Reis sai teoks munadepühadeaegu Horizon Travel - Aurinko paketi vahendusel 6-9 aprillini 2012. Kujunes päris eriliseks välkpuhkuseks kuna lühikese aja jooksul sai nii palju kohapeal ringi tuuseldatud, et lõpuks olime tööväsimusest puhanud, aga võiks öelda ka, et aktiivpuhkusest väsinud. Kuid muljetest tulvil.
6. aprill matk
Lennuk startis kell 6 hommikul, s.t. kuna lennujaama oli vaja jõuda 2 tundi varem, siis algas päev väga lühikese ööga. Selle eest olime varakult kohal ja vaatamata mõningale viivitusele lennujaamas pakkidega (ilmatu passimine enne kui asjad lindile sai, aga seal olla nii kombeks) ja üle tunnisele bussisõidule, olime kohaliku aja järgi 10 paiku hotellis. Lavendlite õitsemise aegu. Vedas ka hotelliga - oma 100 saabunud turisti oli laiali paigutatud ligi kümnesse hotelli - meie oma Eden Hotel osutus olevat Sorrentos kõige enam lennujaama pool olevaks, samas paiknes see vaid 100m Sorrento keskväljakust. S.t. kõikide organiseeritud ühisreiside puhul andis see enim aega kohalolekuks - hiliseim bussi peale minek ja esimesena hotellijõudmine. Hotell oli igati OK.
Varakult oli valmis vaadatud matkamarsuut teisel pool neeme. Matkasaapad jalga, kepid kätte ja sinnapoole ka teele asusime. Aitas Nokia kaart hääljuhtimisega, panin sihiks Colli Di Fontanelle, liikumisviisi matkates ja saigi igati normaalselt tõusuteele, mille laius välistas autoliikluse.
Colli Di Fontanelle on u 350m merepinnast ja seal oli Itaalia odavaim õlu - kohalik Peroni pudelis ja ainult 1,5€. Aga pudel oli 0,66l! Lisaks sai pokaalid ning võis minna õllega baari ette platsile kaugvaateid nautima.
Edasine siht oli Googles map-s-st leitud Malaccola-Corbo matkarajale. Oletasin, et sinna on kõige parem minna märgitud vaateplatvormilt Via Belvedere pealt, aga selle lõpp oli piiratud majade ja aedadega. Üritasin kohalikult kasutades universaalset pudi- ja kehakeelt juhist saada, aga nemad näitasid ainult autoteele ja ütlesid, et kõik on privato ja sealt ei käida. Igavene jama. panimegi siis maanteed mööda - serva polnud kohati ollagi, tee kitsas ja autosid liikus tihedalt, aga ära ei tuututatud*. Aga kedagi teist ka jagu kulutamas ei näinud.
Saime loodetud kõrgele rannikumatkale mitu km pikema maanteematka ja päris soovitud sihtpunkti Torcasse ei viitsinudki minna (jõudsime Sant' Agata Sui Due Golfi-sse, sealt jäi 1 km Torca-st puudu). Keerasime hoopis Sorrento poole tagasi ning paar km maanteed mööd kõmpides saime jällegi kiiremale otserajale, mis lõikas järsema langusega ja treppidega autode serpentiini.
Viimasel languse eel oli tempel, pühendatud Jeesuse ristilöömisele. Sikk-sakk trepi igal vaheplatvormil oli betoonsambas glasuurpilt Jeesuse viimasest päeva eri etappidest. No me läbisime trepi ajas tagurpidi, eks see oli mõeldud nii, et tõustes ja end vaevates saadakse end natukenegi võrrelda Jeesuse piinadega kuni ristilöömiseni, mille järel oleks olnud võimalus pühakotta sisse astuda ja oma pattude üle järele mõtelda.
Aga püha üritus oli alles algamas, mille kohta andsid vihje meie giidid. Oli algamas püha rongkäik. Millal täpselt, polnud teada, aga linnas rahvas kogunes peatänava ümber, kella 8 paiku õhtul jäädi ootele kõnniteedele, rõdudel ja katuseservadel süüdati küünalde read ning siis see algas. Esmalt politseinikud mootorratastel, kes kindlustasid, et kõik see rahvas oleks teelt kõnniteedele astunud, siis orkester ning siis mehed mustas ku-klux-klani stiili riietes. Täielikus vaikuses, see oli imeline hingestatus. Rongkäik oli pikk, kanti einevaid pühasid sümboleid, reliikvijaid, platvorme, viirukinõusid. Oli ka paar suuremat rühma paljastatud nägudega munki mustas, kes lausid-deklameerisid kaanoneid.
Rongkäik oli tõelist pikk ning lõpuni väljapeetud. Kui vaatajatega selle sappa saime asuda, et hotelli poole liikuma hakata, oli kell 10 läbi. Me olime ju tõusnud Eestis keset ööd, vähe maganud, matkanud ning läksimegi hotelli ning sättisime otse magama. Rongkäik aga tegi oma ringu ümber kiriku, kes teab, mis seal veel toimus, aga tagasi liikusid nad juba hotelli eest tänavalt samas stiilis. Või natuke rõõmsamalt?
* Hiljem kodus Google-t konkreetsemalt lahates selgus, et võinuks küll
lihtsalt mäkke võsa vahele üles keerata ja küllap me oleks matkaraja
otsa kätte saanud. Ka maanteelt oli üks mõistlik kõrvalepõike koht, kus
oli isegi rada, aga kohal olles jäi infot väheks, et riskida.
