseks massiks, mis hiljem taas purustatakse ja segatakse vee lisamisega voolavamaks suspensiooniks, millele järgneb selle dušiotsiku sarnasest düüsist kuuma vette laskmine. Lõppetapis juba jahutatud toodangu külmast veest väljakorjamine ja dekoratiivne ladumine banaanilehtedele, millega lähebki müügiks. Aus tiimitöö, kõigi spetsialiseerumine mingile etapile tervikprotsessis ja liigutuste vilumus oli tõeline vaatemäng.
Seejärel väntasime juba jõe äärde ning jätsime jalgratastega hüvasti. Meie järgmine sõit toimus lahtise kajakiga (päästevestid!) teisel pool Sekongi jõge asuvasse külla. Jõgi oli meie mõistes paraja järve laiune, hägusa veega ja silmnähtavalt voolav, mis tähendab, et polnudki väga sügav. Ja tõesti, kohati ulatusid veest välja mikrosaared ja kivirahnudki. Meie raskaalulisemad reisikaaslased otsustasid pärast väikest kajaki testi mootoriga paadi kasuks. Eks need pealt lahtised kajakid toimisid seda usaldusväärsmalt mida kergem oli neil koorem.
Teisel pool kaldal oli esimeseks loodusnähtuseks madalad roomavad taimed, mis väiksemagi puute peale oma varrerootsu külgedel olevad lehekesed kokku pakkisid. Kuna lahtivoltimine toimub pärast ärritust mõne aja pärast, siis jalajälg jääb neil arvestavalt kauaks reetlikult näha. Kaldadanõlval asuvas külas pidanuksime kohtume korvipunujate perega, aga nagu selgus, oli kogu seltskond läinud turule ja see idee tuli maha kanda. Edasi jalutades märkas giid aga ühes majapidamises ettevalmistustöid tratitsiooniliseks riisikeetmiseks ja saime siis selle protsessi osas targemaks. Nimelt riis topitakse tooretesse umbes poolemeetristesse (alt jätkukohast suletud) bambustorudessse (hinnanguliselt 8cm läbimõõduga), valatakse piimaga (vist?) üle ja seatakse püstiselt lõkke kõrvale hauduma. Protsess võtvat ikka tunde aega, seepärast lõpptulemusest aimu ei saanud, aga küllap sedavõrd naturaalne valmistamisviis tagab riisile unikaalse maitse. Olegi reisijuhi kohaselt on sellise valmistusviisi korral tegemist krolaniga (populaarne riisi suupiste).
Perelapsed polnud suurte töösse kaasatud ja jälgisid turiste uudishimulikult kuid viisakalt kõrvalt.
Tagasiteel üle jõe juhtus väga oodatud intsident :-) - Tiit ja Aasa said kajaki küljega veest väljaulatuvale rahnule pihta ja kiire vool tegi oma töö. Õnneks oli see üsna tagasitee alguses, vesi vööni ja nad said samast kajakile taas peale. Tõsi küll, märjemalt ja õnnelikumalt kui enne.
Lõunaks jõudsime tagasi
StungTreng’isse, sõime lõunat ja edasi läks sõit kahe ja poole tunni kaugusele Ratanakiri provintsi pealinna Banlung’isse.
Tegime linnas Olegi juhtimisel ühise õhtuse jalutuskäigu. Väga selge ruutplaneeringuga linn, laiad tänavad, laiad kõnniteed. Linna ühes servas asuva järve (Kan Seng) juurde on kavandatud suurem koosviibimis- ja meelelahutusala - elevantide skulptuurid, aastavahetuse sümboolika, ilmatuma pikk ahviraudtee ja muu maastikukunst. Külastasime peatänaval kalliskivide lihvimis- ja müügikodasid. Valdavalt erinevad rohelised oliviinid, väidetavalt täiesti korrektne ja kvaliteetne kaup (turul saavat petta ka).
Ahviraudtee osas otsustasin, et tuleb ära teha, ainult et kuna jalutuskäik oli pooleli, siis hommikul vara (kirjade järgi lubati avada kell 7).
Hotellis oli tugev WiFi signaal, aga olematu internet. Koridoris ruuteritega tutvumine paljastas kohaliku sidetehnoloogi leiutise - fooliummütsikesed antennidel. Kuna samas oli ka valvekaamera, siis leppisin olukorraga ja jätsin oma tagasihoidlikumad tarkused rakendamata.
