2017 Tenerife jõulupäikesereis

Tenerife. Neljandat korda.

Tõepoolest, kas maailmas on vähe kohti, et minna ühele saarele neljandat korda? Aga on põhjust ja käigu lõpus tuli ka tõdemus, et kui vähegi jõuab, on veel ruumi viienda, kuuenda, ... külastuse jaoks. Tõsi, päikeserand võib end ruttu ammendada, del Teide vulkaani vaade samuti ning on see Los Americanos või Los Cristianos, polegi vahet. Kuid Kanaari saarte võlu on tema hunnitutes matkaradades ning neid seal jätkub, kui ainult viitsib ujumis- ja päevitusriiete kõrval pisut matkavarustust kaasa vedada.
Algne kodukootud plaan nägi päikeseresil ette nelja matka- ja kaht puhkepäeva. Lisaks oli lend reisikorraldajatel seekord hästi ajastatud, mis võimaldas ka saabumise ja äralennu päevi nautida ning leevendasid muidu nüri 6-tunnilist kükitamist kitsaste istmevahedega SmartLynx lennukis.
Enne tulekut sai pisut Google Earth pealt matkaradu otsitud (Wikiloc vaates) ning enamus valitutest läks ka käiku. Mitte küll päris kavandatud järjestuses, mitte ka kõik ning kohapeal tuli teha ka üks spontaanne täiesti ettevalmistamata valik, aga seegi õigustas end ning seepärast võib öelda, et reis õnnestus terviklikult.
Niisiis - päevakava:

• 22.12 - saabumine, hotelli avastamine ja ringivaatamine
• 23.12 - Igueste de Candelaria matkarada
• 24.12 - puhkepäev (jõulud!)
• 25.12 - Vera de Erques - Tijoco Alto matkarada
• 26.12 - puhkepäev (La Caleta)
• 27.12 - Altos de la Fortaleza matkarada del Teide kaldeeral
• 28.12 - Igueste de San Andrés matkarada
• 29.12 - hommikune ookeanisuplus ja kojulend

 Detsember ja jõuluaeg on selgelt talveaeg ka Kanaaridel, aga ookeanivesi oli ülemõõtmisel 21 kraadi, õhutemperatuur umbes samas kandis (õhtuti ikka jahedam ja fliis on abiks riideese) ja reeglina kuiv ning päikeseline. Päev palju pikem kui Eestis ja päikest valgusereisi jaoks täiesti piisavalt!
Oleme oma kõikidel kordadel sattunud elama eri hotellidesse. Seekordne oli säästukas Zentral Center, nime järgi kenasti kõige keskel (asukoha üle ei kurtnud), mis üllatas aga mõttetult avara ruumi ja vannitoaga. Selle asemel rõõmustanuks väikegi kööginurkki, aga hotelli poolt olid vaid plasttopsid. Mis aga osutus päeva lõpuks probleemiks oli erakordselt säästlik valgustus. Suures toas oli vaid kolm lambivarju ja neis ehk napilt 5W säästupirnid. Tahvelarvuti jaoks pole valguse olemasolu mingi probleem, aga olid kaasas mõned päris raamatud ja selline peeruvalgus... Otsustasime investeerida vähemalt ühte valgusjõulisemasse pirni, et valgusereis ka õhtul jätkuda saaks.


Nüüd aga konkreetsemalt matkadest.

Igueste de Candelaria

Kanaaridel oleme üldiselt ka autot rentinud ning selle saamisega pole kunagi probleeme olnud. Saartel on pigem autode uputus ja rendiautode ülepakkumine. Siiski, hoidmaks kulusid all,  kavatsesime eraldiseisvatele päevadele planeeritud matkad teha ära ühistranspordiga. Esimeseks matkaks oli tegelikult planeeritud Güimari juures leitud 18-km rada, aga bussijaamas selgus, et Güimari otsebussi ei lähe - tulnuks sõita bussiga kiirteel pealinna (u 80km) ja sealt võtta järgmine harvakäiv buss, mille pühade aegne graafik paistis eriti hõre. Vaat sellel hetkel sündiski spontaanne otsus asendada Güimar, mis jääb kiirteest enam kui 3 km kaugusele, Igueste de Candelaria pisilinnaga, mis tähendas küll paar peatust pikemat bussisõitu kiirteel, aga see-eest võimaldas pääseda tuimast tampimisest asfaltteedel, kuna linnake algas vahetult kiirtee äärest ning lisaks näitas kiire pilk GPS topoloogilisele kaardile, et miski matkarada seal ka on.
Bussiots osutus üsna kalliks - edasi-tagasi kahe peale kulus 30€. Mõnest kohast võib sama raha eest ka autokökatsi rentida. Bono-kaardi, mis võimaldab kuni 50% hinnasoodust, avastasime alles järgmiseks matkapäevaks.
Muidugi ei pääsenud me asfaldist - matkarajani jõudmiseks tuli esmalt Iguestes tõusta linna serva, s.t. mägede alguseni, mis tähendas ikka väga järsult tõusvat teed. Mõte liikus vanemate linnaelanike peale, kelle jalad enam 45-kraadiseid tõuse ja laskumisi ei luba - ilma autota on nende liikumine kitsendatud majas ühele korrusele ja heal juhul vahetult üle tee naabriteni.

Nagu selgus, polnud matkarada eriti tähistatud kuid algus oli tänu GPS kaardile siiski leitav - see järgis osaliselt kunagisi veekanaleid, mis olid omal ajal ilmselt intensiivses kasutuses. Erinevalt Madeiras nähtud toimivatest avatud peaaegu horisontaalsetest kanalitest (levadad), olid Igueste omad suletud, mis võimaldas ka järsumaid kaldenurki. Tuleb rõhutada sõna 'olid', sest praeguseks on kogu see süsteem maha kantud, lagunenud, osadel juhtudel asendatud trassi sisse viidud plasttorudega.

Rada oli ootuspärane, tõus mitmekesisel vulkaanilisel kivil, vaated alla linnakesele ja ookeanile mõnusalt mastaapsed. Muideks, imeilusad 20-sentimeetriste pehmete okastega mägimännid. Küll aga tekkis pärast kolmetunnist tõusu kahtlus, et kas suudame kogu raja enne pimedat ära teha ning seepärast valisime GPS-kaardil märgitud otsetee eri ribidel paikneva tõusu- ja laskumisraja vahel. See tähendas laskumist üsna metsiku taimestikuga (kaktused, kuivanud akaatsiasarnased põõsad ning muu mudru) nõlvadevahelisse orgu, kus niigi vaevumärgatav rada hoopis kadus. Saime korralikult kraapida, Tiiu korjas kõhule 100 peenemat sorti kaktuseokast, aga ära tegime.

Allaminek pakkus uusi vaateid (Pico Arguama vaatepunkt) ning veelgi järsemat rada, aga matkasaapad ja matkakepid tegid oma tööd hästi.