7. aprill Capri
Päev algas vihmaga, aga keskpäeval hakkas pisut selginema, ehkki tiba jätkus. Otsustasime minna sadamasse ning olla valmis seiklusteks. Juba samasse laskununa polnud enam kahtlust, et Caprile me läheme ehkki visiit kippus jääma lühikeseks - laeva (
Jet) väljumine 13:10 ja tagasitulek 17:40. Aga siiski ja kahetseda ei tulnud.
Treenituna vilistasime sadamas nii funikulöörile kui ootavatele taksodele ja tõusime mööda treppi saare keskel justkui kõrges sadulas asuva keskuse juurde, lõigates serpentiini. Keskus väike aga nägus, kuid vaade piiratud, mistõttu asusime otsima vaatekohta. Ja peaaegu pooljuhuslikult jõudsimegi välja kõrge Punta Cannon vaateplatvormile. Mamma Mia, vaade oli hingemattev. Lasuurne meri, valge asmeline linn, kaljud, koopad kaljudes mere piiril ja kõrgel, kajakad, hiidrahnud meres, männid, õhk. Vähemalt kahe miljoni vaade. Nägime ka madalamat vaateplatvormi, mis oli vägagi rahvastatud, aga vaade miljoni võrra ahtam. Igatahes küpses seal peale ohtrat pildiseeriat otsus külastada saare teise poole minisadamat ja lahte.
See oli jälle oma 150 m laskumist, aga saime jälle oma muljete tasu ning mere ära katsuda. Oli ka akvalangist-ujujat, aga see oli ilmselgelt suur erand.
Capri on kallim kui Sorrento, õlu maksis Marina Piccola minisadama restoranis 6€ ja lisaks joonistati arvele 6€ teenustasu juurde, seega täiesti tavapärase lõunakomplekti (2 mingit pastatoitu, 2 õlut) hinnaks kujunes 37€. Mandril saanuks 25€-ga hakkama.
Üles sõitsime saare minibussiga. Ilmselt ekstra saare jaoks disainitud ja küllap olid ka teed busside järgi viimse sentimeetrini välja mõõdetud. Üksteisest möödusid bussid nii, et ega sinna leivaviilakas poleks vahele mahtunud. Kesklinnas tegime veel mõned tiirud, mõned pisimeened ja oligi aeg sadamasse laskuda. Sadamast sai veel nö odavatele turistidele mõeldud T-särke ja täitsa tavapärase hinnaga. Ja samas unikaalsed. Kapri saarele me südame kaotsime.
8. aprill Vesuuv ja Pompei
See oli ametliku pakkumise raames. Algselt oli plaanis külastada Pompeid, aga kuna ilmateade lubas kõike, siis arvati, et Vesuuvi tipp oleks sobivam enne ära teha kuna hommik oli mõistlikult selge. Mäele läheneses nägime meiega võidu panevat tumesinist pilvemassi, mis kavatses sama mäge võtta. Ja koos me seda tegimegi - null nähtavust, vihma-lörtsi ja lumetorm. Tervet kaatrit näha oli lootusetu, üksikutel hetkedel oli kaatri põhi läbi udu adutav. Ümbruskonna vaade puudus. Pooled jäid bussi või pöörasid varakult tagasi.
Meil olid ikkagi kiled ja matkasaapad jalas ning tegime vapralt lubatud 3/4 ringi kaatrile peale (edasiminekut takistas keelumärk, rada paistab siiski tervet kaatrit ümbritsevat). Tegin ka allatuult pilte, aga lõpuks tappis tuulefaktor sõrmeotsad ära. Kuna püksid olid tavalised siis kõik see kilejopelt allalaskuv vesi jõudis pükstesse, saabastess ja aluspükstesse. Aga Vesuuv sai käidud ja väävlilõhn tuntud.
Kui bussi juurde jõudsime, oli ka pilv oma tipuvõtmise lõpetanud ning läks uutele karjamaadele. Ilm selgines ja muutus Pompei ajaks päikeseliseks.
Pompei ületas kõik ootused. See on olnud suurlinna enne meie ajaarvamise algust, üllatades oma täiusliku planeeringuga ja arhitektuuriga (sirged laiad tänavad, kõnniteed ja ülekäigukohad ristmikel ja sambad, sambad, sambad. Meil oli hea Eesti giid Maire ja kolm tundi läks nagu lennates. Seal võinuks olla 3 päeva, et kogu linna iga urkani tundma õppida. Suur vaatamisväärsus oli e.m.a. eelne bordell. Väike majake, aga ilmselt suure mõjuga - reetis end arheloogidele erootiliste freskodega. Iidsetele pompeilastelepolnud miskit võõras. Ilus ilm kuivatas riided ja Pompei imed tegid kogu päevast Sorrento reisi kulminatsioni.
9. aprill ja kojusõit
Öösel oli ilge tuul, mis lõgistas rõduust ning hommikune vaade hotellitoa aknast avanes lumega kaetud Vesuuvile. Nagu selgus, oli umbes samal ajal ka Eestist lumemöll üle käinud. Ehkki ilm oli ka Sorrentos jahedam kui varasematel päevadel, siis kodused hanged pakkusid sobivat kontrasti.