Epiloog: Järgmise päeva hommikul olin kell 7 järve ääres kohal nagu 5 senti ja ei midagi. Oli saabunud küll ahviraudtee teisest otsast tuc-tuc-ga tagasitooja, aga minu viletsa kmeeri keele oskuse tõttu ei saanud suuremast kommunikatsioonist, rääkimata tornist trossil laskumisest, asja. Tuli leppida hommikuste järve fotodega.
7 päev (9.01)
Ratanakiri provintsi külastatakse selle looduse pärast ja see oli ka meie reisi ecoturismi osa. Külastasime lausa kolme erinevat koske, nii alt kui pealtpoolt ja oli võimalik minna ka kose veeseina taha tuterdama. Negatiivne sein, millelt langes vesi, sügav kaljulõhe selle all, millele pääses peale, oli küll mõneti kõhklust tekitav kuid laavakivi on seotud ning Kambodža kliimas pole ka tegureid, mis kive kiirelt murendaks. Allakukkunud rahne ja klibu ikka oli, allajäänud turiste õnneks mitte ja meilgi läks õnneks. Head pildid olid garanteeritud.
Ratanakiri elanikkonna moodustavad (koos
khmeeridega) erinevad monide hõimud. Nende esindajad, eksootilistes
traditsioonilistes riietes, tegutsevad aktiivselt järve lähedal, pakkudes
kohalikku sööki, jooke ja suveniire. Monide külasse minek aga nõudvat lisatunde ja maastikusuutlikkusega sõiduvahendeid, mis meie ajakavasse kuidagi ei mahtunud. Pildi järgi tundus, et mohnide maal kehtib vägagi väljapeetud matriarhaat.
Enne lõunat jõudsime Beung Yeak Laom järve juurde Tegemist on ideaalselt ümmarguse ja ikka tõsiselt suure järvega, mis on tekkinud kokkuvajunud vulkaani kraatrisse. Vesi oli väga puhas ja järve ümber olid rajatud ridamisi platvormid, millelt sai ujuma. Rõuge Suurjärves treenitud eestlastele pisut sügavam vesi (54m) muret ei tekitanud.
Järveäärsel turul äratasid tähelepanu eebeni- või pähklipuust ning põletatud savist vähemad ja suuremad eri funktsioonide jaoks mõeldud astjad/nõud. Küllalt massiivsed, ehe tihe puit, superdekoratiivsed. Aga lootsin, et näeme veel turgusid reisi lõpupoole, kuskohast midagi sarnast võtta. Paraku lootus ei täitunud, sellist käsitööd me hiljem ei kohanud.
Pärast lõunasööki oli ees pikem sõit Kratie’sse, kuhu jõudsime õhtuks. Õhtusööki otsisime pimedas linnas väiksemate kampadega. Leidsime atraktiivse nurgakohviku massiivsete täispuit-istepakkudega, millest IKEA oleks igaühest suutnud teha paar riidekappi ja tigudiivani peale kauba. Toit oli võrratu nagu ikka. Hotell oli korralekutsuv.
8 päev (10.01)
Hommikul oli pisut enam aega kui tavaliselt, lahkusime 9:00, et näha väga haruldasi Mekongi jõe delfiine. Seltskond jaotati kahe paadi vahel (hiidlased, maalased). Üks paatidest osutus sõitvaks elektrijõul, katusel 10m2 päikesepaneele, paadipõhjas kolakas aku. Elektrimootor jäi jõult küll bensiinimootorile alla, aga oh seda rohelist tunnet :-)
Delfiinide kogukond olla rängalt kannatanud kuna nad on eriti tundlikud jõesaastele ja küllap neid ikka salamahti püüti ka, ikkagi loomaliha. Kogukonna mõõn tähendas sealkandis karja kahanemist alla 70 isendi. Olukord olla paranenud, sest nüüd loendatavat neid 100 ringis. Deliinide vaatluseks maabusime Mekongi teisel kaldal, kus veeolud ja -voolused olid neile arvatavasti kõige sobivamad. Ega delfiine lähedalt ei näinudki, oma 50-100 m jäi kindlalt vahet ja mobiiltelefoni 3-kordne zoom eriti atraktiivseid pilte ei võimaldanud. Delfiinide karja võis siiski terveks ja vormisolevaks tunnistada.