Puhkepausil sündis uus lauluke:

::Alt Kaseküla Kase Mihkel::
::oli kekim mees::
::Jalas olid tal matkapüksid::
::Goretexist keep::

::Nubuknahk ja Vibram-tallad::
::Vaskneedid sees::
::Master kepid ja Pezel rihmad::
::Hing laulab sees::

Igueste keskväljak oli ehitud nööridel lipuridadega ning loomulikult oli seal väike kirik kenasti ka veerandtunde lööva kellatorniga. Mis aga lõua lahti vajutas, oli kohaliku Romen restorani õllehind 60 senti pokaal! Ja nii oligi! Ainult, et pokaal oli 250ml, pärast matka kulus neid päris mitu :-)

Ja bussiga tagasi Los Cristianosessse. Puhkama.

I puhkepäev

No ei ole kusagil elektripirne müügil. No milleks need Supermerkadod küll mõeldud on?

Vera de Erques - Tijoco Alto matkarada

Seekord olime juba targemad ja küsisime Costa Adeje bussijaamast (hotellist oma 2 km kaugusel) 15€ Bono kaardi. Bussides on piletimasinad, mis kaardi sisse kerivad, juht sisestab omakorda küsitud lõpp-peatuse nime ja masin trükib kaardile vastav reisirea koos jääkraha hulgaga. Ja pole probleemi sama kaardi kasutamisel mitme reisija pealemöllimiseks.
Paraku oli Vera de Erquesse jõudmisel sama probleem, mis Güimariga - tulnuks sõita kaugemasse linna (Guía de Isorast), võtta sealt kohalik buss, mille graafik hõre ja sedagi ainult tööpäevadel. Ehk siis jõululaupäeval polnud mingit varianti. Regulaarbussid aga peamaanteelt eriti kõrvale ei käinud. Mis siis ikka - peatuses jalad selga ja ülespoole kõmpima. Eriti kaugele ei jõudnudki kui esimesele tagant tulevale autole hääletades see peatus ja ka sihtpunkt klappis. Jutuajamises selgus, et juht oli endine piloot, kes olla korduvalt teinud Baltikumi otsi, sh Tallinna. Tõsi küll - tema maaleminek piirdus vaid lennujaamaga ja Eesti ainult kõrgvaatega. Nüüd elab pensioneerununa kenas valges majas (osutas kusagile taamale, aga kõik majad on ju Tenerifel valged) ja oli just sõitmas Vera de Erquesse sõbra juurde kohvi jooma. Bingo! Praktiliselt raja algusesse. Piloot pidas vajalikuks hoiatada, et mäed on ohtlikud ja pea iga päev kuuleb lugusid õnnetustesse sattunud turistidest. Kinnitasime, et meil on nii kogemusi kui ka GPS ja kuulnud, et ka varupatareid on kaasas, lubas meil lahkesti teele minna :-)

Tõus oli sadu meeetreid, aga üsna lihtne - oli näha, et sisse töötatud rada ning selle kinnituseks oli kõige kõrgemas punktis mahajäetud mitmeruumiline taluelamu, kohati veel pidav katus ja ümmargune kividest laotud koerakuut.

Sellest punktist edasi läks tee horisontaalseks ning mõne aja pärast pidanuks jõudma teisele ribile, kus saab laskuda Tijoco Altosse ja soovi korral tagasi Vera de Erquesse. Heietasime juba mõtteid õhtusest ookeanis ujumisest. Paraku asendus horisontaalne liikumine üles-alla rajaga ribidel, kus nägime ka kolmepealist (või pigem kolmetagumikulist) kaljukitsede rühma, ning kui olime väikesi ribilõhesid 5-6 juba ära lapanud, seisime tõelise kuristiku ees. Kuristiku põhjas taimestiku taustal liugles parv valged linde. Väga pikk kaja. Oli üsna selgelt aimatav vastasküljel paremale üles kulgev diagonaalne tõusurada, aga allaminek jäi silma eest varjatuks ning rajajälg kividel pea olematu. Laskusime läks aina umbsemaks, kus tuli meetriste kaldastemete, põlenud puurisu ja tihedate okaspõõsaste vahel allapoole pugeda. Ei olnud eriti meeldiv ette kujutada, et mõni kivimürakas võib nõlval liikuma hakata. Otsisin rägus teed, Tiiu ukerdas järgi ja karjatas aegajalt kui järjekordne oksarisu sääri veristas.

Aga innukus maksis, alla me saime kuid tõusudiagonaali koha juurde jõudnuna selgus, et olime ära teinud mingi kitseraja. Täitsa normaalne laskumine oli peitunud kaljueendi taga ja algas eendist paremalt, me liikusime aga intuitiivsest loogikast lähtudes kohe vasakule.
Teise samaväärse lõhe läbikäimine läks juba kergemalt, sest seal rada ei petnud, ning allatulek Tijoco Altosse võis alata.
Kõrgust oli meil merepinnast üle 1600m ja paistsid silma ning jäid ühepäevamatkaks liiga kaugele del Teide kaldeera servamäed.
Laskumine oli ribiharjal, kus orupõhjadeni oli pikk maa ... kukkuda. Laskumisrada oli korralikult sisse tallatud ega eksitanud kordagi, samas sel päeval ühtki teist matkajat ei näinud.

Torkas silma, et vähemalt korra on radasid läbitud mootorratastega. Mõnevõrra üllatav, kas see on legaalne kuivõrd mootorratas on ikka tõsine pinnaselõhkuja. Ilmselt see konkreetne matkarada ei kuulunud rahvuspargi piiridesse. Kunagisi maastikupõlenguid tõestasid ka kõrbenud plast-veetorud teel.

Nagu esimeselgi päeval, ülehindasime raja läbimiseks kuluvat aega ning Vera de Erquesse tagasimineku asemel piirdusime Tijoco Alto külaga, kus tuli peamaanteele jõudmiseks veel 3km mööd asfaldit laskuda. No ei olnud lihased-kõõlused veel matkavormi saanud ja see viimane ots oli ikka päris valuline toiming, ühtki pensionil pilooti ka mööda ei lennanud...
Ühistransport aga toimis plaanipäraselt ning Bono kaardiga sai täitsa hotelli külje alla tagasi.
Käed olid mustad söestunud puudega maadlemisest ja Tiiu sammulugeja näit oli üle 40000.

II puhkepäev

Elektripirni otsingud viisid meid looduskaunisse Caletasse, kus sai kaljudelt redeliga põhjatusse sinisesse vette laskuda. Pisikestes laavaaukudes mõõnast paljastunud kaljudes elasid 5mm krabihakatised, kes vahel välja päikest nautima supsasid. Aga elektripirne ei müüda ka äärelinnas, kuskohast küll kohalik rahvas valguse tuppa saab? Tellivad internetist?

