Õnneks olid head kaaslased kaasa võtta (kellele majutuse sünnipäevade puhul välja tegime) ja selles mõttes sai 4-ne majutus maksimaalselt ära kasutatud. Omaette väärtus veel see, et meid majutati algsest paremasse hotelli (Marylanza) ja tegelikult kahte apartmenti kuna kahe eraldi magamistoaga korterit polnud vaba.
Hotelli kiituseks on selle fuajees avalik WiFi, mis küll vahepeal ei andnud ühtegi saiti kätte, aga oli üldiselt abiks. On ka kaks tasulist ja garanteeritud internetiarvutit hinnaga 1€ 15 minutit.
Läksime ettevalmistatud programmiga - kavas oli sisseelamisepäev, tõus Guajara'le kõrgusega 2715m harjutamiseks, puhkepäev, ajupesupäev, tõus Hispaania kõrgemale tipule Teide'le 3718m ning siis veel üks puhke või niisama tuterdamise päev. Ega rohkemat Eestist minnes saagi kui kuus täispäeva - lennud toimuvad neljapäeviti, sinna minnes jõuab kohale öö hakul, tagasitulek on hommikul vara.
Tegelik pilt kujunes järgmiseks:
12. november - kohalesaabumine
13. november - kohanemine, ookean
14. november - rendiautoga Paradori ja Guajara tõus/laskumine (~600m kõrguste vahe)
15. november - turismibussiga ringekskursioon saarel
16. november - ajupesu ja puhkus
17. november - turismibussiga transiit ja päev Loro pargis
18. november - rendiauto ja Masca - laskumine ookeani, ujumine ja tõus (~640m kõrguste vahe)
19. november - kojusõit
Autorent on odav - meil läks €38 päev + bensiin. Kuna vahendas turismifirma, siis panti ei võetud - eri allikates on pandiks nimetatud suurusjärku €200. Odavam on võtta auto pikemaks ajaks, on vägagi häid pakkumisi. Mägesid arvestades (teed on head, aga serpentiinid võivad olla vägagi kitsad ja teravad) võiks auto olla pisut tublim kui kõige odavamad variandid, samuti on abi konditsioneerist, seda kindlasti suvekuudel.
Ajupesu toimus tegelikult pidevalt. Meil oli nelja peale "eraldatud" Svetlana, kes püüdis meid küll spaasse küll flamenguõhtutele küll turismibussireisidele suunata. Kõik päevad oleks hommikust õhtuni kaetud nii, et ise ei pea grammigi ajusid liigutama. Ning nägime neid küll, kes õnnelikult lasid end hommikust-õhtuni loksutada. Konkreetsel ajupesupäeval läks kokku 5 tundi kõige ilusamat päevaaega nahka. Pakettide tutvustus selgelt üle kahe tunni, lõunapaus, seejärel firma kohaliku esindaja jutule, kes hindadest ja valikutest rääkis ning lõpuks lepingu enda sõlmimine. Jah, andsime alla ja lasime omale pähe määrida kõige odavama paketi (€1500, neli nädalat T1 apartmendis s.t. kahe magamistoaga; sh kahel korral toimub uus ajupesu), sest tahtsime tulla samasse kohta tagasi, kuna Taide jäi tegemata. Meie Svetlana oli küll hapu näoga - ilmselt tema palk sõltub otseselt müüdud pakettidest ja see kõige odavam variant (kalleim oli 13 nädalat €8000) säästis talle küll töökoha, aga ei mingit boonust. Muidugi, psühholoogiliselt hästi välja mängitud - personaalse Svetlanaga tekib (kui ta on päevi abivalmis) isiklik side ja sõbrale ei taha ju kergekäeliselt "ei" öelda.
Aga Taide jäi tegemata seepärast, et tipputõusuks on luba vaja. Seda ette teades (igatsorti foorumid nt. trip abiks) kirjutasin Teide looduspargi kontrorisse varakult (10. novembril) ja teatasin ette mineku päeva ja kellaaja. Saatsin ka oma ID-kaardi koopia ja kaaslaste nimed, eeldades, et sellest grupipääsmeks piisab.
Ja õnnetuseks jäi märkamata samal päeval saabunud vastus (kirjakast oli siis väga suure koormuse all), milles sooviti saada ka kaaslaste passinumbreid.
Kui kohapeal asja torkima hakkasin, võttes appi ka turismifirma hispaania keelt valdavad giidid ja faksides sinna kõigi ID-kaardide koopiad, siis selgus, et rong on läinud - konkreetseks päevaks oli maksimaalselt antav 250 luba juba ära jagatud. Pakuti veel, et kohapeale tulles võib olla lootust järgmiseks päevaks luba saada, aga pealinna Santa Cruzi oli enam kui tunnisõit ja nende kontori sulgemiseni oli jäänud alla tunni. Tuli loobuda.
Teidele minekul võib abiks olla ka trosstõstuki (teleferico) liikumisgraafik - pole sugugi kindel, et jätkub jõudu jala tõusta/laskuda ~2200m pealt 3718m-ni, samas kui tõstuki ülemine jaam on ~3500m peal. Teleferico lehel on info tõstuki tegevusest reaalajas ja on toodud ka Teide rahvuspargi kontori aadress ja kontaktid tipuloa tarvis, samast saab maha laadida PDF-formulari.
Vt. ka Teide rahvuspark.
Matk Guajarasse oli parajalt koormav ja samas silmailu pakkuv. Eks ole, selleks, et mäge näha, ei tule triblada selle tippu - vastupidi, tuleb minna kõrvalmäele ja seda just Guajara (õigemini kaldeera kõrgeim serv) pakkuski - suurepäraseid vaateid Teidele üle kaldeera. Ilm oli mägedes suurepärane, pilved olid allpool, varjates ookeani ja naabersaari.
Alustasime Paradori keskuse juurest (lisatud kaarditükil tähistatud C-ga - Paradori keskuse infoputkast saab tasuta pargi kaardi) , mille juurde või üle tee parklasse saab rahulikult auto jätta - kohti maailm. Samas on ka väiksem rada ümber kuulsate Garcia kivide (kaardil rada 3). Guajara tee läheb algul kaldeera all üsna horisontaalselt ja on erijuhtudel (turistidele blokeeritud) kasutatav sõiduteena. Umbes 3 km pärast tuleb keerata kõrvale mäkke (kaardil rada nr 5) ja hargnemispunktist rada 15. Rajad on sisse käidud, selgelt märgistatud ja kui ka kogemata mujale keerata - ega neidki vaateid ja teid ei ole põhjust kahetseda.
2715m on just parasjagu niipalju, et harjumatumatel meist hakkas kõrguspeavalu tundma andma. Ülesminek võttis üle 4 tunni, tagasitulek Paradori 3 tundi. Kiirustamine polnudki eesmärgiks.
Pildil saarlased Guajara nõlval, vasakul all Parador, taustal va Teide.
Enam pilte leiab siit.
Teine märkimist väärt ettevõtmine oli Masca küla ja Masca lahe matk - maaliline laskumine järskude kaljuseinte vahel ookeanini.
640m laskumist ja oleme ookeani äärde välja murdnud. Koht, mis meeldis omal ajal piraatidelegi. Ookean nagu unenägu.
Ülesminek piraatidele ei meeldinud - nagu selgus kohalikus askeetlikus muuseumis, kus külastus maksis 1,5€, oli Masca küla iidsematel aegadel kuni ~1970-ni ülejäänud tsivilisatsioonist eraldatud koht, kus kasvatati kitsi ja tehti hädapärast põllumajandust.