Pärast jõe taas ületamist (elektriga!) külastasime künkatipus üht eriti uhket tegutsevat budistlikku kloostrit, milles oli sadu ja sadu figuure küll munkadest küll jumalustest. Oli näha, et templil on olnud rahakaid sponsoreid, keda ka lahkelt meeles peeti.
Lõuna Kratie’s ja edasi läks sõit Kompongcham’isse.
Teel tegime peatuse niinimetatud „prantsuse majade“ juures.
Kunagi see oli koht, kus puhkas prantsuse koloniaalne seltskond. Praegu on enamuse majade seisukord väga halb, mis samas annab nendele rohkem (traagilist?) võlu. Väidetavalt olla hoonetel prantslastest omanikud olemas, kes on valmis ka kordategemisse investeerima, aga tingimusel, et majade ja ranna vahele kerkinud kohalikud juhu- ja loguhooned eemaldataks. See aga ilmselt nii lihtsalt ei käi ja nii need kahe- kolmekorruselised koloniaalajastu šarmiga prantsuse majad seisavad jõude, looduse meelevallas vaikselt luitudes ja lagunedes.
Üks hoone koos aiaga oli siiski taastatud ja sellest oli tehtud luksuslik hotell. Meid lubati selle fuajeesse, kus nägime omaaegseid kaarte Prantsusmaa koloniaalaja piiridega. Hotellil olla komme periooditi teha retroõhtusid, millel külalised kannavad koloniaalajastu rõivaid (neid oli hotellil ka selleks puhuks pika garderoobipuu jagu pakkuda).
Kompongcham’isse jõudsime hilja.
9 päev (11.01)
Hommikul sõitsime PhnomPenh’i. Saabusime Kambodža
pealinna lõunaks. Alustuseks Tuolsleng (punaste khmeeride genotsiidi muuseum), mis oli olnud seitsmekümnendatel reaalne repressioonivangla, rajatud kunagisse lütseumi (et kellele seda prantsuse haridust ikka vaja on). Masendav kogemus. Lühikese 4-aastase PolPot-i valitsusaja jooksul 1974-1979 keerati ühiskond fataalselt iseenda vastu üles. Lütseumi klassidesse rajati ühekordse 2m kõrguste tellisseinte (raudäärisega tugevdatud) ja põrandaahelatega eraldatud kongid, millest elusalt jõudsid välja vähesed. Isuga oli arendatud piinamisvahendeid, millest Oleg teadis nimetada, et neile anti ka hüüdnimed, a la "helikopter" ja "allveelaev". Allveelaev oli ahelate ja vee sisse-väljavoolusüsteemiga varustatud metallvann, mille kokkukeevitamine nõudis ikka meistri tööd... sa näed, et inimene saab nii madalale langeda ja miski ei mürista...
Ruumides oli ohtralt portreesid piinatutest-hukatutest, kõike registreeriti ju bürokraatliku täpsusega. Neid ruume turistid pildistada ei tohtinud ja mis seal pildistadagi, see mineviku valu lihtsalt sööbib mällu.
Lõunasöök Mekongi promenaadil. Promenaad oli lai ja õnnelike jalutajate poolt hõivatud, nägi ka Hiinas kogetud muusikakeskuse tümpsu/laulu saatel rühmvõimlevat/-tantsivat rahvast (nn granny dancing). Pärast lõunat - bussiga väike ringekskursioon ja kroonjuveel - Kuninga palee. Kuna Kambodža on kuningriik, siis loomulikult - see oli vaatemänguliselt tipptase. Tohutu territoorium, ülimas korras edevad lossid (mitte kaitseotstarbelised rajatised) ja aiad. Kulda ja karda. Ning uhked inkrustreeritud-kujundatud templid (tegelikult hauakambrid endistele monarhidele, ka praegu troonil oleva jaoks olla sobilik koloss õuel olemas). Soovi korral olevat võimalik kuningaga piltigi teha. See maksab küll natukene rohkem kui meil kellelgi jõukohane oleks, aga arusaadav - kusagilt peab raha selle toreduse ülalpidamiseks tulema.
Õhtul – vaba aeg.