Altos de la Fortaleza matkarada del Teide kaldeeral

Ühistransport  kaldeerale on võimalik, aga hõre ning väga vabadust kitsendav, seepärast sai hotellist rendiauto küsitud. Fiant Panda, päris kena disainiga ja punase armatuurlauaga väikeauto, päeva rendihind 42€. Meil on juba traditsiooniline tööjaotus - Tiiu sõidab ja mina sahmin kaartide ja GPS-dega.
Tee kaldeerale Guía de Isora kaudu on lausa lust - lai laugete kurvidega tee, suurepärane nähtavus. Mitte võrreldav kunagise Villafor tõusualternatiiviga, kus pimedates kitsates kurvides tuli ikka signaali lasta ja teravat tähelepanu hoida, et mitte jamadesse sattuda.
Loomulikult ei saanud vaatepunktidest-miradoridest peatumata mööda sõita ning loomulikult tuli üle vaadata tõstukijaam, mille juures oli ootel väikese laulupeo jagu rahvast. Auto tuli jätta kaugemasse parklasse, sest kõikvõimalikud lähemad kohad ja tõusutee oli viimseni kinni pargitud. Kuna ei olnud seegi kord ei tiputõusuluba ega eelostetud tõstukipileteid, siis piirdusime üldise meeleolu nentimisega.

Teel Portillo poole kaldeera kaugemasse serva tuli veel teha peatus nautimaks Minas de San José valgeid välju, väidetavalt kergemast peeneteralisest ollusest, mida vulkaan koos gaasipurskega kõrgele õhku paiskab. Ei saa lahti tundest, et oleme kusagil Marsil.

 
Jätsime auto enne Portillot (kolme tee ristmik) restorani La Bambi juurde parklasse kuskohast algas kenasti tähistatud rada Fortaleza kõrgendiku poole. Temperatuur oli küll vähe üle 10 kraadi, aga tuulefaktor tagasihoidlik ning päikesefaktor tuntavalt positiivne, mistõttu valis Tiiu lühikese matkavormi, mis osutus sama sobivaks kui minu seekordne pikkade pükste vorm. Fortaleza tee on kerge, paljukäidud, kividega ääristatud ja igas varustuses rahvamatkajale sobiv.

Alles vahetu tõus Fortalezale (järsult eralduv kaljukõrgendik muidu pigem tasasel-laugel kaldeeral) oli pisut nõudlikum, aga preemiaks oli oma 200m kõrgem vaade kaldeerale ja Teidele tema kogu hiilguses. Peab tunnistama, et ookeanipinnalt tulnuna andis summaarne 2200m kõrgus pisut isegi tunda, aga mitte vaevusi põhjustavalt.

Fortaleza nõlval on väike kabel (Capilla Christiana de la Fortaleza) kahe vana mägimänniga, kena koht peatuseks. Üllatas mitmete soliidsete kändude nägemine sealsamas ümbruses, seda ju mägimändide kasvuala ülempiiril. Võimalik, et kunagi oli rahvuspark väiksem (Fortalenza on rahvuspargi piiril) ning need puud olid kunagisele maaomanikule liiga suureks ahvatluseks.

Fortalenza kõrgemasse tippu viiv ja kaljuserva rada oli kohaliku infotahvli järgi tupiktee. Google Earth väitel saanuks siiski ka kaugemast servast alla, aga kui tipus vastu tulnud noormehed kinnitasid, et edasi on 'dead end', siis ei hakanud ekstra end proovile panema. 5 meetrit 6 millimeetrist abiköit, 2 karabiini ja üks sling pole piisav varustus kui laskumine köiejulgestust peaks vajama. Pealegi oli nagunii hulk teed veel ees kuna kavatsesime kõmpida ümber del Teide suunas jääva ja hästi eralduva musta (Montaña Negra) künka. Tulime kabeli juurest alla tagasi ja kõndisime Fortalenza teise otsa mööda ohutut liivarada. Musta künka rada oli märgitud easy-medium ja eks ta nii oligi, aga jälle oma 10 km, mis ei lähe ka easy-medium matkateel väga kiiresti. Montaña Negra ei pakkunud tegelikult oodatud vaateid, rada kulges künkast eemal ning ega mingeid erilisi pinnavorme sellel silma ei torganud. Lihtsalt tumedamast vulkaanilisest materjalist küngas. Poolel teel mustalt mäelt parkla poole vajus päike Teide tipu taha, värvides talvise kaldeera tontlikult sinakasse tonaalsusse.

Kuna Teide tipuosa on omaette kitsam koonus, siis jõudis päike vahepeal veel end näidata enne kui lõplikult ja kindlalt mäe põhinõlva taha peitu läks. Kaldeeral oli tuntavalt niiskust, osades kohtades rajal võis märjas liivas pladistada. Päikese äravajudes langes temperatuur kiirelt ning seesama märg liiv hakkas jalge all krõbisema - jäätumistemperatuur oligi käes.
Jõudsime La Bambi juurde paar minutit peale kella kuut ja ehkki neelud käisid hea kohvi järele, siis veel toimetavad restoranipidajad keeldusid kenasti vabandades meid teenindamast, masinad juba välja lülitatud ja kell 6 olla sulgemisaeg ka teiste Teide kohvikute jaoks. Ehk ühe erandina Parador tõstukijaama suhtelises läheduses võivat töötada. Ei hakanud seda ehku varianti uurima, pimenes kiiresti ja tugevalt üle tunni sõitu ees.
Tagasiteel pidin Tiiul paluma suuremat pikivahet hoida, sest korduvalt lendas midagi plõksuga auto vastu. Aga paar plõksu käis ka nii, et ühtki masinat selles süüdistada ei saanud. Mingid hiiglaslikud Kanaaride öömardikad? Selgus tuli hotelli lähedal parklas - 1,5 liitrine tühjaks joodud veepudel avatud kindalaekas oli õhurõhu poolt korralikult kokku plõksutatud.
Seekord võtsime suure erandina õhtusöögi hotelli restorani rootsi lauas ning kühveldasime kumbki sisse 3 taldrikutäit head ja toitvamat.
Tiiu loendurid näitasid päeva tulemiks üle 37000 sammu.

Igueste de San Andrés matkarada

See oli vaat et veel kõige parem! Alustasime sõitu vara, sest valitud matkarada oli pealinnast Santa Cruzist veel edasi Igueste de San Andrés külas, viies Google Earth radasid uurides sealt üle mägede Playa de Antequera rannaribale. Pealinna viib kiirtee, 120km/h ja see oli tõesti ühtlaselt nobe minek. Ka Santa Cruzist läbisõit pole nutitelefoni kaardi juhendamisel mingi probleem. Pealegi, nagunii toimub põhiline transport rannajoone läheduses, vältides mägesid, millest poleks pääsu vähegi sisemaa poole minnes.
Santa Cruz on eelkõige administratiiv-, tööstus- ja sadamalinn. Imelist valget randa nägime pealinnast 10 km edasi San Andrés-i linnakeses. Selle juures suured parkimisalad ja ime küll - täitsa tühi. Linnarahval pole jõulude ajal mingit huvi valgel rannal peesitamiseks. See oli nii meelitav, et kavatsesime juhul kui matkast aega üle jääb, tagasiteel seal korraliku peatuse teha. Aga unistuseks see jäi.

Igueste küla oli surutud kitsasse orgu, kitsas tee, üsna autosid täis pargitud, joonistas ühelt nõlvalt teisele liikudes U-tähe. U-tähe tagumises harus hargnes üks asfaldiriba ülespoole ning see sobis ka matkaraja alguseks (leidsime hiljem U-teelt 100 m edasi kiriku juurest tähistatud alguse).
Siiski, ametlik tee (osaliselt betoontrepp) viis vaid vaatepunktini (semafor!) kaljunukil, mis polnud meie matkapäeva põhieesmärk ja jäi seepärast külastamata.