Tegin hiljem (pimedas juba) iseseisva pikema jalutuskäigu, külastades suurel ringliikluse saarel asuvat templimäge, taas promenaadi ja jõudsin ka öist jõge vaadata LED-tulede ehtes laevadega. Täitsa juhuslikult trehvasin reisikaaslastega kuulsal PhnomPenhi ööturul, kus siis veel... Turul oli mustmiljon (mitte elektrivärki) vaid hilpu, lava esinejate tarvis, lava taga plats toiduvalmistajatega ja toidu konsumeerimiseks-piknikuks vaipadel. No kohe nii palju asju, et mõistus läks lukku ja ei ostnud kohe midagi...
Teel oli paar juhtumit, kus "üksikut valget meest" kõnetasid üksikud neiud (või kes nägid välja nagu neiud), ühe juuksur-massaažisalgongi ees olid kolm ülestöödeldud neidu valmis mind kätest-jalust sisse tirima. Pidin mitu põiklevat manöövrit tegema :-)
Järgmisel päeval kuulsime, et Tiidult olla jalgrattur üritanud mobiili haarata, aga tema õnneks ei jäänud mobla varga näppude vahele pidama vaid maandus tõsisemate kahjudeta tänaval.
10 päev (12.01)
Hommikul sai iseseisvalt PhnomPenh-i keskturul ringi vaadatud. Tõsi, ka sellel oli kaupa rohkem kui vaim välja veab, ka ohtralt mereande, aga seekord lahkusin siiski ühe T-särgi ja külmikumagnetite jagu rikkamana (või vaesemana). Väärib märkimist, et normaalse trükisega T-särgi saab turul juba 3-4€-ga kätte.
Alloleval pildil käib jaaguvilja (jackfruit) puhastamine. See oli meile juba tuttavaks ja omaks saanud eksootiline lemmik - kerge iseäraliku maitsega nii toorelt kui kuivatatult. Toorelt muidugi etem.
Lõunasöök
jälle Mekongi promenaadil, millelel järgnes taas pikem edasisõit Kep’i, mis jäi meie päralt reisi lõpuni.
Olegi väitel on Kep väike armas mereäärne
kuurortlinn, kus on veel säilinud khmeeri õhkkond, erinevalt populaarsest kuurortlinnast Sihanoukville’ist, mis on liiga lärmakas ja juba liialt
euroopalik.
Teel tegime peatuse Phnom Kampong Trach koobastes, mis on looduslikult
ilus ja mingil määral müstiline koht. Koopad osutusid käidavaks kohaks ja kus käiakse, seal on potentsiaalseid ostjaid ja loomulikult ka müüjaid. Iga kohalik poiss on valmis giidi tegema. Koopad on ka budistide mängumaa - oli nii mikroaltareid kui suuremaid kujusid. Osaliselt oli koopapõranda kohale rajatud jalgtee, mis teoreetiliselt võiks juurdepääsu lubada ka ratastoolis külastajatele. Paraku oli betoonplaatidest tee kandevõime nõrk ja tee sees laiutasid suured augud, mille vahel tuli ettevaatlikult laveerida.
Omaette vaatamisväärsus oli varjul ühe eraldiseisva mäenõlva sees, milleni jõudmiseks tuli mööd kitsast kaljurada üles turnida. Selle väljakutsega enamus reisikaaslasi kaasa ei tulnud... aga vääris külastamist. Nõlval oli loodusliku katedraali sarnane koobas ja miljonivaated külgnevale kaljudest ümbritsetud tasandikule. Ja taas - budistid olid ka sellesse katedraali oma altari jaoks autokoormatäie betooni vedanud ja teise autokoormatäie prahti ära vedamata jätnud...
11 päev (13.01)
Hommikul - sõit paadiga Kaoh Tonsay e jänesesaarele. Paadid olid värvilised, soliidsed, tugevast puust, ikka ookeanivalmid. Oleksime lahedalt ühtegi mahtunud, aga meid hajutati kahele ja põhjus selgus saarele jõudmisel - maabuti ninaga randa, mitte kusagil kai ääres. Redel liiva ja üle serva peaaegu kuiva jalaga maha. Kergenenud paat pääses rannaliivast koheselt minema.
Puhkus rannas nägi välja nagu puhkus rannas. Päike, palmid, baar. Tekkis kiusatus oli raarele ring peale teha, sest Wikiloc kaart sellist rada lubas. Oleg aga laitis idee maha, sest rada olevat kinni kasvanud. Ja tõesti, usalda, aga kontrolli, järeleuurimine kinnitas, et on vaja korralikku matkasaabast ja vaat et matšeetetki, et taimestikust end läbi pressida. Kahju! Kasu oli ainult niipalju, et nägi pääsukesemõõtu troopikaliblikaid (liiga nobedad, liiga kaugel mobiiliga pildi tegemiseks) ja teravast vulkaanikivist rannikut väljaspool liivaranna ala.