Mägedesse tõusu alguskoht oli siiski äratuntav ja osutus hiljem ka korralikult kaljusse rajatud päris laiaks tõusuteeks, mida mööda võinuks kohati isegi vankriga liikuda. Järsk kaldenurk ja järsud pöörded tegid selle siiski küsitavaks ning kõige viimane lõik oli juba klassikaline kitsas nõlvarada, mis pakkus juba täispinget.

Mäe tipus oli jällegi mingi talumajakene, mis paistis olevat küll kellegi kontrolli all, aga talvel inimesteta. Teap' mis seal suvelgi teha, sest mille iganes üles-alla vedamine on võimalik vaid kalli kondimootoriga.
Tipu kõrgus merest oli 426m, ehk siis matkast 1/4 kuivõrd oodatav rand oli teisel pool teatavasti mere tasemel ning tagasiteel tuli sama küngas uuesti võtta. Loogiline! :-)

Just allminek osutus nauditavaks mägimatkaks - järsk rada, kogu aeg muutuvad olud, liikumine ühelt nõlvalt teisele üle kuiva orujõe kaldakivide. Ja see rada oli kohati üsna nõrgalt aimatav ehkki liikumise suuna osas alternatiive palju polnud. Saime ka matkakaaslased - üks prantslastest paar, kellel paistis olevat küll palju tahtmist, aga mitte nii põhjalikku ettevalmistust, järgis meie teekonda tähelepanelikult ja ka pisut murelikult nagu me tagasiteel mõistsime. Paar sõna vahetasime, aga üldiselt hoidsid nad meist respektitundlikkusse kaugusesse. Aga kannul nad püsisid.

Märkasime ka kohta, kus rada hargnes, ülemine oleks viinud ilmselt kaugemasse randa ja poolsaar-kaljunibu (Roque de Antequera) matkale, aga aega hinnates pidasime otstarbekamaks jääda "oma" oru ja jõe juurde. Ehkki jõkke nõlvadelt midagi imbumas polnud, oli allpool kaljusängides päris arvestatavaid tiike. Pilti rikkus oletatavasti jahemehe tabatud kaljukitse sisikond, mille ärakoristamiseks saarel teisi kiskjaid ei paistnud leiduvat, nii et see ootas vihmahooaega, et vesi järgijäänud bioloogia ookeani kannaks. Õnneks puudus lehk.

Ja avaneski vaade ookeanile... kümnekonna meetri kõrguselt. Esimene ehmatusoletus oligi see, et ongi kõik - jõgi langeb ookeani kosena ja meie valitud rada midagi enamat ei lubagi. Aga siiski - hoides kalju lähedale oli võimalik vasakult jõuda laugemale nõlvale ning sealt taimepuhmade vahelt külgliikumisega alla jõuda. Milline rand!

Kogu see tulek meenutas mõneti Masca küla matka. Seal oli küll jõesäng püstloodsete kaljude vahel, aga see ahhaa-efekt ookeani juurde jõudes oli autentselt sama.

Pärast pikemat nõlvaponnistust said alla ka prantslased (neil polnud ka matkakeppe) ja sättisid end pisut eemale. Lõunapaus mõlemal paaril. Me piirdusime ainult rannaliival jalutamisega (laine oli tugev ja vesi musta-liivane), muretsesime ujumisega kaasneva lisaajakulu pärast, aeg oli juba pigem hiline. Prantsuse mees tegi siiski kiire supluse ära.

Ja tagasi sama teed. See läks oluliselt kiiremini, sest rada oli selge ning mingil ajal läksid prantslased meist mööda (olid ka kergemate kontidega). Nende muremärkidest saime aimu värskelt laotud minituuride järgi - algul meid kaugelt järgides polnud neil aimu, et kuhu me suundume ja kas üldse sama teed tagasi tuleme, ju polnud ka GPS-i ja igaks petteks pandi oma "leivapuru" rajale.

Iguestes vaatasime veel kiriku väljastpoolt üle (suletud), leidsime infotahvlid ja oli ka ülim aeg tagasiteele asuda. Odomeeter näitas kogu matka pikkuseks vaid 10km. Mis seal imestada, horisontaalset rada seekord polnud.

Loomulikult oli hilja mistahes liivaranna külastuseks tagasiteel, tuli loobuda ka Santa Cruzi hästivarustatud kaubandusvõrgu läbikammimisest elektripirni leidmiseks ja hotelli jõudsime nii nagu eelmiselgi päeval sügavas pimeduses...
Mõtlesime heldimusega, et kodus on meil õhtuti palju valgem...

Jõulud Fuerteventural 2015

Jõulud Fuerteventural 2015

I päev

Hommikune varajane ärkamine ja prooviks võetud Saksa takso lennujaama. Saksa takso kiisu helistab ette ja teatab, et tuleb mingi musta värvi eritunnusteta rendimasin. Nii oligi. Juht oli öises tühjas liikluses pisut ülbevõitu, aga kohale saime. Jootraha osutus vist ebapiisavaks, sest lennujaamas juht enam jalgu alla ei võtnud.

Tallinna armas lennujaam. Kadri Voorand laulab: "Plõnn-plinn. This is a security announcement. Never leave your wife unattended. Unattended wives will be removed by airport authorities. Plinn-plõnn."

Helsinkis tuli 4 tundi surnuks lüüa. Siis veel pool tundi, sest pealeminek hilines. Lisaks teatas kapten, et lendame vastutuult ja reis kestab kauem. Kohale jõudsimegi hämaras, mis siinses laiuskraadis asendub imesiva pimedusega. Hotell Alameda de Jandía osutus lennujaamast 91 km kaugusel olevaks ja andis teeloldud ajale veel mõnusalt tagumikutunde juurde.

Kuna sattusime oma hotelli vastuvõtulaua taha grupist esimestena, siis anti meile hotelli perimeetrias olev äärmine tuba, mille juurde jõudmine nõudis kahe lifi kasutamist ja nagu hiljem mõõtsime, oma 250 sammu pikki koridore.

Tuul kratsis põõsaga kummituslikult toa välisseina.

Hotellist väljas oli nii loogiline veelkord kusagile maha istuda ja midagi maiset süüa. Otsustasime La Sirena kohviku ja pastatoitude kasuks. Algul toodi lauale saia, mida ka aplalt nosisime, aga kui saabus makaron, siis napsati pooleliolev saiatükk eest nii kiiresti, et ei jäänud kahtlust, et ega otsapidi suus hoidmine poleks seda päästnud. Oober, kes meenutas üht tegelast maffioosode filmist, klassifitseeris meid soomlasteks ja lõi õlle 'kippis'-ga lauale.

Tegime õhtuse jalutuskäigu laavaliivast kõrgemale tõstetud ja piiritletud laudteed mööda hiiglasliku majaka juurde. Kuulsime lähedal mere kohinat, aga ei saanud aimu on see vastu rannakaljusid või hämaruses aimatavaid hallist betoonist kunsttõkkeid.

II päev

Morro Jable avastamise päev.

Esmast avastasime, et hotelli aknast paistab ilus silmapiirini ulatuv liivarand. Ööpimeduses nähtud hallid tõkked olid toigastele tõmmatud poolläbipaistvast tekstiilist tuiskliivavari.

Hommikusöök oli hotelli hinna sees ja sinna jõudmiseks tuli teha nimetatud 250 sammu ja võtta kaks lifti. Avastasime tasapisi võimalused liftidest loobumiseks, variante oli mitmeid ja loomulikult oli kõikidel juhtudel ainulahendiks treppide kasutamine.

Iga pood ja lett rannatänaval pakub aaloetooteid. Kõik nagu ühe vitsaga löödud ja silmnähtavalt odavalt rahaks tehtud haip.

Aurinko giidi väitel on meie hotelli lähedal kaks korda nädalas turg, kus saab võltse Michael Korsi nahktooteid ja muud sarnast nänni. Soovitus oli kaubelda. Ning sattumegi turule ning nagu kiuste jääb Tiiule üks kott näppu. Kaupleme vapralt, laiutame käsi ja must müüja püüab muudkui mind patsutada, arvates, et küllap rahakoti rauad on seal. Aga tühja nad on. Lõpuks saab 30€-ga rahu maa peale ning Tiiu saab MK-ga Tallinna peale laiama minna.

Eksploreerisime pikka randa lainepiiril, leidsime Aloe Factory ametliku shop-i ja sellest pisut intelligentsemaid tooteid kampri ja teiste raviomadustega komponentidega. Müüja oli sakslanna ja meie rõõmuks oli kamper eesti keelde saksa keelest tulnud või oli see vastupidi. Täielik teineteisemõistmine! Aga kõige teravam seljavalu vastane segu on müüja väitel hoopis piparmündilõhnaline. Proovides tõesti tuntava külma-kuuma aistinguga ja Tiiu saab segu kotti.

Lisaks tegime kergemat sorti tõusu Morro Jable lähisküngastele. Nendeni jõudmiseks tuli mööduda mingitest tööstusobjektidest, mida valvasid eriti tigedad koerad. Õnneks korraliku tara taga.  Kui neist mööda saime, üllatati meid korraliku haisuga - olime jõudnud asula reopuhastusjaama territooriumile. Tõepoolest - ei sobi ju reovett solgutada rannas, mis toob sisse turisti raha. Tuleb see pisut kõrgemal pumbata, kuhu tavaturist ei satu. Solgutada seal ja niristada märkamatult kusagile laavakivide vahele või kaugemal ookeani.

Edasi läks aga olukord paremaks, millest andis märku tee lõppemine. Olime sellele kergele tõusule läinud ilma matkakeppideta ja sandaalides, nüüd tuli selle varustusega järsk nõlv ära teha. Kõrgemal aga läks vaade oodatult avaramaks ning harjad on siinsetel küngastel lauged. 

Kõrgemates punktides olid teadagi ainult kõrgepinge- ja antennimastid, aga ümbritsevast juba pildi sai. Lisaks osutus allatulek lihtsamaks kuna mastide juurde tuli hooldustee ja seda kaudu jõudis peaaegu samasse välja kuskohast startisime.

Hotellis võtsin 3 päeva WiFi paketi (10€). Töötas kah, aga väga vilets rakendus, mis nõudis iPad-l iga vähegi pikema pausi järel uut sisselogimist võimaldamata kasutajanime ja parooli säilitada. Eks muidugi meie äärmine asukoht hotelli perimeetrias andis ka tunda, talutavalt hea levikoht oli rõdul. WiFi võrke oli palju, aga kõik lukus. Siiski, paljudes söögikohtades (Free WiFi sildiga) anti küsimise peale parool ning see aitas andmeside nälga kustutada. Peab kiitma ka EU ülest mobillandmeside poliitikat, mis hinnad alla lõi - Tiiu lülitas oma moblal andmeside sisse, kasutas üsna usinalt ja sai jaanuaris täitsa normaalse alla 8€ arve.

III päev

Fuerteventura kõrgeim punkt - 807m kõrgune Pico de la Zarza. 

Rada sinna algas hotellist "kiviga visata" umbes 3 km kaugusel, ei hakanud end kohaliku ühistranspordiga vaevamagi.

Enne matka tuletasime meelde mägedes kasutatavaid viipeid. Kui üks käsi püsti, siis häbi ei ole, kui kaks kätt, siis on häbi väga suur.

Rada oli olemas nii Google Earth-s kui ka Garmini GPS-i kaardil.

Aitasime Zarza rajale ka sakslastest paari väikese rendiautoga, kes ei leidnud kuidagi õiget teeotsa üles. Meie GPS-l oli seevastu kõik olemas ja samm kindel. Kui tipus taas kohtusime, siis oli selge, et abi jõudis pärale.

Matkaparadoks X - ükskõik kus punktist tagasi pöörata, on ikka pool teed minna. Seepärast, ehkki ihu saatis vahepeal kahtlevaid noote missiooni otstarbe osas, otsustasime jätkata teed seatud kaugeimasse sihtpunkti, sest vahet ju polnud.

Tipuraja pikkus oli u 8 km, tõus pigem aeglane ja ainult pisut vahelduv. Tee lubas neljarattaveolisi ning oli korralikult käidavaks sõidetud.

Algne ülikuiv Marsi maastik muutus kõrgemal pisut niiskemaks, millest andsid tunnistust lopsakad rohelised puhmad ja isegi puuhakatised. Ning suureks üllatuseks kubises üks puhmas erkrohelistest suruliblika röövikutest. Ja mitte kusagil mujal. Seda rohelust vaadates pakkusin, et 200 aasta pärast on siin loorberidžungel nagu Madeiral.

Alles viimased 250m tõusu oli tõsine mägimatkarada. Tipp oli aga ümbritsetud kõrge traataiaga, millesse pääses läbi korraliku suletava raudvärava. Oli ka selge juhis, et värav tuleb enda järel sulgeda. Lisaks oli aedikus kaks suuremat reklaamitahvli sarnast ekraani, mis lähemal vaatlemisel osutusid niiskusekogumissüsteemideks - ekraani alla tilkuv vesi jooksis torudesse, sealt paaki, aga kuhu edasi? Mingi kitsede eest kaitstud tudengiprojekt?

Zarza teine pool osutus peaaegu vertikaalselt äralõigatuks (ehk siis läbimatuks). Kaljude ahelik lõppes järsult ja asendus liivase pinnasega, mille omakorda  lõpetas kahes suunas silmapiiri taha kaduv rand. All hakkasid silma ainul paar väga hõredat asulat, millest sai aimu ainult max zoom-i kasutades. Kaardi järgi võis oletada Cofete asulat.

GPS valetas pugejalikult Pico de la Zarza pisut kõrgemaks kui ametlikult lubatud - 823m.

All nägime haigrut, kes napsas mahakukkunud üliküpseid palmivilju - kangesti datlite moodi. 

Ei teagi, mis päeva point oli - kas värvikirevad suruliblikaröövikud või mastaapi omav vaade Zarza mäe tipust.