Rannas olid ridamisi baare, kus oli võimalik võtta korralik mereandidega lõuna ja soovijatele tunnine khmeeri massaaž. Meie kunstnikest reisikaaslased rajasid randa teokarpidega kaunistatud liivalossi. Loodetavasti säilitatakse kunstiteost tulevastele põlvedele sama kaua kui Angkori templeid :-)
Õhtu lähenedes saabusid samad või samasugused paadid meid mandrile tooma. Paadi ärasaamine oli aga probleemsem, sest nüüd vajutas heas toitumises reisijatekoorem paadi nina liiva sisse kinni. Ega siis asjata enne randumist ahtrist ankrut merre ei visata - on millestki tirida, sest mootor on ainult tõukamiseks ja paraku on see ka mere poole. Kogu seltskond koliti ahtrisse, aitasin "kaptenil" ankruköiest tirida ning lahti me pääsesime.
12 päev (14.01)
Hommikul sõitsime Bokori peale. See oli piirkonna mõttes üsna kõrge
mägine ala (tipp umbes tuhat meetrit merepinnast), kus asub kunagi koloniaalajal väga tuntud
niinimetatud „prantsuse kasiino“, mille juurde on nüüd ehitatud ja ehitatakse uusi hooneid. Kuna hasartmängud on Kambodžas lubatud, siis võimalik, et ükskord hakkavad need investeeringud ka tööle ja toovad raha tagasi. Kõrbesse rajatud Las Vegas ju toimib. Aga sinna on veel pikk maa minna, esialgu on tööd ainult ehitajaid majutaval hotellil.
Esimene vaatamisväärsus oligi mäetipus istuv hiigelsuur Buddha kuju. See pole skaala, millega me Eestis oleme harjunud. Õnneks leidis kuju ühel küljel täiesti normaalsuuruses hiina loomakalendri kujude rea, mille juures igaüks sai oma sünniaasta loomaga pilti teha.
Teisel pool Budhhat oli aga igas kujutletavas mõõdus püstiste kivipeeniste väljapanek koos võimalusega neid viljakussümboleid samasse alusesse integreeritud tiigikesest veega kasta. Ei saa salata, meigi naisreisijaid valasid erekteerunud kividele ohtralt vett, kuivale ei jäetud ühtki. Meestele võrdväärseid "vallatusi" ei pakutud :-)
Omaette vaatamisväärsus (ühel teisel kõrgendikul) oli vana katolik kirik. Mittetoimiv, pärani ustega, aga ikka katuse all ja askeetlik katolik sümboolika olemas. Siiski, on näha, et budismi kõrval on riigis katoliiklus pisikene ja varatu, aga hea, et alternatiivseid uskumusi tolereeritakse. Kirikust kõrgemal nõlval avanes tõesti avar vaade merele ja ümbritsevale alale. Paraku rikkusid pilti tulekahjud või pigem teadlikud kulupõletamised põllumajandusaladel, millest tulev vina looritas just mere-ookeani suunda.
Budism aga ressursinappuse üle ei kurda, milles õnnestus veenduda järgmises peatuskohas, kus oli ridamisi väga heas korras budistlikke hooneid, kujusid, altareid ja liikus ka oranžis rüüs munke.
Lõunaks laskusime Kampotisse. See oli meeldiv linn ilusa jõe kaldal, paarkümmend km Kep’ist. Jalutame pisut ringi ja leidsime juba väiksemate seltskondadega iseseisvalt koha lõuna jaoks.
Väidetavalt on ka Kampotis head massaažisalongid, aga see jäi ainult teadmiseks.
Pärast lõuna tegime ujumise-päikesevõtu peatuse Kepi-i all jäävas mererannas. Rentisime kamba peale ka päiksevarju ühe lamamistooliga ning tekkinud praht võeti ka lahkelt vastu.