Koju jõudnuna sai jõulupostkaartide kirjutamine ette võetud ning pistetud need hotelli kontrolli all olevasse postkasti. Oli veel meeles negatiivne kogemus Hispaania postiga Lanzarote saarel, kus punane "International" postkast me kaardid küll paljulubava kolksuga vastu võttis, aga edasine teenus ootab tänaseni täitmist. Unistada ju võib.

Tiiu võttis õhtul hilja veel kord  jalad alla, et hiigelpikas hotelli poolavatud koridoris 42000 sammust puuduolevad 200 ära teha. Selle peale andis tal üks varbaküüs otsad.

Jah, rihmaks matkamine on sama mis palverännak. On vaevasid ja piinlemist, aga vaim võidutseb.

IV päev

Autopäev. Auto on Herz-ist võetud Hundai i20 (sest kohalik Cicar oli autodest tühi). Lumivalge, pestud seest ja väljast ning nähtamatud kriimud kõik lepingus kirjas. 

Tõstame autosse ka matkasaapad, just for case, aga loodame sel päeval küüntele puhkust anda. Esimene sihtpunkt - saare lõunatipp.

Asfalt lõppes umbes km pärast linna ja asendus tolmava kivisse raiutud teega, täis vibroastmeid ning auke. Tolm sadenes läikimalöödud armatuurlauale.

Tipumajakat oli eurorahadega tublisti luftitatud ja selle tunnuseks oli ka km jagu asfalti enne neeme tippu. Nagu paneks see unustama 15 km Rooma Impeeriumi aegu väärivat kaljuteed. Tuletorni maja oli kinni, aga lainete vaatemäng ümber neeme tipu oli küll nauditav. Mingi veealuste mäestike mõjul tegid lained järele Sõrmuste isanda haldja Arvyni poolt väljakutsutud mäsleva jõevee vahuhobuseid.

Kuna Fuerteventura lõunapoolsel osal on kaks haru, külastasime ka teist ning püüdsime kiviklibusse sõidetud radasid mööda üht kõrgemat punkti tabada. Pärast üsna lühikest otsa laavapuistes pidasime arukamaks Hundaid pigem Impeeriumiaegsete teede jaoks säästa. Leidsime küll rannakaljus huvitava astmelise käigu veepiirile, mille otstarve jäi ähmaseks. Ujumis- ega randumisvõimalust ei paistnud. Kalamehe jaoks paistis käik olevat üliluksuslik kui just tegu polnud siiski looduse juhusliku loominguga.

Sättisime siis suuna Cofete asula ja ranna poole, mida olime eelmisel päeval Zarza tipust näinud. Selleks tuli ületada kuru omade kaljuste serpentiinidega. Ei midagi ohtlikku - tee oli piisavalt lai ning ohtralt sopistusi vastutulija möödalaskmiseks. Aga samamoodi kivisse raiutud korralikult põrutav laavakivipurune teepõhi.

Cofete-s oligi baar ning ehkki cappucinot ei leidunud, tehti täitsa korralikku piimavahuga oakohvi. Baari õueala oli rahvast üsna pungil. Oli näljaseid matkajaid, kes ilmselgelt olid Cofete-sse jõudnud üle kuru omil jalul ja ka meiesarnaseid autoga mugavusmatkajaid. 

Rand oli autodest pungil - küllap seal kõik need Cicari rendiautod olidki. Aga rand ise - murdlaine nagu vahusein. Viis km vasakule ja veel rohkem paremale. Muidugi üritasime proovida ja lainele vastupanu osutada, aga kus sa sellega. Vahumass tuli ja kandis või pööras nagu tahtis. Ei mingit ujumist, aga lõbu laialt. Vesi tundus soojem kui koduhotelli rannas, aga ju tuli see pigem erutusest.

Pärast kaldal leidis kes pükstest ja kes trikoost väikese düüni jagu liiva.

 
Kojuteel põikasime veel üht "kivi" (Roque del Moro) vaatama. See oli peateelt kõrvale ookeani suunas. Teelõik oli eriti kitsas, kivine ning suundus-langes lõhesse ning jätsime hullemat kartes auto ühte soppi ootama. Nagu selgus, ega väga hulluks läinudki, oli lihtsalt vilets rada aga mitte üle km. Siis oli meri vastas. "Kivi" oli aga paar km eemal rannakaljust lahkulöönud mürakas, mille lähedale jalutamine oligi ehk kõige vahvam. Lauge liivarand, mida uhtus ookean. Lõpus solberdasime kivide vahel mööda liivast põhja kuid aina mastaapsemaks muutuvast Morost jäime ikka soliidsesse kaugusesse. Paras pildistamiseks kuid püüdmatu - selle eest seisis hea läbistamatu kivirägu ja ookeanilainete koostöö.

Hundai vedas kenasti koduni, aga saime ka aru, miks autorent 50€ päev on - vähemalt sellel päeval kulus masinat enamagi eest.

Õhtuks oli hotell korraldanud hiinapärase söömingu, milleks olime hankinud 10€ voutšerid juba eelmisel päeval. Hiina kööki meenutas ehk ainult kevadrull ja hiina kapsaga kanaliharibad. Süldimuusikat andis Abba ja enam sobivat oligi raske leida - oli ju tegu rootsi lauaga!

V päev

Vulkaani külastuse päev - Caldera de Gairía.

Selleks tuli tubli 50 km saare keskpaiga poole sõita, aga kaardid (rada leitud Google Eart-st) klappisid ning auto sai igati rahulikku kohta jätta.

Rada oli nõrgavõitu, aga kraater sarnanes sedavõrd Lanzarote peal külastatud Corona vulkaaniga, et eesseisva teekonna äraarvamisega raskusi polnud. Üleolek sai ka kohe karistatud - koospildi tegemiseks sättisin kõhuli röötsakli üle kaljunuki kaamerat kui jala all kivi murdus ja siis jäin selle peale rippuma. Altläinud kandvale jalale murdekoht aga ei halastanud - sain korraliku luuni võtva obaduse, muhk kerkis nagu kartul ja veri voolas säärt mööda alla. Ei midagi hullu, igaks juhuks kaasa võetud side ja plaaster läksid kohe käiku ning rõhksidemega sai kõik pidama.

Nagu öeldud, nägi kraater välja nagu Corona Lanzaroti saarel, tubli teine koht. Vaated ümbruskonnale head, lihtsalt pisut madalam ning kraatri läbimõõt väiksem. Ka põhi polnud nii sügaval (Corona kraatri põhja läks väga järsk liivane rada, mis jäigi meil proovimata).

Kraatri põhjas oli justkui viinamarjakarvatust püütud aretada - kivivallid ja müürihakatised. Aga peale arglike maaoravate ja kitse luukere polnud seal midagi.

Kui ring peal ja all tagasi, siis tundus, et mitteautojuht vääriks õlut ja kuna auto seisis õue ees, mille väravas ilutses baarimõnusid lubav silt, siis läksime lähemalt vaatama. Leidsime küll koha, aga mitte teenust. Ainult jahimehed, kes samas püsse proovisid ja kelle käest väga pikalt polnud mõtet õlut nuiata.

Kuna kraatril turnides torkasid mäe ümber silma veel veidrad voored ja koopad, siis tegime väikese uuringu ka nende osas. Sügavamasse koopaauku oli visatud kitsekorjuseid ja ilmselt juba pikemat aega, sest samas oli ka puhtaid valgekspleekinud skelette ja sarvedega pealuid. Loomulikult see kõik lehkas. Meenus, et kraatri nõlval märkasime paari padrunit ja ka hulkuvaid kitsi. Võimalik, et saare regulatsioonid näevad ette kitsede arvukuse piiramist (efektiivsed rohelise hävitajad) ja söögikõlblikuks seda saaki ei peeta.

Voored ja koopad osutusid erosiooni tekitatuteks. Pudedamat sorti materjal, mis arvatavasti varises tasapisi sügavamal olevatesse õõnsustesse.

Järgmine peatuspunkt oli asula nimega Pajara - nimi kõlab väga hispaaniapäraselt, aga oli üks üsna elutu koht keset kuiva saart. 

Kirik, mis oli seest kottpime ja justkui remondis, aga samas kõrval olid mõned igati kenad hooned. Inimjõuga ringiaetav puust hammasratastega vesiratas kaevust niisutusvee poolteise meetri kõrgusele kergitamiseks, kust see niisutuskanalisse voolas. Paraku amortiseerunud ja ringiajamise vars kinni seotud, et kellelgi hullu mõtet ei tuleks. Tiiul korraks tuli, läkski ohutustamist vaja.

Olid mõned tänavaäärsed baarid kus paari laua jagu inimesi lahjasid jooke libistas. Tiiu sai Fantat ja mina õlut. Astusime sisse pisikesse suveniirpoodi - ses mahajäetud linnas oli imelik, et selline asi seal üldse olemas oli ja töötas. Aga Tiiu leidis poest kenad rohekad klaaskõrvaehted ja summa suurendamiseks võtsime juurde purgi Mojo Verdet, mis pidi lahkelt 2017 aastani kestma. Pärast meie lahkumist pandi seegi pood kärmelt kinni.

Ees seisis veel peatus kõrgemal vaatepunktis, mis üritas turistile astronoomiat õpetada. Selgus, et Maa käib ümber päikese ja elliptiliselt, mida olid juba ürgaegsed maailmavaatlejad tähele pannud. Ja leidnud, et posti päeva pikema varju tipphetk käib aasta lõikes mööda kummalist lõpmatuse märgi sarnast trajektoori pidi, mida kutsutakse analemmaks. Aga vaated künklikule marsimaastikule olid head, tekitades uudishimu, et kuidas küll voolav magma selliseid hiidkuhjatisi tekitas - vulkaani moodi mägesid ju silmapiiril polnud. 

Ning siis lõpuks ookeaniäärne asula La Pared. Selle vaatamiväärsus oli ookeani ulatuv pealt lame kalju, mille otsast sai hiidlainet murdumise ilu vaadata. Tõeline teraapia, vett pritsis 20m kõrgusele ja vikerkaar käis asja juurde. 

Kalju kuivemas osas piidles maaoravate perekond turiste, eriti vilkad loomad ja kui maha istuda, tegi kogu seltskond ükshaaval tiiru su külje alla, et ehk kukub mõni pähkel või midagi muud kõlblikku.

Morro Jables külastasime apteeki ja küsisime kõige suuremat plaastrit ja puhastusainet. Anti päris professionaalsed tooted operatsioonijärgseks haavatöötluseks. Hind oli ka tubli.

Esmalt töötlesin haava ookeaniveega, siis dušiga ja kui peale desinfitseerimist läbipaistev plaaster ihuga nakkus, sai päris kena.

Ning tuttavas La Sirena baaris anti Tiiule parti ja Kallele mõõkkala. Jõulud tulgu.

VI päev

Selgus, et olime jõudnud lollidemaale. Hotellitoa all kasvas rahapõõsas. Detsembrisaak olid küll ahtake, ainult üks kuiv ja luitunud 5€-ne.

See oli kolmas ja viimane autorendipäev ning vastavalt õhtusele plaanile oli kavas pealinna Santa Rosario ning tagasiteel kahe võimaliku matka-mägiraja ülevaatus.

Saar on ikka suur ja Porto Rosario ligi 100km kaugusel. Ehkki tee oli hea, kohati ilus kiirtee, siis ega rohkem ei tahtnud nüri sõidu peale aega kulutada.

Jõlupüha tähendas muidugi, et kogu äritegevus oli seiskunud. Sadamas nägime üht ja linna keskosas hiljem teist avatud baari. Show käis kirikus. Jõudsime sinna arvatavasti issameie lugemise ajaks kuna rahvas pobises usinalt kaasa. Seejärel asus kogu seltskond järjekorda, et esivaimuliku juurest, kes üht puust beebit süles hoidis, läbi astuda. Paar tütarlast esipingil saatsid seda kitarrimuusikaga ja lauljal oli tõesti kenasti kõlav hääl. Refrääni püüdsid kõik kaasa laulda. Pidulik ja meeleolukas, aga preestri kätel olev puust beebikuju nägi välja nagu suvaline puuslik. Ega siis kõik peagi täiuslik olema.

Saanud vajaliku emotsionaalse stardilaengu ja teinud veel mõned pildid laste mänguväljakul asusime teele esimese väljavalitud matkaraja poole La Ampuyentas.

Matkarada oli jälle pärit Google Maakeralt - Montaña del Campo - Ampuyenta. Tekkis väike esmatõrge kuna raja algusse viiv tee oli remondi tõttu blokeeritud. Nagu hiljem tuvastasime, oli valatud betoonist teealuseid, millest aegajalt ilmuv vesi pidi üle voolama - võimalik, et truup polegi allavoolava rusu tõttu parim lahend. Aga mäeahelik ise paistis aus ning jätsime siis auto kaugemale peatee kõrvale ootama.

Edasi saime liikuda individuaalmajade vahel sirget kruusateed mööda, mille kasutusmäär langes järk-järgult nulli kuni lõhedest läbistatud jäärakuni. Polnud ühtki märki, et kusagil samas oleks kunagi teisi matkajaid olnud. Samas avanes tervikvaade U-kujulisele ahelikuni (ehk ka mingi eriti vana ja suure kraatri jäänus), mille harjale pidanuks kuidagi jõudma. Selleks tuli aga laskuda tasandikule ja alustada võimalikult laugest tõusukohast. Kivipuistelisel tasandikul leidus ohtralt kuivanud ojakeste sänge ning kogu seda Marsimaastikku vaadates nentisime, et kunagi eoonide taga on sellel planeedil vesi voolanud. Aga üht-teist oli ometi õnnestunud veehoidlatesse koguda.

Niisiis harjale ja endiselt mitte ühtegi inimjälge. Leidus kitsepabulaid ja need loomad paistsid olevad ainsad aheliku tegijad (nägimegi neid hiljem). Tõus ning kogu harjaretk olid suht ohutud kui ikka matkasaabas on korralik ja kepid käes. Aga tuult võimendas U-ahelik võimsalt, pigem võis karta ärapuhumist. Vaated nelja ilmakaarde vägevad, ainult et oli tekkinud hägu, mis kaugemad künkad taevavõlviga ühte sulandas. 