Kep's õnnestus saada miljonäriks. Nimelt selgus, et hotell võtab vastu vaid sularaha nagu oli valdavalt ka teistes majutuskohtades, ühe erandina nõustus Kambodžas kaardimakset lubama hotell pealinnas., hoiatades kaarditehinguga kaasneva paariprotsendilise lisakulu eest. Olin lootnud, et kaardiga saab enam tehtud. Sadama lähedal oli aga täiesti toimiv ATM ning 300€ transformeerus kenasti 1'200'000-ks reaaliks. See oli ikka paras rull... õhkkond vastas Jaan Tätte Miljonäär laulus kirjeldatule. Sama kogemuse osaliseks sai ka Tiit.
Kep's hotelli lähedal oli täiesti toimiv postkontor, tööajal markide müük toimis ning tänaval oli ka kutsuvalt kollane postkast.
13 päev (15.01)
Hommikul külastasime kohalikku „krabiturgu“. Ja krabisid oli. Oli ka tigusid, mantis-vähke, kalmaare, kaheksajalgu jms. Kõike oli liiga palju, enamus kaubast täiesti elus ja ettearvamatu. Tõsi, samas käis ka kibe-kiire grillimine ja gurmaan poleks nälga jäänud.
Mõned meist leidsid turult suuri ekstra dekoratiivseid-harulisi teokarpe, mida loodeti Eestisse viia. Ei olnud kindlust, kas need kuuluvad keelatud objektide nimistusse. Takkajärgi tarkusena tundub, et läks korda.
Järgnev ettevõtmine oli 7km jalutuskäik Kep’i lähedal asuval
mäel looduspargi matkarajal 100m kõrguseni merepinnast, kus kasvavad troopilised taimed ja olevat väidetavalt väga kaunid vaated merele ja linnale.
Matkarada osutus betoonteeks ja see, et rada pole ainult jalgsi matkajate jaoks tõestas kahe maasturi möödumine, mille tõttu pidime rajalt džungli servale taanduma. Olegi soovitusel varustasime endid vitsadega üliuudishimulike ahvide tõrjumiseks kuid need ei ilmutanud end meile. Küll aga osutus minu vitsake sipelgate elukohaks ning neid hakkas igast lõhest ja lehesilmast umbselt välja valguma.
Enamus kauneid vaateid jäi raja servas nõlval kasvavate puude taha, aga päeva päästis metallist vaatetorn, millelt kõik lubatu ja ootuspärase ikka ära nägi. Fotosilma ette jäid mõned liblikad ja satikad, sisalik ja natuke ka kunagisest džunglist säilinud suuri tundmatuid puid. Lõime carob-puude otsast küpseid kaunu alla, et nende sees olevate seemnetega (karaat!) oma kodused teemandid lõpuks ometi mõõtühikuga vastavusse seada.
Pärast lõunat külastasime ettevõtet, kus aurutatakse-sadestatakse mereveest soola. Tehnoloogia oli nii iidne kui see olla saab - tasaste basseinide väljak, milles ookeanivesi aurustub, jättes savipõhjale soolakristallide kihi. Need roobitsetakse kuhilatesse ja viiakse korvides üle õla kookudega katuse alla järelnõrgumiseks. Töötajatel olid nii kautšukkindad kui -sokid, ega paljas nahk eriti kaua soolas prepareerimist välja ei kannataks.
Selge see, et meresool pole puhas NaCl vaid segu kogu Mendelejevi tabelist. Aga kilo meresoola sai kohalikust kohvikust koju kaasa toodud, kurkide soolamiseks kõlbab kindlasti.
Õhtul sõitsime Kampot’is paadiga pikalt piki jõge üles- ja allavoolu, et
vaadata rannikut, öiseks püügiks merele sõitvaid krabilaevu (meeskonnas paistis olevat 2 inimest). Osa paate olid jõeretkeks endid kahe- küll kolmekaupa kokku liitnud. Edasi-tagasi vaatlusreis kestis kuni päikeseloojanguni ja ilma intsidentideta, keegi märjaks ei saanud.
Pärast väikest hajutatud ringivaatamist hämarduvas linnas ja kuulsa Kampot-i piprapoe külastamist (Anne leidis turult roosa reisikohvri, see oli ka turu ainuke arvestatav pakkumine) järgnes pidulik õhtusöök, reisi viimane. No ikka mereannid, üks roog imelisem kui teine. Olegil oli südamlik reisi kokkuvõttev sõnum, mida kahjuks ei salvestanud.