Harjal oli ka märke maaoravate tegevusest ning siis leidus üks täitsa korralik kivimüüriring, mis kunagi kellegi jaoks (ringi sees madala toika küljes oli ajahambast kustunud portreepilt) varjupaika oli pakkunud. Valvur? Karjane? Tema legend oli vist turistide jaoks nõrgavõitu.

 
Lootsime leida U-aheliku lõpust normaalsemat rada allatulekuks, aga ka selles osas jäime esmaavastajateks, tuli lihtsalt mööda nõlva alla traversseerida. Kivine pinnas pidas aga hästi. Ja tehtud - kokku pisut üle 3 tunni. Väärt ringkäik, mis on teenimatult vähe tähelepanu saanud.

Aga see tähendas, et lühikese päeva tõttu teist samaväärset enam valguseaega ei mahtunud. Otsustasime siiski Carting küla lähistel 691m-se mäe matkaraja alguse üle vaadata, sest Garmini GPS-s oli see rada ilusti olemas.

Selgus, et selle mäe legendiga oli kõik korras. Kunagi olla keegi seal veekraavi kaevates pühakut end ilmutamas näinud ja seejärel sai mäest palverännakute koht, mida iga aasta pidulikuma protsessiooniga tähistatakse. Tipu suunas läks lai puhastatud rada, ühe suuna aeg tund ja 5 minutit. Paraku just nii palju vaget aega oligi jäänud ning seepärast piirdusime vaid 100m pikkuse sissejuhatusega.

Hämardudes koju duši alla. 

Õhtul läksime linna kaugemas servas mereäärsesse restorani, millest eelmine kord hea mulje jäi. Paraku seekord oli palju muutunud - sama praad erines eelmisest nagu päev ja öö. Ainult kala oli äratuntav. Mojot lauale ei toodud, taldrikus polnud ühtki rohelist lehekest - garneerinuks olid ainult siinse maastiku värvi koorega kartulid. Kas jäi mingi võlusõna ütlemata? Arve toodi küll traditsioonilise napsu ja kommitaldrikuga, aga niipea kui väikese tipiga arve makstud sai (kaardimakse), viidi lupsti ka kommikausike minema. Ainult hetk vaatamisrõõmu. Hiljem selgus, et samas on veel hulgim ja kenamaid söögikohti, ei maksa harjumuste ohvriks langeda.

VII päev

Jumal puhkas ka nädalas korra ja jõulu teiseks pühaks mägimatka ei kavandanud. Hing küll kripeldas Cofete ülekuru külastuse järele, aga samas koht oma võludega oli juba nähtud ja teised mägederetked olid olnud metsikumad. Ookean oli tuulisem kui tavaliselt ning rannas lehvisid punased lipud.

See ei takistanud sugugi rannas jalutamist ning seda ka tegime - 4,5km kuni loss-hotellini, mis paistis olevat ehitatud eurorahade eest. St selline mõttetu rahamatmine kohta, mida tegelikult ei võeta omaks. Aga projekt paistis hea olevat ja viga võis olla lihtsalt hääbuvas hooajas.

Päeva vaatamsväärsuseks olid ranna lähedal maaoravate pesakonnad - mikrokolooniad. Vilkad loomakesed, tühja nad hoolivad su külje all poseerimisest. Kaugemal kivi peal küll. Kõik turisti pähklite peale maiad ning instinktiivselt ületoitmise eest kaitstud - kui kõht täis, kaabitakse maasse auk, pähkel sisse, liiv peale ning uue järgi.

Rannas vedelesid kummalised hiigelsuured ja paksud soomused, mõned käelabastki pikemad. Vaalalise omad?

Õhtu poole tuul pisut vaibus, punane lipp asendati kollasega kuni päästjate tööpäeva lõpuni kell 5. Siis saabus ka meie ujumise aeg. Aga ujumisest oli asi kaugel, lained raksatasid endiselt ja kui korraks ka tundus, et sai murdlainest välja ning paar tõmmetki teha, tuli järgmine seeria ning avastasid end allpool põlvi veest. 

Laine oli rannast kõvasti liiva ära viinud - vee äärde tuli laskuda meetrisest teravast astangust. Ning pükstega tuli jälle kaasa väikese düüni jagu liiva.

VIII päev

Viimane poolpäev. Hotell tuleb 12:00 üle anda ja buss tuleb järgi 13:15.

Otsustasime teha veel jalutuskäigu (tippvorm nõuab!) ranna parempoolsesse otsa, mis on pisut lühem - nii kolmekilomeetrine. Rannavalvurite tööpäev pole veel alanud, paistab nii, et kell 10. Aga meri on endiselt rahutu, öösel on arvatavasti kerkinud ja osa astangust sujuvamaks limpsinud ning hommikuks jälle taandunud. 

Leiame eriti uhke ja terve soomuse ja hetkel lepime hüpoteesiga, et tegemist on hoopis hiiglasliku merekilpkonna küünega loiva otsas. Jummal, sellest saab teha mitu nähtamatuks tegevat kübarat! Muidugi võtame kaasa.
 

[Lahendus kodus käes tänu matkasõber Johannesele - tegemist on seepia siseluuga, pärand kunagisest molluskite ajastust, moondunud karp, mis on arenenud ujuvust tagavaks poorseks elundiks. Sellest saab heal juhul teha pulbrit hammaste poleerimiseks :-) ]
 
Lõpuks ometi meenus ka ookeanitemperatuuri mõõtmine. Professionaalne Metermani termomeeter annab välja 20,5 kraadi. Täitsa kenasti detsembrikuine.

Jõuame ranna parempoolsesse serva täpselt kell 10 kui betoon-kellatorn sellest ka märku annab. Kellatorn oligi veel külastamata. Selle all paistab tegutsevat mingi modernne kogudus, aga muidu uksed kinni.

Tagasiteel teeme reisi viimase supluse muidugi ära. Vahepeal on kerkinud kollane lipp ja tõsi ka seekord - ei mingit ujumist kui paari sümboolset tõmmet selleks mitte lugeda. Põhiliselt ikka floppi ja haugi. 

Hotelli juures astume läbi trikoopoest ja Tiiu ostab endale lõpuks ometi korralikud ujumisriided selga. Proovin ka mõningaid lühikesi pükse, aga lõpuks on ikka nii, et minu ainukeseks ostuks Fuerteventural jääb kitsepildiga T-särk.

Kui kohver ja seljakotid saavad lõpuks punni pressitud, ongi kell täpselt 12:00. Fuajees on soomlased end juba saksa täpsusega keskpäevatunniks välja reganud, meile antakse 7 minutit hilinemist kenasti andeks. Ikkagi hotelli kaugeim punkt! Lõpetuseks limpsime ühed vihmavarjukaunistustega sangriad.

Lennujaamas tuvastatakse pagasi ülekaal ning pean ikka suvekingad matkasaabaste vastu vahetama. See aitab. Kohver saab küll kleepsu "Heavy 23kg", aga lindile ta läheb ja lõpuks koju ka jõuab.