14 päev (16.01)
Algses plaanis oli kirjas ka Kep-s asuva "Liblikate
maja" külastus, mis aga jäi ära kuna koht olevat kaotanud oma atraktiivsuse. Aeg sai parajaks pakkides, hotelli basseinis supeldes ja ümbruses jalutades. Kaardil oli ala märgitud kui French Ghost Town ja tõesti - suured kvartalisuurused hooletusse jäetud ja džunglistunud aiad, mille keskel oli või tundus olevat villatüüpi ammuunustatud hoone. Kvartalite vahel laiad tühjad asfaltteed ja arusaamatult suured obeliskid-skulptuurid. See viitas valusalt tühjaläinud investeeringutele, purunenud unistustele ja lootustele aktiivseks kogukonnaelus imelise ookeaniranna lähedal. Mõnes järgmises elus ehk?
Pärast lõunat algas sõit Phnom Penh’i lennujaama ja kojulennule. Reisikaaslased Bankok-Instanbul suunale ja mina Singapur-München suunale. Kohtusime üksteise rõõmuks suhteliselt väikeses ootealas veel korduvalt, ehkki väravad olid lennujaama eri otstes, enne kui algas pealeminek ja siis juba oodatud teekond kodu poole.
15 päev (17.01)
Jõudsin Tallinna peale kella 5-t õhtul.
Siin pean tunnistama, et ehkki väljalend oli reisikaaslastega umbes samal ajal ja Tallinna pidanuksime jõudma ka ligikaudu ühel ajal, ehkki erinevatest vahepunktidest, siis tegelikult jõudsin Tallinna üle 5-e tunni kavandatust hiljem, sest algsetes piletites, mis lubasid Münchenist otse Tallinna lendu oli toimunud ootamatu muutus - lisandus veel München - Frankfurti ots. Ei lennufirma ega kindlustus ei reageerinud minu hiljemale nurinale reisi pikenemise osas, tuli leppida tühjalt veedetud tundidega lennujaamades.
PS1. Malaariat ei saanud. Nägin ja sain pista väga üksikutelt sääskedelt hotellis ning reeglina need pistjad hukkusid kokkupuutes Lõuna-Eesti märgaladel treenitud kalastajaga. Võimalik, et on aastaaegu kui sääskede tihedus on arvestatav, küllap peaasjalikult vihmaperioodil. Riiskasvatust iseloomustavad suured üleujutatud põllualad, mis ilmselgelt pakuvad piiramatuid võimalusi erinevate vereimejate arenguks. Kuiv periood osutus aga väga ohutuks.
PS2. Toit on Kambodžas väga hea, köögiviljarikas (enamus nende köögivilju pole Eesti aedadest leitavad), puhas, maitseainetega rikastatud, võib olla teravgi. Mereannid garanteerivad maitseelamuse, iseasi, et krabi krõbistamine on algajale väljakutse. Kui krabi omandatud, siis nõks järgmine tase on grillitud vaklade, ritsikate, skorpionite ja tarantlite degusteerimine. Viimastel päevadel oli tunda seltskonnas teatud väsimust gurmee-ekskursioonidest, näiteks hommikune tintlilla draakonivilja mahl ei tõmmanud enam üldse ehkki algul tundus ülieksootiline (tõsi, eks ta selline vesine ole). Tundlikuma seedimisega inimestele leiab restoranide pakkumistes ka täiesti euroopalikke lihttoite - pitsad, hanburgerid, pastad jms.
PS3. Khmeeri keel. Nagu öeldud, kirjapilt on foneetilise ladina kirjapildiga harjunule abrakadabra. No ikka täitsa lootusetu. Kõnekeel on kindlasti õpitav ja mõni pisiasi jäi külge ka, näiteks:
tere - sus'day
aitäh - arkun
palun - soum
natukene - tic tic
jah (kui oled mees) - baat
jah (kui oled naine) - chaa
ei - teih
Ja siis loomulikult massaaž-bum-bum, millega on ilmselt sama lugu kui tuntud L'Dorado laulus Suku-suku.
PS4. Kep'i linnast teele pandud postkaardid (mark maksis 3000 reaali) jõudsid Tallinna pärast enam kui kuupikkust teekonda. Aga heas vormis.
Kas uuesti minna? Täitsa oleks põhjust.
Nii palju jäi maast nägemata ja ka nähtu ja kogetu jaoks pigem nappis aega kui jäi üle.
Aitäh Olegile! Aitäh super-reisikaaslastele!
